oli kinnitatud väike karvane loomake. See oli üsna laiaks litsutud ja selle karv oli tortis, justkui oleks seda palju näritud. Üks tütar, otsustas Reacher. Nii kaheksa kuni kaksteist aastat vana. Täpsemalt ta oletada ei osanud. Ta teadis lastest vähe.
Kuid lapsel oli ema või kasuema. McQueenil oli naine või elukaaslane. See oli selge. Naisterahva asju leidus autos kõikjal. Näiteks lilledega kaetud salvrätikarp ja kasutatud huulepulk armatuurlaua nišis, karvase loomakese kõrval. Isegi kristallkuulikesega võtmehoidja. Reacher oli üsna kindel, et kui ta pisutki haista suudaks, tunneks ta polstritest õhkuva lõhnaõli hõngu.
Reacher ei osanud öelda, kas McQueen igatseb oma perekonna järele. Võib-olla on poiss olukorraga täiesti rahul. Võib-olla perekond ei meeldi talle. Kuid nüüd küsis McQueen rooli tagant: „Ja teie, härra Reacher? Mis ala mees teie olete?”
„Mul polegi mingit ala,” kostis Reacher.
„Nii et juhuslikud otsad? Mis ette satub?”
„Isegi mitte seda.”
„Te olete siis töötu?”
„Jah, aga meelega.”
„Ammu juba?”
„Sestpeale, kui sõjaväest ära tulin.”
Sellele McQueen enam ei vastanud, sest tal oli tegemist. Eespool suruti kogu liiklus kokku parempoolsele rajale. Need aegluubis teostatud manöövrid röövisidki kõige rohkem aega. Avarii, oletas Reacher. Võib-olla oli keegi rajalt välja kaldunud, vastu barjääri põrganud ja sealt tagasi põrgates teistele autodele pihta saanud. Ehkki tuletõrjeautosid näha ei olnud. Ega kiirabi. Ega puksiire. Kõik vilkuvad alarmtuled asetsesid ühel joonel, autokatustel. Neid oli nii palju ja nad vilkusid nii kiiresti, et jätsid mulje ühtlasest punasiniselt hõõguvast ahelast.
Auto roomas edasi. Paigalt, paigal, paigalt, paigal. Viiskümmend jardi enne tuleahelat lülitas McQueen suunatule sisse ja trügis parempoolsesse ritta. Siit avanes Reacherile otsevaade takistusele.
See ei olnud avarii.
See oli teesulg.
Lähim politseiauto oli pargitud risti vasakpoolsele sõidurajale, veidi tagapool seisis järgmine sama nurga all keskmisel rajal. Kahekesi koos olid nad nagu nooled, mis osutasid paremale rajale, jätmata juhtidele muud võimalust kui ümber reastuda. Seejärel oli kaks autot pargitud keskmisele rajale ninaga sõidusuunas, nende vastas teepervel oli samuti kaks ja siis tuli veel kaks, seekord uuesti risti, mis sundis kõiki tegema järsku ja ebamugavat pööret vasakule, risti üle sõiduradade kõige vasakpoolsemale rajale, misjärel oli lubatud kiirus üles võtta ja mistahes rada mööda edasi tõtata, kuhu kellelgi vaja.
Hästikorraldatud operatsioon, mõtles Reacher. Kahe raja sulgemine tagas aeglase lähenemise ja järsk vasakpööre tagas aeglase liikumise läbi sulukoha. Pikk ja kitsas koridor kahe keskmisele rajale ning kahe teepervele pargitud auto vahel võimaldas kõik autod hoolikalt ja põhjalikult läbi vaadata. Seda asja siin ei ajanud algajad.
Kuid mis oli põhjus? Kaheksa politseiautot tähendas, et asi on tõsine. Ja Reacher märkas automaate. See polnud mingi „Kõik puhuvad” üritus. Ega turvavööde või numbrimärkide kontroll. „Kas te vahepeal raadiot olete kuulanud? Kas on midagi hullu juhtunud?”
„Rahu,” vastas King. „Seda juhtub ikka. Tavaliselt mõni põgenenud vang. Siit lääne poole on mitu suurt kinnipidamiskohta. Alatihti laseb keegi sealt jalga. Päris jabur, kas pole? Ma tahan öelda, et see pole ju mingi raketiteadus. Ustel on lukud ees, eks keeraku kinni.”
McQueen heitis Reacherile peegli kaudu pilgu. „Ma loodan, et see pole teie.”
„Kes ma ei ole?” küsis Reacher.
„See, kes vanglast plehku pani.”
Ta ütles seda naljatoonil.
