käinud, konservatiivne lõikus. Sõrmuseid ei olnud. Odava sinise särgi käised jäid talle lühikeseks. Randmel oli väikeste keeruliste nupukestega üle külvatud kell.
Tema kõrval istuv mees oli lühem ja laiem. Mitte just paks, kuid rohkem kui üks hamburger nädalas võiks ta üle kriitilise piiri viia. Nägu prink ja roosa. Juuksed olid heledamad kui juhil, kah hiljuti sama lühikeseks pügatud ja tukk ühele poole kammitud nagu koolipoisil. Talle olid särgikäised pikad, särk ise aga kõhu pealt kitsas ja õlgade juurest lai. Särgikrae oli pakendis seismisest alles kolmnurkne, nii et kraeküljed vastu kaela surusid.
Naine tema kõrval oli ehk aasta või paar meestest noorem. Pigem neljakümnendate alguses kui keskpaigas. Tema pigimustad juuksed olid kuklale kokku tõmmatud ja patsi punutud. Või hobusesabaks. Või midagi sinnakanti. Reacher ei teadnud täpset juuksuriterminit. Ta paistis olevat keskmist kasvu ja kõhn. Tema särk oli kindlasti väiksema mõõduga kui meeste omad, kuid talle ikkagi suur. Ta oli oma ranguse ja jätke lollused hoiaku juures päris kena. Heledad palged, suured silmad, ohtralt kosmeetikat. Ta näis olevat väsinud ja veidi pinges. Võib-olla mitte just vaimustuses sellest tiimitöö jurast. See tõstab ta teistest kõrgemale, otsustas Reacher.
Mees juhi kõrval pöördus ringi ja sirutas oma pehme ümara käe. „Ah jaa, minu nimi on Alan King,” ütles ta.
Reacher surus kätt ja vastas: „Jack Reacher.”
„Meeldiv tutvuda, härra Reacher.”
„Samad sõnad, härra King.”
„Don McQueen,” lausus juht, üritamata kätt suruda.
„Milline kokkusattumus,” märkis Reacher. „King ja McQueen.”
„Eks ole?” kostis King.
Naine sirutas oma käe, mis oli väiksem, kahvatum ja kõhnem kui Kingi oma.
„Karen Delfuenso,” ütles ta.
„Meeldiv kohtuda, Karen,” vastas Reacher ja surus pakutud kätt. Naine jättis oma käe ta pihku sekundi murdosaks kauem, kui Reacher eeldanuks. Siis võttis McQueen jala järsu liigutusega gaasipedaalilt ja kõik jõnksatasid veidi edasi. Eest paistis lugematute punaste piduritulede valgussära. Nagu sein.
Ja kaugemal eespool võis näha politseiautode parve, sinipunased signaaltuled plinkimas.
NELI
Kaks sammu edasi, üks tagasi. Kontrolli ja siis kontrolli üle. Šerif Goodman analüüsis küsimust varuautost, millesse nood kaks meest tema arvates olid ümber istunud. Ta oli ikka püüdnud uudistega kursis olla – ka siin pärapõrgus, mis polnud lihtne, kuid umbes aasta tagasi oli talle Homeland Security bülletäänis silma puutunud nupp, milles kirjutati, et pimedas on turvakaameratel kõige raskem eristada tumesiniseid objekte. Mantel, müts, auto või mis iganes – kui see on tumesinine, siis ei paista seal muud kui auk öises õhus. Raske tabada, raske esile tuua. Tõsi, Goodmani maakonnas turvakaameraid ei olnudki. Kuid ta oletas, et see, mis maksab elektrooniliste läätsede kohta, maksab ka inimsilma kohta. Ja ta oletas ühtlasi, et nood kaks on sellistest asjadest teadlikud. Nad olid nii ilmselt profid. Järelikult võiks nende varuauto olla tumesinine.
Või ka mitte.
Mida teha?
