lösakil majast teha midagi asjalikku ja ehitada see hoopis hotelliks, kus inimesed elamise eest maksavad.
Erikoolist tagasi tulnud, ei rääkinud Rigger kuigi palju oma sealsest elust. Ütles, et õppis natuke seda ja natuke teist. Aga mingit kutseoskust tal ei olnud. Nad olid koolis teinud pisut ehitustööd: ühel nädalal krohvinud, teisel kaevanud. Nasey ütles, et proovib saada poisi tööle härra Malone’i juurde lihakauplusesse, aga ajad on rasked. Inimesed ostavad järjest rohkem suurtest kaubahallidest pakendatud liha.
Sinjoora küsis Nualalt, kas Rigger läheb oma kooli tagasi. Tema võiks talle anda tunde, et aidata tal järele jõuda, aga Rigger seda ei tahtnud.
Koolist on talle küllalt, ütles ta.
Nuala oli väga lootnud, et poiss on oma vanadest kommetest välja kasvanud, et ta leiab nüüd uued sõbrad ja hakkab teistmoodi elama.
Rigger oli aga vaevalt mõne nädala kodus olnud, kui Nuala sai aru, et ta on võtnud ühendust poistega, keda ta tundis vanadest aegadest. Mõni neist ei olnud enam sealkandis. Kaks olid vangis, üks jooksus võimalik, et Inglismaal ja teised turvameeste pideva ja valvsa silma all.
Riggerit oli igati hoiatatud, et kui ta jälle midagi korda saadab, ähvardab teda kriminaalsüüdistus.
Ta läks välja varakult ja tuli koju hilja, ilma et oleks selgitanud või kirjeldanud, kuidas ta oma aega veedab. Ühel ööl kuulis Nuala karjumist, jooksmist ja uste paugutamist. Ta lamas värisedes pimeduses, oodates politseiautode sireene. Aga kedagi ei tulnud.
Järgmisel hommikul oli ta kurnatud ja murelik, kuid Rigger oli ilmselt hästi maganud ega olnud üldse ärevil. Nuala tundis kergendust, kui poeg talle teatas, et kavatseb minna tööd otsima.
Nasey oli üllatunud, kui nägi Riggerit koos kahe sõbraga lihakauplusesse astuvat. Üllatunud, kuid mitte sugugi meelitatud.
Rigger oli tulnud küsima, kas neil on pakkuda juhuslikku tööd, nad võiksid näiteks hoovi ära koristada.
Naseyl oli hea meel näha poisi huvi seadusliku töö vastu ja ta jooksis härra Malone’i juurde küsima, kas neil on anda paaritunnist tööd. Tõele au andes tuli öelda, et nad tegid oma töö hästi, said mõne euro ja lahkusid rahul olles.
Nuala hakkas jälle rahulikult hingama. Võib-olla oli ta ilmaasjata hirmsasti närveerinud.
Kaks õhtut hiljem tegi Nasey oma hilisõhtust jalutuskäiku ja möödus ka lihakauplusest. Ta vaatas automaatselt vargaalarmi ja nägi oma hämmastuseks, et seda polnudki sisse lülitatud. Mitte kunagi ei lahkunud ta poeruumidest, ilma et oleks alarmi „aktiivse” peale lülitanud. Ehmunult avas ta ukse ja kuulis poe tagantotsast külmruumist kolinat.
Kui ta sisse astus, nägi ta, et kolm meest tõstavad lihakeresid kaubikusse, mis oli pargitud tagahoovi.
Ta tormas nende poole ja üks meestest laskis suurel küljetükil käte vahelt kukkuda ning astus raudkangiga tema poole.
„Mida te teete?” karjus Nasey. Just siis, kui mees valmistus teda lööma, kostis kusagilt hääl: „Jäta ta rahule, jäta rahule, jumala pärast.”
Lööja peatus ja Nasey tundis ära, et tema kaitsja oli tegelikult ta õepoeg Rigger.
„Ma ei usu oma silmi, Rigger.” Nasey oli peaaegu pisarais. „Sulle ju maksti töö eest ja sa tulid tagasi nende liha varastama.”