„Ei,” vastas Reacher. „Päris kindlasti mitte.”
„Siis on hästi,” leidis McQueen, „sest muidu tuleks meil kõigil pahandusi.”
Nad venisid kärsitute juhtide rodus edasi. Läbi mitmest ees- ja tagaklaasist hakitud tunneli nägi Reacher politseinikke tegutsemas. Neil olid vormimütsid peas. Automaate hoiti all, Maglite’i taskulampe õla kõrgusel. Valgusvihk kompas läbi ühe auto teise järel – eest, tagant, ülevalt, alt, lugedes kokku pead, vaadates üle põrandad, mõnikord ka pagasiruumid. Kui ülevaatus tehtud, viibati juhile lahkumise märguandeks ja võeti ette järgmine.
„Ära muretse, Karen,” lausus King pead pööramata. „Varsti oled kodus.”
Delfuenso ei vastanud.
King heitis pilgu Reacherile ja ütles selgituseks: „Talle see sõitmine ei meeldi.”
Reacher vaikis.
Nad roomasid edasi. Eespool toimiv rutiin ei muutunud. Lõpuks mõistis Reacher süsteemi. Pagasiruumi uuriti vaid juhul, kui autos ei olnud kedagi peale meessoost juhi. See kummutas Kingi põgenenud vangi teooria. Pole mingit põhjust, miks põgenik ei võiks ennast varjata kahe, kolme või nelja sõitjaga auto pagasiruumis. Või miks sõitjaid ei võiks olla viis, kuus või terve bussitäis. Märksa tõenäolisem oli, et politseinikud on saanud vihje üksiku mehe kohta, kes veab midagi suurt ja paha. Uimasteid, relvi, pomme, varastatud kaupa. Mida tahes.
Tollhaaval edasi. Nüüd olid nad kolmandad. Kahes esimeses autos oli rooli taga üksik mees. Mõlema pagasiruumid vaadati läbi. Mõlemale anti luba edasi sõita. McQueen veeres edasi ja peatus näidatud kohas. Üks võmm astus auto ette ja lasi valgusvihul üle numbriplaadi libiseda. Kummaltki poolt astus ligi veel kaks meest, nad valgustasid auto sisemust nii eest kui ka tagant ja lugesid sõitjad üle. Siis astus auto ees seisnud võmm kõrvale ja McQueenile lähim mees andis otse tema silmade kõrguselt käskiva käeliigutusega märku edasi sõita.
McQueen võttis paigalt, keeras rooli, tegi järsu vasakpöörde, seejärel sama järsu parempöörde ning tema ees avanes tuhat miili vaba tühjust. Ta tõmbas hinge ja sättis ennast mugavamalt istuma, ning King tema kõrval tõmbas samuti hinge ja sättis ennast mugavamalt istuma. McQueen andis gaasi, auto kogus kiirust ja kihutas itta, nagu poleks tal hetkegi kaotada.
Minut hiljem nägi Reacher teisel pool barjääri üht autot sama kiiresti vastassuunas kihutavat. Tume Ford Crown Victoria, sinised tuled iluvõre tagant välkumas. Ilmselgelt föderaalvalitsuse auto, mis tõttas mingit eriti tõsist olukorda lahendama.
VIIS
See tume Crown Victoria oli FBI Omaha jaoskonna patrullauto. Sealne valveagent kuulis šerif Goodmani teadet ja reageeris viivitamatult. Goodman oli kasutanud sõna professionaalid, mis tähendas FBI keeles organiseeritud kuritegevust; viimane oli aga FBI lemmikroog, sest just organiseeritud kuritegevusega võitlemine tekitas mainet ja tõi au, kuulsust ning ametikõrgendust. Niisiis saadeti viivitamatult teele alalises valmisolekus olev eriagent, teenetemärkidega üle külvatud, ülimalt kvalifitseeritud, ülimalt kogenud ja ülimalt lugupeetud kahekümneaastase staažiga FBI veteran.
Tema nimi oli Julia Sorenson, ta oli veidi alla neljakümne seitsme aasta vana ja viibinud Omahas veidi alla neljakümne seitsme väga õnneliku kuu. Omaha polnud just New York ega Washington, aga ka mitte ülemise rõdu tagarida. Ei mingi Kamtšatka. Mitte sinnapoolegi. Mingil tundmatul ajaloolisel põhjusel järgis kuritegevus raudteeliine ja Nebraska osariigi piires asusid mõned planeedi suurimad kaubajaamad. Nii et Sorensoni andeid ei raisatud. Ta ei kannatanud frustratsiooni
