style="font-size:15px;"> Seda ei tohi ära rikkuda.
Inimestest, kes kaksikute hooldamisel kaasa aitasid, polnud puudust ning lapsukesed kasvasid, tundes end võrdselt kodus nii oma kodus kui ka suures majas. Nad magasid vankris, sellal kui Chicky ja Carmel uurisid köögilaual katalooge ja sobitasid kanganäidiseid. Või kui kõik väljas olid, istus preili Queenie nende juures ja vaatas ainiti kaht väikest nägu. Ning vahetevahel tõstis ta Gloria oma sülle, et kass armukadedaks ei muutuks.
Nasey teatas, et ta kavatseb Dublinis abielluda tõeliselt suurepärase naisega, kelle nimi on Irene. Ta ootab, et Rigger ja Carmel tuleksid pulma.
Nad arutasid seda. Kodunt ära minna nad ei tahtnud, ent ometi oleksid soovinud kohal olla ja Naseyt toetada, nii nagu Nasey oli toetanud neid. Ja nad tahtsid ka väga Irene’i näha. Nad olid seni arvanud, et Nasey on romantikast kaugel. Samal ajal oleks see ideaalne võimalus kohtuda neutraalsel pinnal Nualaga.
„Ta keeb vaimustusest üle ääre, kui ta lapsi näeb,” ütles Rigger.
„Me ei saa Rosiet ja Mackenit kaasa võtta.”
„Maha jätta ka ei saa.”
„Saame küll. Üheks ööks. Chicky ja preili Queenie vaatavad nende järele. Minu ema ka. Terve tosin inimesi on valmis vaatama.”
„Aga mina tahan, et ema näeks neid.” Rigger jonnis nagu kuueaastane.
„Jah, kui ta selleks valmis on, siis ta ka näeb neid. Ta pole veel valmis. Igatahes satuksime pulmas otsekohe kaksikutega tähelepanu keskpunkti. Ent see on ju Nasey ja Irene’i päev.”
Rigger sai aru, et Carmeli jutt on mõistlik, aga ta süda oli raske ema pärast, kes ei suutnud talle lähenemiseks natukenegi pingutada. Ta teadis, et Carmelil on õigus. Seekord veel mitte: sellestki on küllalt, kui ta ema jälle näeb. Asju tuleb teha järk-järgult.
Kui Rigger ema silmas, tundis ta tema vaevalt ära. Ema oli väga vanaks jäänud. Rigger ei mäletanud ta näos kortse, ja ta käis küürus.
Kas see kõik võis tõesti juhtuda nii lühikese ajaga?
Nuala oli väga viisakas Carmeli vastu, aga hoidis temaga distantsi, ja see hirmutas. Peo ajal pubis tõmbas Rigger nõo Dingo kõrvale.
„Ütle mulle, mis mu mammil viga on. Ta pole üldse enda moodi.”
„Ta on niisugune juba kaua aega,” kostis Dingo.
„Missugune? Nagu kuulaks ainult poole kõrvaga?”
„Otsekui oleks eemal. Nasey ütleb, et see on šokist… Noh, mis tahes seal ka juhtus.”
Dingo ei tahtud halbu mälestusi elustada.
„Aga nüüdseks peaks ta ju olema sellest üle saanud,” hüüatas Rigger. „Kõik on ju teistmoodi.”
„Ta tunneb, et tegi sind kasvatades palju vigu. Seda räägib Nasey. Ka tema ei suuda Nualat veenda, et selline mõtteviis on lollus.”
„Kuidas saaksin talle seda öelda?”
„Siin on tegemist ta sisetundega. Tead, nagu need inimesed, kes arvavad, et nad on paksud, ja näljutavad ennast surnuks. Neil pole endast mitte mingisugust ettekujutust. Tema vajab tõenäoliselt psühhiaatrit,” ütles Dingo.
„Taevas hoidku, see on ju meeleheitlik olukord,” oli Rigger vapustatud.
„Kuule nüüd, ei tahaks, et sa kogu oma tähelepanu sellele pöörad. Täna on Nasey ja Irene’i päev. Mana naeratus näole, eks?”
Niisiis manaski Rigger naeratuse näole ja ta tuli toime isegi „Joe Hilli ballaadi” laulmisega, mis võeti väga hästi vastu.
