– kuhu?
Mitte itta ega läände, sest maakonnast ei pääse ei ida ega lääne suunas välja ilma kõigepealt tagasi lõunasse, ristteedele sõitmata, aga keegi ei põgeneks kuriteopaiga suunas. Järelikult pidid nad võtma suuna põhja. Sealpool oli osariikidevaheline maantee, see ootas neid pimeda silmapiiri taga nagu suur nime ja näota magnet.
Igal juhul olid nad juba kaugel. Nad olid maakonnast välja lipsanud kas mõni minut enne kohaliku põhjapoolse teesulu ülespanekut või olid nad sulu läbinud nende minutite jooksul, mil see küll juba töötas, kuid politseinikud otsisid alles erepunast autot.
Goodmani oma viga, ja ta teadis seda.
Goodman võttis raadiotelefoni ja helistas oma meestele, et nad maakondlikud teesulud maha võtaks. Seletades ära, miks. Ta käskis kahel tulla baaritagust valvama ja ülejäänutel oma rutiinsete ülesannete juurde pöörduda. Siis helistas ta maanteepolitsei dispetšerile, kellel häid uudiseid ei olnud. Ta vaatas kella, rehkendas aega, kiirust ja vahemaad; ta hingas sisse ja hingas välja, lõi autole tuurid sisse ja võttis suuna tagasi kuriteopaigale, valmis kokkuleppekohaselt kohtuma eriagent Julia Sorensoniga.
Tema süü.
Need kaks meest olid maakonna piirest väljas.
Nüüd oli see juba FBI rida.
SEITSE
Julia Sorenson leidis risttee suurema vaevata, mis ei olnud üllatav, sest tema GPS tõendas, et tegemist on kogu piirkonna ainsa kartograafilise iseärasusega. Ta pööras paremale, nagu õpetatud, ja sõitis sadakond jardi lääne poole valgusallika suunas. Ta nägi betoonpunkrit, mille kõrvale oli pargitud šerifi auto ja šerifiabi patrullauto.
Kuriteopaik, täpselt nagu kirjeldatud.
Autosid mõistis ta paremini kui punkrit. Need olid Crown Victoriad nagu ta endagi oma, ainult et kujundatud maakonna värvides ja neile olid ette ning taha lisatud põrkerauad ja katusele raudvarbad tulede jaoks. Punkrit oli raskem kirjeldada. See oli nelinurkne, võib-olla kakskümmend jalga pikk ja viisteit jalga lai ning kümme jalga kõrge. Sel oli lame betoonkatus, aknad puudusid. Metalluks oli kõveraks väänatud, kriimustatud ja täkitud. Kogu ehitis näis olevat vana, väsinud ja lagunenud. Betoon ise oli tuulest ja vihmast näritud, pragunenud ja murenenud, siit-sealt oli mõni rusikasuurune kamakas välja kukkunud. Pruunid raudkivid olid nähtavale tulnud, mõned siledad, mõned mõranenud ja pudedad.
Sorenson parkis auto šerifi oma kõrvale ja tuli välja. Ta oli pikka kasvu, äratuntavalt skandinaavialik naisterahvas, pigem kena kui ilus, tal olid pikad tuhkblondid juuksed, põhiosas loomulikku värvi. Ta kandis musti pikki pükse ja musta jakki, mille all oli sinine särk. Tal olid jalas toekad mustad kingad ja üle õla pirnikujuline kott, milles ta kandis kogu oma kraami, välja arvatud püstol, mis asus vasakul puusal kabuuris, ja ID-kaardiga nahkvoldik, mis oli taskus.
Julia võttis nahkvoldiku, lõi selle lahti ja kõndis šerifi juurde. Tema hinnangul oli mees temast umbes kakskümmend aastat vanem. Šerif oli turjakas, kuid mitte pikk, umbes nagu kolmveerand jalgpallurit. Vanamehe kohta täitsa tubli. Mees kandis vormisärgi peal talvejopet. Kindaid ei olnud, ehkki öö oli külm. Nad surusid kätt ja jäid hetkeks vaikides punkrit vaatama, nagu mõeldes, kust alustada.
„Esimene küsimus,” lausus Sorenson, „mis asi see on?”
„See on vana pumbajaam,” vastast Goodman. „Pumpas veesoonest vett üles.”
„Maha jäetud?”
Goodman noogutas. „Veetase langes. Pidime sügavama kaevu kaevama. Uus pump on umbes miili kaugusel.”
„Kas tapetu on endiselt siin sees?”
