oleksime küll väga tahtnud lapsi saada Jessica, Beatrice ja mina ise. Kujutasime ikka ette, kuidas meie lapsed mängivad ümber Kivihäärberi. See muidugi oli meist rumal, sest kui oleksime abiellunud, siis poleks me enam siin elanud. Igal juhul jäi see kõik vaid unistuseks.”
„Kas teil oli kunagi keegi, kellega oleksite eriti tahtnud abielluda, preili Queenie?” Rigger oli hämmastunud, et ta küsis vanalt daamilt sellist asja.
„Oli üks noormees… oo, temaga oleksin küll tahtnud abielluda, aga kurb oli see, et tema perekonnas oli tuberkuloos ja ta ei võinud üldse abielluda.”
„Miks mitte?”
„Sest see on kopsuhaigus, mis on nakkav ning see läheb üle lastele. Too vaene-vaene noormees suri sanatooriumis. Mul on veel alles kirjad, mis ta mulle saatis.”
Rigger silitas ta kätt, embas siis teda ja paitas ka Gloria pead. Nad sõitsid vaikides edasi, kuni jõudsid veterinaari juurde.
„Ära muretse, Gloria. Sa ei tunne mitte midagi, mu lemmik. Ja igatahes on elus palju muudki kui seks ja pojad,” lausus preili Queenie rahustavalt, kui ta nurruva kassi üle andis.
Veterinaar ja Rigger vahetasid pilke. See polnud just kõige tavalisem vestlus arstikabinetis.
Sellal kui Gloria oli loomaarsti hoole all, sõitsid Rigger ja preili Queenie ringi, et täita Chicky lehele kirja pandud korraldusi. Rigger imestas, kui paljud inimesed Stoneybridge’is ja ümbruskonnas teavad teda nimepidi. Kindlasti oleks emal hea meel teada saada, et poeg on nii omaks tunnistatud paigas, kus tema oli üles kasvanud.
Aga emalt polnud ikka tulnud ainsatki sõna.
Rigger oli kirjutanud Nualale äsja ostetud päevavanustest tibupoegadest, keda ta pidi kaitsma Gloria eest, kes tahtis treenida oma jahioskusi; ja ka sellest, kui raske on kartulivagusid sisse ajada. Ta jutustas talle, et üks ehitaja määras hinnaks terve varanduse müüri eest, mis tuli laduda ümber aia, nii et Rigger peab selle ise ehitama, kivi kivi peale laduma, ja ta peab ka peenrad valmis tegema. Kuidas iga kord, kui ta kaevas istutusaugu, tuli Gloria ja istus sinna sisse, silmitsedes tõsiselt Riggerit. Ometigi kasvavad nüüd spaleeriks nimetatud müüri ääres põõsad ja muud taimed. Neil on seal lilload ja suvikõrvitsad ning terve rivi salateid ja maitsetaimi.
Kuid ta ei kirjutanud emale armsast Carmel Hickey nimelisest tüdrukust, kes õppis hoolega, et saada lõputunnistust, aga keda võis ka veenda Riggeriga kinno või randa mööda sõitma minema.
Mõningaid naabreid ja ka tüdruku enda perekonda pani muretsema see, et Rigger elas Kivihäärberis koos kahe naisega.
Chicky naeris. Inimesed ütlesid, et see on veidi imelik oligi kõik. Aga Chicky jättis selle tähele panemata ja nende kolme elu veeres ladusalt edasi: töötati pikki päevi ja püüti hakkama saada inimestega, kes õigel ajal kohale ei ilmunud või üldse nägu ei näidanud. Chicky õpetas Riggerile, kuidas valmistada sööke, mis maitsesid preili Queeniele: väikesed odrajahukoogid ja omlett. Ta õppis neid kiiresti tegema. Jälle üks asi sai selgeks.
Mõnikord küsis Rigger Chickylt nõu tüdrukute kohta: mis neile võiks meeldida. Ta tahtis Carmelit kuhugi kutsuda ja kostitada. Mida Chicky soovitaks.
Chicky arvas, et Carmelile võiks meeldida lõbustuspark, mis avati igal aastal ühes lähedal asuvas linnas. Seal on ilutulestik ja elektriautod, suur vaateratas ning palju muid lõbustusi.
Ja nähtavasti meeldiski see Carmelile väga.