Kokkuvõttes ei teinud ta midagi, mis tema arvates oli kõige targem. Kui ta peaks eksima, siis mõjuks teesulgejate palumine, et nad pööraksid erilist tähelepanu tumesinistele autodele, enesehävitajalikult. Ta jättis oma redigeeritud tagaotsimisteate selleks, mis ta oli: otsitakse kaht meest mistahes sõidukis.
Siin oli osariikidevaheline maantee kuuerajaline ja kolm idasuunalist sõidurada olid silmini täis teosammul edasi venivaid sõidukeid. Sõiduautod, veoautod, maasturid – kõik roomasid aeglaselt edasi, pidurdasid, jäid seisma, ootasid ja roomasid jälle. McQueen trummeldas sõrmedega närviliselt roolirattale. King põrnitses läbi tuuleklaasi kannatlikult ja kiretult ettepoole. Ka Delfuenso jäi esiaknast välja vahtima, ilmutades närvitsemise märke, nagu kipuks ta kuskile hilinema.
Reacher katkestas vaikuse: „Kuhu te ise kursite?”
„Chicagosse,” kostis King.
Mis Reacherile salamisi väga suurt rõõmu tegi. Chicagost läheb palju busse. Hommikune väljumisgraafik on tihe. Lõuna kaudu läbi Illinoisi, ida poolt läbi Kentucki, mõlemal juhul jõuab lõpuks Virginiasse. Hea uudis. Kuid ta ei öelnud seda valjusti. Oli sügav öö ja ta tajus, et siin on tarvis paari kaastundlikku nooti.
„Pikk maa minna,” ütles ta.
„Kuussada miili,” sõnas King.
„Ja kust te tulete?”
Auto peatus, võttis paigalt, peatus taas.
„Me tuleme Kansasest,” seletas King. „Aga oleme ka päris kiiresti liikunud. Liiklust polnud. Ummikuid ka mitte. Kuni praeguseni. See siin on enam kui kolme tunni jooksul esimene kord kinni jääda.”
„Hea tulemus.”
„Eks ole? Terve tee vähemalt kuuskümmend miili tunnis. Ma arvan, et praegu on esimene kord, kui Don pidurdama pidi. On mul õigus, Don?”
„Kui see välja arvata, kui me härra Reacheri peale võtsime,” kostis McQueen.
„Seda küll,” ütles King. „Võib-olla see katkestaski nõiduse.”
„Sõidate tööasjus?” päris Reacher.
„Alati.”
„Mis tööd te teete?”
„Tarkvara.”
„Jaah?” kergitas Reacher viisakalt kulmu.
„Ei, me ei ole programmeerijad,” seletas King. „Pitsad ja rulad pole meie ala. Me tegeleme hulgimüügiga.”
„Te teete siis küll kõvasti tööd.”
„Alati,” kostis King taas.
„Kas reis on siiani edukas olnud?”
„Pole paha.”
„Ja mina mõtlesin, et see võib olla mingi meeskonnatöö harjutamine või midagi sellist. Nagu õppus. Või taandumine.”
„Ei, tavaline ärisõit.”
„Aga mis nende särkidega on?”
King naeratas.
„Eks ole? Firma uus imago. Vaba rõivastuse reeded nädal otsa. Aga kindla kujundusega. Nagu spordivorm. Sest tarkvaraga on tänapäeval nii. Kõva võistlus käib.”
„Kas te elate siin Nebraskas?”
King noogutas. „Tegelikult üldse mitte kaugel. Omahas on praegu palju tehnoloogiafirmasid. Palju rohkem, kui te arvata oskate. Siin on hea ärikeskkond.”
Auto liikus edasi, pidurdas, peatus, liikus uuesti edasi. Reacher oletas, et tegemist on McQueeni isikliku autoga. Mitte rendiautoga. Mitte kambaautoga. Liiga kasutatud, liiga segamini. Vennikesel ei vedanud. Selle reisi sohver. Või koguni alati sohver. Kes teab, võibolla asus ta tootemisamba madalamal korrusel. Või lihtsalt talle meeldis
