oli kõnet vastu võttes oma autos. Üks šerifiabi valvas mõrvapaika ja lohutas pealtnägijat, kõik ülejäänud alluvad blokeerisid maakonnast väljuvaid kohalikke teid. Mistõttu ta ise oli ainus mobiilne üksus. Ta tiirutas siin ja seal, otsides erepunast autot.
Tema maakond oli suur, kuid geograafilises mõttes mitte väga keeruline. Sajandi eest joonistas keegi kaardile ruudu ja selle piirjooned olid püsima jäänud. Seda ruutu poolitas kaks joont, esiteks vasakult paremale ehk läänest itta kulgev kaherealine maantee ja teiseks alt üles ehk lõunast põhja kulgev maantee, samuti kaherealine. Need kaks teed kohtusid enam-vähem keskel, tekitades teeristi, mille ümber oli kerkinud kaheksa tuhande elanikuga linn.
Maakonda läbiv ida-läänesuunaline transiitliiklus oli hõre, sest viiskümmend miili põhja pool asuv osariikidevaheline maantee kulges sellega paralleelselt, võttes suurema koormuse enda peale. Põhja-lõunasuunaline transiit oli seevastu märksa elavam, sest ühest suunast tõmbas osariikidevaheline maantee liiklust ligi ja teises suunas paiskas seda välja. Kohalikel ärimeestel kulus umbes viis minutit selle seaduspära mõistmiseks ja nii olid nad kolm miili linnast põhja poole rajanud kaootilise bensiinijaamade, kiirsöögikohtade, motellide, baaride ja säästupoodide vööndi. Rahumeelsemad kodanikud pidasid seda lihtsalt järjekordseks äripiirkonnaks, närvilisemad kodanikud nimetasid seda Patulinnaks. Patulinnas kehtisid täpselt samad seadused, reeglid ja normatiivid kui ülejäänud maakonnas, kuid juba viiskümmend aastat rakendati neid seadusi, reegleid ja normatiive seal äärmiselt leebelt. Tulemuseks olid loterii- ja pokkerimasinad ning stripparid baarides, kuulujutud motellides lokkavast prostitutsioonist ja maksurahade voog maakonna eelarve tuludereale.
Kahesuunaline liiklus, täpselt nagu kaherealisel maanteel.
Goodman oli suuna sinnapoole võtnud. Mitte mingil kõlbelisel põhjusel, vaid lihtsalt sellepärast, et tegemist oli viimase peatuskohaga enne suurt maanteed, mis oli täis hüljatud krunte, ammu surnud ärisid ja akendeta tuhaplokkseinu. Kui sul oli tarvis kuskile peita üks põgenemisauto, nii et sellele võiks häirimatult ligi pääseda, siis oli see peaaegu ainuvõimalik paik kogu ümbruskonnas.
Ta möödus ristteedest ja jättis viisaka rajooni seljataha. Edasi tuli sojapõld, siis tuli veerand miili laiune plats, kuhu olid pargitud vanad topeltpruugitud põllumasinad. Kõik nad olid müüa, kuid enamik oli oma ostjat oodates juba läbi roostetanud. Siis tuli jälle sojauba ja seejärel hakkas paistma Patulinna kuma. Vööndi kummaski otsas asusid bensiinijaamad, nii ida- kui lääneküljel, mõlemad sama suured kui mõne staadioni parkimisplats, mõeldud kaheksateistrattalistele, mõlemaid valgustamas kõrgete mastide otsa kinnitatud tuled ja kaunistamas naftakompaniide logod, mis asusid nii kõrgel, et paistsid miilide taha. Vahepeale jäid söögikohad, motellid, baarid ja säästupoed, läbisegi ühel ja teisel pool teed, igaüks ise nurga all, mõned valgustatud ja mõned mitte, kõik omaette keset killustikuga sillutatud parklat. Mõni oli juba viiskümmend aastat vastu pidanud, teine ammuilma tasapisi lagunema jäetud.
Goodman alustas kaherealise maantee idaküljelt. Ta hiilis mööda söögimajast, mida ta aeg-ajalt kontrollimas käis, sõites aeglaselt, ühe käega, ja liigutades teisega esiklaasi vahesamba külge kinnitatud prožektori hooba, et selle valgel uurida pargitud autosid. Ta sõitis söögimaja taha, prügikastidest mööda, siis edasi, tegi tiiru ümber baari ja uuris motelli ümbrust, leidmata midagi. Asumi tipus asuva tankla juurde, õlimahutite lähedale oli pargitud paar mõlkis sedaani, ent kumbki polnud punane, ja otsustades nende tuuleklaase katva tahma järgi, olid nad seal vedelenud õige kaua.
