Riggerit tema enda kohta küsitlema. Õigel ajal sai ta hoiatuse.
Niisiis kõnelesid nad selle asemel uuendustest Kivihäärberis, vastsest müüriga ümbritsetud aiast ja edasistest plaanidest. Rigger näis arvavat, et kõik tehtu saab tohutu menu osaliseks, ja oli nii põnevil, et saab selle alguse juures olla.
Orla ema oli aga ettevõtmist kogu aeg laitnud. Chicky oli tema arvates ikka samasugune jätkuvalt oma hullumeelsete ideede küüsis nagu tollal, kui ta hüvasti jätmata ära Ameerikasse jooksis.
„Noh, aga see kõik läks ju korda, kas pole?” Orla asus kaitsma tädi, kes oli teda alati kohelnud täiskasvanuna. „Tal oli suurepärane abielu ja mees jättis talle küllaldaselt raha, nii et ta sai osta Kivihäärberi.”
„Imelik, et ta mees ise kunagi siia ei tulnud, kas pole?” Kathleen ei arutlenud kunagi ühegi situatsiooni üle ilma kahtluseta.
„Oeh, emme, jäta nüüd järele. Sinu arvates on alati midagi valesti.”
„Enamasti ongi,” oli Kathleen temaga nõus. „Ja veel üks asi: palju jutte käib siin selle ümber, et Chicky elab seal majas ainult tolle noore mehe ja vana naisega. See ei passi, nii need asjad ei käi.”
„Emme!” Orla purskas naerma. „Millises maailmas sina küll elad! Kas sa arvad, et Rigger lõbustab tädi Chickyt seal müüriga ümbritsetud aias? Võib-olla on nad koguni kolmekesi, on võtnud preili Queenie ka kampa!”
Ema nägu läks nördimusest tumepunaseks. „Palun ära ole nii tahumatu, Orla. Ma kõnelen ainult seda, mida siin igal pool räägitakse, see on kõik.”
„Kes siin igal pool siis räägib?”
„Esiteks kohe O’Harad.”
„See on ainult sellepärast, et nad on tulivihased, sest preili Sheedy ei müünud seda neile.”
„Sa oled sama paha kui su onu Brian alati ründad neid! Kas Brigid pole mitte su parim sõbranna?”
„On küll, aga tema onud on ahned spekulandid. Ja ta teab seda.”
„Kus ta siis muide on, et ei võtnud vaevaks koju perekonna juurde tulla?”
„Teeb kõvasti tööd, et elatist teenida, emme. Nagu minagi, ja sellepärast on sinul palju rohkem vedanud kui O’Haradel, sest mina panen teid ikka esimesse järjekorda, eks ole?”
Ja emal ei olnud selle kohta midagi öelda.
Orla veetis Chicky juures nii palju aega kui võimalik. Hoolimata sellest, et Kivihäärberis tegutsetakse toimekalt ja inimesed voorivad seal sisse ja välja, oli Chicky rahu ise. Ta ei küsinud ilmaski, kas Orlal on Londonis austajaid või kas ta kavatseb jääda sinna alaliselt. Ta ei öelnud kunagi, et inimesed peavad kohatuks Orla lühikesi seelikuid või pikki seelikuid või rebenenud teksaseid või mis tahes rõivaesemeid, mis tal parajasti seljas olid. Chicky eriti ei teadnudki, mida inimesed ütlesid või mõtlesid või imestasid. Ka ei öelnud Chicky talle kunagi, mida ta oma eluga peaks peale hakkama.
Seepärast oli täiesti üllatav, kui Chicky seekord temalt küsis, kas ta on hea kokk.
„ Täiesti arvestatav, oletan. Brigid ja mina teeme kaks või kolm korda nädalas retseptide järgi toite. Tema valmistab kalast vahvaid asju. Seal on kalad teistsugused, üldse pole luid täis ja neil pole ka tursamaksaõli maitset nagu siinsetel kaladel.”
Chicky naeris. „Ega siingi pole seda enam. Kas sa küpsetad?”