Ja kui Nasey oma kõne pidas, pani ta käed Riggeri ja Dingo õlgadele ning kuulutas, et tal on läänemaailma kaks kõige toredamat nõbu.
Rigger vaatas ema poole. Ema pilk oli tühi.
Carmel märkas kõike ja sai aru enamikust asjadest, ilma et neid oleks tulnud talle selgitada. Ei läinudki kaua, kui tal oli kõigest selge pilt. Ta oli rääkinud oma ämmaga teemadel, mis olid väga kaugel Riggerist ja perekonnast. Üksteise järel jooksid aga ülesvõetud teemad liiva. Polnud mingit mõtet küsida midagi telekavade kohta Nualal ei olnud televiisorit. Kinos käis ta harva. Lugeda aega ei olnud. Ta tunnistas, et majanduslanguse tõttu oli raskem saada viisakaid tööotsi. Maksti vaid miinimumpalka. Naised ei jaganud enam riideid, nagu oli kombeks; tänapäeval müüdi need maha internetis.
Ta vastas küsimustele, nagu oleks see ülekuulamine politseijaoskonnas. Normaalseks kahe inimese vaheliseks vestluseks see ei kujunenud. Peale selle ütles ta end lootvat, et Stoneybridge’is on kõik hästi, kuid ei küsinud mitte midagi oma pojapoja ja pojatütre kohta.
„Kas sa ehk jooksid midagi, Nuala?” pakkus Carmel.
„Ei-ei, mul pole seda harjumust kunagi olnud.”
„Rigger ka ei joo, mis teeb ta meie ümbruskonnas üsna eriliseks, aga mina armastan vahetevahel rüübata klaasikese veini. Kas ma toon ka sinule ühe?”
„Kui soovid, jah,” kostis Nuala.
Carmel tõi nende väikesesse lauda kaks klaasi valget veini.
„Pruudi ja peigmehe õnne terviseks,” ütles ta.
„Tõepoolest.” Nuala tõstis mehaaniliselt klaasi.
„Riskin nüüd kõvasti, aga ma kavatsen sulle just praegu midagi öelda. Ma armastan Riggerit kõigest südamest. Ta on suurepärane abikaasa ja suurepärane isa. Sina seda ei tea, sest sa ei ole näinud teda selles rollis. Ta kasutab töötegemiseks kogu aja, mis Jumal meile on andnud. On aga üks asi, mida ta ei ole ta ei ole poeg. Ta ei ole kellegi poeg. Nüüd ise isana tahaks ta teada midagi oma isast, aga ta ise ei küsiks sinult tema kohta ühtegi küsimust, mitte eluilmaski. Kuid palju tähtsam kui miski muu on see, et ta tahab oma ema tagasi. Ta sooviks nii väga jagada sinuga oma praegust head elu.”
Nuala vaatas teda hämmastunult.
„Ma ei ole ju kuhugi ära läinud,” lausus ta.
„Palun luba mul lõpetada, siis ma tõotan, et ma ei räägi sellest enam mitte kunagi. Ta ei ole nagu täielik. Sina oled mosaiigimängus see üks osa, mis tal puudub. Ta pole kunagi arvanud, et oled halb ema. Kõik, mida ta sinu kohta ütleb, on ülimalt kiitev. Ma sureksin küll õnnelikuna, kui teaksin, et mu poeg Macken räägib minust nii hästi. Sa ei pea üldse midagi tegema, Nuala. Võid unustada, mida ma siin rääkisin. Ma ei ütle temale. Ta tahtis tuua lapsed sinuga kohtuma, aga ma palusin tal seda mitte teha. Ütlesin, et ühel päeval saavad nad kokku ka oma vanaema Nualaga, aga mitte enne, kui ta on selleks valmis. Sa ütled, et tunned end süüdlasena, sest lasksid tal ülekäte minna. Hoopis tema tunneb ennast süüdi olevat, et lõi sind tasakaalust välja ja rikkus su elu.”
„Tasakaalust välja?”
„Noh, kas see pole siis nii? Sa ei ole päris tasakaalus. Sul oleks vaja, et keegi su jälle tasakaalu viiks. Nagu siis, kui murrad jalaluu. See ei parane, ilma et keegi selle paika paneks.”
„Mul ei ole vaja arsti.”
„Meil kõigil on vaja mingil ajal meie elus