Goodman lasi mööduvad autod läbi, sõitis üle maantee Patulinna lääneküljele ja alustas selle põhjaotsast uuesti otsinguid, võttes esimesena ette umbes kahekümne aasta eest beežiks värvitud tuhaplokkseintega kõrtsi. Aknaid ei olnud. Ainult ventilaatorid katusel nagu seened. Ei ühtki punast autot läheduses. Järgmisena tuli kokteilibaar, kenasti puhas ja väidetavalt Patulinna kõige viisakam. Goodman tegi selle ees kaarpöörde, katuseprožektori valgusvihk jäi hetkeks veidi maha, ja seal see oligi.
Erepunane importauto, pargitud korralikult baari kõrvale.
KUUS
Reacher naaldus veidi paremale, et Don McQueeni pea kõrvalt läbi tuuleklaasi teele vaadata, nihkudes seeläbi oma õlaga Karen Delfuenso privaatruumi. Viimane nihkus samavõrra omakorda paremale, vastu parempoolset ust, et vahemaad säilitada. Reacher nägi esitulede lehvikukujulist valgusvihku, mille tagant tormas tema suunas üksnes pimedus, kui mitte arvestada paari kaugel eespool vilkuvat üksildast punast tagatuld. Spidomeeter näitas 80 miili tunnis. Bensiinipaak oli kolmveerandi peal. Mootori temperatuur seisis liikumatult normaalsel. Turvapadja kattel oli Stovebolti logo, mis tähendas, et tegemist on Chevrolet’ga. Mõõdik näitas, et auto läbisõit on veidi üle 40 000 miili. Mitte just uus, aga mitte ka vana. Tuhises päris kenasti.
Reacher vajus tagasi oma kohale ja Delfuenso kohendas end vastavalt. Alan King pööras ennast eesistmel pooleldi ringi ja ütles: „Mu vend oli sõjaväes. Peter King. Võib-olla olete kokku puutunud.”
„Sõjavägi on suur,” märkis Reacher.
King naeratas pisut häbelikult.
„Muidugi,” sõnas ta. „Rumal küsimus vist.”
„Aga üsna tavaline. Inimesed arvavad, et me kõik tunneme üksteist. Ei tea, miks. No näiteks, kui palju inimesi elab teie kodulinnas?”
„Võib-olla nii poolteist miljonit.”
„Ja kas te tunnete kõiki?”
„Ma ei tunne isegi oma naabreid.”
„Seal see asi on. Mis väeliigis teie vend teenis?”
„Tema oli suurtükiväelane. Ta käis ka esimeses Lahesõjas.”
„Nagu minagi.”
„Siis võib-olla ikkagi teate.”
„Meid oli seal pool miljonit. Kõik saadeti sinna. Kõige suurem ekspeditsioon, mis kunagi tehtud.”
„Kuidas seal oli?”
„Kas vend ei rääkinud?”
„Me ei suhtle.”
„Kuum oli,” ütles Reacher. „See on peamine, mida ma mäletan.”
„Ja mis väeliigis teie teenisite?”
„Mina olin võmm,” kostis Reacher. „Sõjaväepolitsei. Kriminaaljälituse osakond. Kogu teenistusaja.”
King kehitas pooleldi õlgu, pooleldi noogutas, ega pärinud rohkem. Ta pööras pilgu ette ja jäi pimedusse vaatama.
Teeservas vilksas mööda silt: Tere tulemast Iowasse.
Šerif Goodman manööverdas oma auto baari taga asuvasse parklasse ja pani täistuled peale. Hoone kõrval seisev auto ei olnud ei Toyota, Honda, Hyundai ega Kia. See oli Mazda. Mazda 6, kui olla täpne. Viieukseline luukpära, kuid punnis tagaotsaga, nii et nägi välja nagu tavaline nelja uksega sedaan. Uus mudel. Erepunane. Tühi, kuid mitte veel kastene. See ei saanud siin olla kaua seisnud.
Kummalgi pool punast autot oli rohkelt vabu kohti. Auto taga laius viiskümmend jardi umbrohust läbi kasvanud kruusa ja seejärel ei tulnud kuni Denveri eeslinnadeni seitsesada miili lääne pool sama hästi kui midagi. Auto ette jäi baari tagauks, mis kujutas endast ühetasast metallnelinurka porikarva krohvseinas.
Hea koht. Silma ei hakka. Pealtnägijaid ei ole. Goodman kujutas ette, kuidas nood