„Ei, see on liiga raske, liiga palju tüli.”
„Võiksin sind õpetada suurepäraseks kokaks,” pakkus Chicky.
„Kas sina oled suurepärane kokk, Chicky?”
„Juhtumisi olen. Arvasin kunagi, et söögitegemine on küll viimane asi, millega ma tegelema hakkan, aga nüüd ma lausa naudin seda.”
„Kas onu Walter ka süüa tegi?”
„Ei, enamasti jättis ta selle töö minu kaela. Ta oli alati nii hõivatud, tead ju.”
„Tean.” Orla ei teadnud, aga ta tundis ära, kui Chicky tahtis jutu lõpetada. „Miks sa tahad mind õpetada süüa tegema?” küsis ta.
„Lootuses, et ühel päeval, mitte praegu, aga ühel päeval võid sa tulla tagasi koju ja aidata mul seda kohta siin käigus hoida.”
„Ma ei usu, et ma enam kunagi Stoneybridge’i tagasi tulen,” lausus Orla.
„Saan aru.” Chicky näis otsust mõistlikuks pidavat. „Ka mina ei plaaninud ealeski tagasi tulla, aga siin ma nüüd olen.” Tol päeval näitas ta Orlale, kuidas lihtsat sepikut ja pastinaagi-porgandisuppi valmistada. See tuli ilma igasuguse pingutuseta ja nad sõid seda lõunaks. Preili Queenie tähendas, et ta ei ole kunagi oma elus nii head toitu saanud kui nüüd, kui Chicky on majas.
„Kujuta ette, Orla, me kasvatasime need pastinaagid siinsamas oma aias ja õunad on vanast viljapuuaiast ning Chicky teeb nad kõik nii maitsvaks!”
„Tean, ta on ju selline geenius!” lausus Orla naeratades.
„Tõepoolest on. Kas meil pole vedanud, et ta tuli meie juurde tagasi ega jäänud sinna Ameerikasse? Aga ütle mulle, kas sul seal Londonis on ka väga tore?”
„Mitte sugugi paha, preili Queenie, mõistagi olen ma tööga väga hõivatud ja see on väsitav, aga muidu on tore.”
„Mina soovin, et oleksin saanud rohkem reisida,” ütles preili Queenie. „Aga isegi kui oleksin saanud, arvan, et oleksin ikka tulnud siia tagasi.”
„Mis teile siin eriti meeldib, preili Queenie?”
„Meri, rahu, mälestused. Tundub, et kõik on siin kuidagi nii omal kohal. Käisime kord Pariisis ja ka Oxfordis. Väga-väga kaunid on need mõlemad kohad. Jessica ja Beatrice ja mina rääkisime pärastpoole nendest tihti. See oli suurepärane, aga see polnud päris, kui taipate, mida ma mõtlen. Nagu oleksime mänginud mingit osa näidendis. Siin sa seda ei tee.”
„Oo, ma tean, mida te sellega mõtlete, preili Queenie.” Ta märkas, et Chicky saatis ta poole tänuliku naeruvälgatuse. Orlal polnud õrna aimugi, mida vaene preili Queenie oli sellega mõelnud, aga tal oli hea meel, et ta oli reageerinud õigesti.
Tagasi Londonis, küpsetas ta sepikut ja tegi pastinaagisuppi, et tervitada Pariisist saabuvat Brigidit.
„Jumaluke, sind on ära kodustatud,” hüüdis Brigid.
„Ja sinul on mulle kindlasti midagi rääkida,” kostis Orla.
„Kavatsen temaga abielluda,” teatas Brigid.
„Fantastiline! Millal?”
„Suvel. Muidugi ainult siis, kui sina oled mu pruutneitsi.”
„Muidugi ainult siis, kui ma ei pea kandma ploomikarva tafti või laimirohelist šifooni.”
„On sul minu pärast hea meel?”
„Kuule nüüd, vaata ennast ise, sa oled ju nii õnnelik. Olen su pärast põnevil.” Orla lootis, et ta oli suutnud lisada oma