„Suu kinni, Nasey, sa idioot. Lase siit kohe jalga! Sa pole siin kunagi olnud, kas kuuled mind? Mine koju ja ära midagi räägi. Sa pole midagi näinud.”
„Ma ei saa. Ei saa lubada, et härra Malone’i peatoidust selliselt laiali kantakse …”
„Tema on hästi kindlustatud, Nasey. Võta aru pähe, mees.”
„Sa ei tohi seda teha. Mis kavatsused teil nende lihakehadega on?”
„Tükeldame ära. Müüme Mountainview’ mõisades maha. Kõik seal ümbruses tahavad odavat liha. Nasey, kao siit minema, kuuled!”
„Ma ei lähe kuhugi ja ma ei kavatse seda unustada.”
„Rigger, kas paned tal suu kinni või teen seda ise,” hõikas üks meestest.
Nasey tundis, kuidas ta lükatakse uksest välja. Ja ta tundis ka Riggeri kuuma hingeõhku oma näol.
„Jessas, Nasey, on sul ka kübeke mõistust peas? Nad löövad su pea lömaks. Kao minema! Jookse! JOOKSE!”
Nasey jooksis terve tee Nuala majja ja rääkis talle, mis oli juhtunud. Näost valged, istusid nad kahekesi ja jõid kruuside viisi teed.
„Isegi kui ma ei räägi härra Malone’ile, saab ta niikuinii teada. Ta pole rumal. Kes veel peale nende kolme oleks võimeline sisse tulema, vaatama, kuidas elu seal käib ja uurima kõik välja? Ja ta teab, et Rigger on mu õepoeg.”
„Mul on nii kahju, Nasey,” nuuksus Nuala.
„Peame mõtlema, mis temaga teha. Ta pannakse selle eest kinni,” lausus Nasey.
„Kõik on minu süü. Oleksin pidanud suutma teda kontrollida. Olin liialt ametis raha teenimisega. Kogusin hariduse jaoks, mida ta kunagi ei saa.”
„Jäta nüüd. Sinu süü see küll ei ole.”
„Noh, kelle siis, kui mitte minu?”
„Praegu ei ole aeg selle selgitamiseks. Peame ta ära peitma. Politsei tuleb teda siia otsima.”
„Kui saaks ta Stoneybridge’i saata?” Nuala pilk oli lootusetu.
„Aga kes seal ta järele vaatab? Nagu ma aru saan, ei taha sa, et keegi temast teaks.”
„Aga ma ei taha ka, et ta vangi läheb. Mulle pole enam oluline, kes temast teab.”
„Keegi neist ei saa temaga hakkama,” kostis Nasey. „Kui seal just oleks mingi koht, kus ta võiks elada ja töötada …”
Nuala pingutas, et kohta välja mõelda.
„Kas ta võiks ehk töötada Chicky juures Kivihäärberis? Preili Queenie kirjutas mõni aeg tagasi, et ta otsib endale abilist.”
„Selle juurde ta pidama ei jää.” Nasey raputas pead.
„Küll ta jääb, kui teada saab … kas see või vangimaja.”
„Helista Chickyle,” ütles Nasey.
Nasey ei kuulanud telefonivestlust. Ta oli väljas tänaval ja ootas Riggerit tagasi. Varsti nägigi ta, et poiss jookseb mööda tänavat. Rigger jõudis koju. Ta oli näost valge ja ta käed värisesid. Poiss oli valmis süüdistama kõiki peale iseenda.
„Kui ma põhja lähen, Nasey, siis on see kõik sinu pärast. Teised poisid viskasid mu lihtsalt välja. Nad ei anna mulle mingit osa sellest, mis meil saada on. Nii ebaõiglane. Mina mõtlesin selle välja. Juhatasin tee kätte.”
„Seda sa tegid,” nõustus Nasey süngelt.
„Ütlesin teistele, et sina meid ei reeda, aga nad ei usu mind. Arvasid, et sa juba läksidki politseisse. Käisid või?”
„Ei,”