Liigutav oli vaadata, kuidas Rigger ennast üles lõi, et tüdrukut vanas kaubikus välja viia. Chicky ohkas, kui ta vaatas, kuidas nad rannakaljude juurest teele asusid. Rigger ei joonud, nii et polnud vaja muretseda, et midagi võib juhtuda. Siis ei osanud ta veel ette näha vestlust, mis leidis aset mõni kuu hiljem.
Carmel ootas last.
Seitsmeteistkümneaastane Carmel Hickey, kes hakkas lõputunnistuse saamiseks eksameid tegema, pidi saama lapse Riggerilt, kes oli ka kõigest kaheksateistkümnene. Nad armastasid teineteist ning kavatsesid Inglismaale pageda ja abielluda. Riggeril oli väga kahju Chickyt niimoodi alt vedada ja sellises olukorras maha jätta, aga ta ütles, et see on ainus asi, mida ta saab teha. Abort ei tule kõne allagi ja Carmeli vanemad lööksid nad mõlemad maha. Hickey perekond ei suudaks sellega leppida.
Chicky oli kõige selle juures kuidagi ebaloomulikult rahulik.
Kõigepealt ütles ta neile, et nad ei tohi sellest kellelegi rääkida. Üldse mitte kellelegi.
Carmel tehku oma eksameid, nagu poleks midagi lahti. Siis, kolme nädala pärast, kui eksamid on läbi, võiksid nad siin Stoneybridge’is abielluda ning alles seejärel vaadata, mis edasi saab.
Rigger vaatas teda, nagu oleks ta peast segi.
„Chicky, sul pole aimugi, missugused nad on. Nad nülivad mu elusalt ära. Temast loodetakse nii palju: karjäär, elu, lõpuks hea partii. Nad ei taha, et ta abielluks sellise ummikusse jooksnud inimesega nagu mina. Seda ei kannataks nad välja, isegi mitte miljoni aasta pärast. Me peame ära jooksma.”
„Liiga palju on ärajooksmisi olnud,” tähendas Chicky. „Su ema jooksis siit ära. Mina jooksin ära. Sina tahad ära joosta. Kunagi peab see ometi lõppema. Lõpetame selle nüüd ära.”
„Aga mida ma suudan pakkuda Carmelile?”
„Sul on siin töökoht hea töö ja sul on juba postkontorisse raha kogutud. Annan sulle selle aiamüüri kõrval oleva majakese Kivitare. Sinna võid endale kodu rajada. Sa varustad Kivihäärberit aiakraamiga, ülejäägi võid müüa ükskõik kellele. Jumal tänatud, sa oled tõeline ärimees. Tänapäeval on neil väga raske leida kedagi, kes on nii valmis ja võimeline nende tütrele kodu ehitama.”
„Ei, Chicky. Sa ei tea, missugused nad on.”
„Tean küll, missugused nad on. Olen tundnud Hickeysid kogu oma elu. Ma ei ütle, et nad oleksid sellest just meelitatud, aga vähemalt ei hakka nad siis sind politseiga Inglismaal taga otsima ega lase Päästearmeel su jälgi ajada.”
„Abielluda? Siin Stoneybridge’is?”
„Kui see on see, mida sa teha tahad, siis jah. Arvan, et te mõlemad olete liiga noored. Te võiksite abielluda ka palju hiljem, aga kui tahate seda teha praegu, siis jätke isa Johnsoniga asjaajamine minu hooleks.”
„See ei lähe läbi.”
„Läheb, kui sa ei räägi kellelegi absoluutselt mitte midagi, teed ainult selle maja korda. Sa pead selle valmis tegema, et Hickeydele ette näidata sel päeval, kui teatad neile, et Carmel ootab last.”
„Chicky, ole nüüd mõistlik. Kui see ka toimiks, ei jõua ma seda kõike ära teha kolme nädalaga ega isegi mitte kuuga.”
„Kui ma räägin ehitajatele, et Kivitare tuleb valmis teha eelisjärjekorras, siis jõuame küll. Ja sa võid võtta siit mööblit, mida meil on varutud.”
Rigger vaatas teda lootusega silmis. „Kas sa tõesti mõtled…?”
„Meil pole minutitki raisata, ja ära ka emale sellest räägi. Mitte veel.”
„Oh jumal, tema läheb vist ka hulluks. Veel halbu uudiseid.”
„Mitte siis, kui ta sellest kõigest korraga kuuleb. Siis mitte, kui ta näeb, et sul on maja,