Goodman noogutas uuesti. „Me ootasime teid.”
„Kes on praeguseni sinna sisenenud?”
„Ainult mina ja arst.”
„Palju verd.”
„Jaa,” nõustus Goodman. „Palju.”
„Kas te vere sisse ka astusite?”
„Olime sunnitud. Pidime kindlaks tegema, kas mees on surnud.”
„Mida te puudutasite?”
„Ainult käerannet ja kaela, kui pulssi otsisime.”
Sorenson kükitas maha ja avas oma pirnikujulise õlakoti. Ta võttis kilesussid ja tõmbas kingade peale, seejärel kummikindad, kaitsmaks käsi, ning fotoaparaadi. Ta asetas ühe jala kleepuvasse loiku ja tõmbas punkri ukse lahti. Üks hing kriiksus, teine oigas. Need kaks häält koos kõlasid nagu mingi marduse ulg. Ta astus ka teise jalaga loiku.
„Sees on lüliti,” ütles Goodman.
Sorenson leidis selle. Laes süttis võrega ümbritsetud pirn. Vana võre, vana pirn. Võib-olla kahesajavatine. Klaar. Pirn heitis eredat, kalki ja varjunditeta valgust. Eriagent silmas kaht vana ja jämedat toruotsa, mis umbes kümne jala kaugusel teineteisest läbi põranda turritasid. Mõlemad olid umbes jalajämedused ning kunagi kroonuroheliseks võõbatud, kuid nüüdseks oli rooste värvi kooruma pannud. Mõlemad toruotsad olid lahtised ja mõlemad lõppesid äärisega, mille külge kunagi olid keeratud poldid. Ammu lahti võetud munitsipaalsüsteem. Sorenson kujutles, kuidas vesi aastaid ühest torust üles tuli ja teist mööda – horisontaalselt ja maa all – edasi voolas kuni läheduses asuva veetornini. Kuid siis hakkasid pumbad tühja õhku imema ja käes oli aeg rajada uus kaev. Põldude niisutamine, elanikkonna kasv, koduste veevärkide rajamine. Sorenson oli memosid lugenud. Kaks ja pool miljardit gallonit põhjavett aastas, rohkem kui kuskil mujal, välja arvatud Texas ja Kalifornia.
Ta astus edasi.
Peale toruotste võis ruumis näha põrandale pudenenud kivipuru, seinal mitme põlvkonna tagust vana kapitaalset elektrikilpi ja teisel seinal tuhmunud skeemi, mis selgitas kunagi üht toruotsa teisega ühendanud hüdraulikasüsteemi toimimist. Ja see oli kõik, kui pidada silmas punkri alalist sisustust.
Ajutise sisustuse alla võis liigitada surnud mehe ja tema vere. Ta lebas selili, käed küünarnukkidest ja jalad põlvedest kõverdatud nagu karikatuur kellestki, kes tantsib mingit moestläinud tantsu. Ta nägu oli verega kaetud, ta kõhupiirkond oli verega kaetud ja ta lamas tervenisti vereloigus. Ta võis olla neljakümneaastane, ehkki seda oli raske hinnata. Tal oli seljas mitte just kulunud, kuid ka mitte uus roheline talvemantel, mille puuvillane riie oli millegagi täidetud ja vooderdatud. Mantel ei olnud ei tõmblukuga kinni tõmmatud ega kinni nööbitud. Selle hõlmad olid lahti, nii et võis näha halli sviitrit ja beeži ruudulist särki. Nii sviiter kui ka särk paistsid olevat üsna kantud ja mustad. Mõlemad olid püksist välja tõmmatud ja kuni kaelani üles veetud.
Mehel oli kaks noahaava. Üks tolli võrra silmadest kõrgemal risti üle lauba. Teine – narmendavate servadega torkehaav kõhupiirkonna paremal küljel, umbes naba kõrgusel. Enamik verd oli tulnud teisest haavast. Veri oli sealt nagu paisu tagant välja tulvanud. Mehe nabaauk nägi välja nagu kuivanud värvi täis sõrmkübar.
„Kuidas teie seda ette kujutate, šerif?” küsis Sorenson.
„Nad tõmbasid tal üle lauba, et ta pimedaks teha,” vastas Goodman väljast. „Sealt voolas veri talle silma. Vana noavõitlejate nipp. Mis oli ka põhjus, miks ma hakkasin neid proffideks pidama. Edasi oli juba lihtne. Nad vedasid ta särgi üles ja torkasid noa rinnakorvi alla. Ja sorgeldasid sellega haavas ringi.
