eest. Aga sellise sõidu puhul ma seda ei tee. Kompanii maksab, nii et me kulutame firma rahasid. Ma ei lase teil oma tööandjat subsideerima hakata.”
„Aga las ma vähemalt tangin. Teie ei pea kõike tegema.”
„Küll te saate sõita oma kolmsada miili. See on suur vaev küllalt.”
„Väljas on külm …”
„Ma arvan, et te tahate näha, kui palju kütust paaki läheb. On mul õigus? Te ei usu, et näidik jukerdab?”
Reacher ei vastanud.
„Minu meelest võiks olla vähemalt nii viisakas, et uskuda lihtsat faktilist avaldust isikult, kes pakkus teile küüti märkimisväärselt pikal teelõigul teie sihtmärgi suunas.”
Reacher ei vastanud.
„Kohvi,” ütles King. „Kaks topsi koore ja ühe lusikatäie suhkruga pluss see, mida Karen soovib.”
Delfuenso ei öelnud midagi. Valitses lühike vaikus, seejärel lausus King: „Siis Karenile mitte midagi.”
Reacher väljus autost ja sammus üle tee.
Šerif Goodmani kõne suundus automaatselt häälsõnumite hulka. „Ettekandja telefon on välja lülitatud,” ütles ta Sorensonile.
„Muidugi välja lülitatud,” vastas too. „Ta magab nagu kott. Pikast päevast väsinud. Ega tal lauatelefoni ei ole?”
„Madam Smith andis mulle ainult mobiilinumbri.”
„Siis helistage uuesti sellele Smithile ja küsige tema aadress. Me peame minema ja tema uksele kloppima.”
„Ma ei saa uuesti madam Smithile helistada.”
„Saate küll.” Kuid samal hetkel helises Sorensoni enda telefon. Ühtlane elektrooniline pinin. Ei mingit meloodiat. Ei mingit heliefekti. Eriagent võttis vastu, kuulas, sõnas „olgu” ja vajutas kõne lõpetamise nuppu.
„See Mazda üüriti Denveri lennujaamast,” ütles ta. „Üksikisiku poolt. Mu kolleegid ütlevad, et tema juhiluba ja krediitkaart olid võltsitud.”
„Miks Denverist?” küsis Goodman. „Kui oli vaja siia tulla, siis miks mitte lennata Omahasse ja üürida auto seal?”
„Denver on palju suurem ja tunduvalt anonüümsem. Seal on rendiautode käive oma kakskümmend korda suurem kui Omahas.”
Tema telefon helises jälle. Seesama ühtlane elektrooniline pinin. Sorenson võttis vastu ja sel korral nägi Goodman, kuidas naise selg sirgu läks. Ta kõneles ülemusega. Universaalne kehakeel. „Palun, kas ma kuulsin õigesti?” küsis Sorenson. Seejärel kuulas ta natuke ja sõnas: „Just nii.”
Ja vajutas kõne lõpetamise nuppu.
„Asi on kummaliseks läinud,” ütles ta.
„Mis mõttes?” küsis Goodman.
„Meie poisid, kes seal pumbamajas toimetavad, saatsid tapetu sõrmejäljed juba edasi. Ja need tulid juba tagasi. Ja tagasiteel käivitasid mõne arvuti ka välisministeeriumis.”
„Välisministeeriumis? Seal ei ole ju teie inimesed. Seal tehakse välispoliitikat. Teie kuulute justiitsministeeriumi alla.”
„Mina ei kuulu kellegi alla.”
„Aga miks välisministeeriumis?”
„Me ei tea veel. Tapetu võib olla üks nende omadest. Või neile teada.”
„Näiteks diplomaat?”
„Või mõne teise riigi diplomaat.”
„Nebraskas?”
„Nad ei ole oma kontoritesse aheldatud.”
„Ta ei paistnud välismaalase moodi välja.”
„Ta ei paistnud kellegi moodi välja. Ta oli verega kaetud.”
„Mis me siis teeme?”
„Maksimaalne jõupingutus,” ütles Sorenson. „Seda nad meilt ootavad. Kus need kaks tüüpi praegu on?”
„Praegu? Nad võivad tuhandes eri kohas olla.”
„Siis tuleb riskida. Enne kui mind sellest uurimisest kõrvaldatakse. Või mulle ülemus määratakse. Üks neist kahest juhtub hommikul kindlasti. Seda see maksimaalne jõupingutus tähendab. Kui eeldaks, et mehed on alles teel?”
„Aga millisel? Teid on samuti tuhandeid.”
„Oletame õige, et nad jäid osariikidevahelisele maanteele.”
„Miks?”
„Sest nad ei ole ilmselt kohalikud. Ilmselt kihutavad nad praegu kodu poole, mis võib olla kaugel.”
„Mis suunas?”
„Mõlemas.”
„Te ütlesite, et nad võivad olla ka lahku läinud.”
„See on võimalik, aga vähe tõenäoline. Statistika ütleb, et enamik kuritegelikke tandemeid jääb pärast raske kuriteo sooritamist kokku. Inimloomus on selline. Nad ei pruugi teineteise kuriteojärgset käitumist päriselt usaldada.”
„Statistika?”
„Oleme märganud, et sellest on sageli abi.”
„Hea küll, kui nad on alles koos ja kui nad on alles osariikidevahelisel maanteel ja kui nad sõitsid läände, siis on nad praeguseks sõitnud umbes veerand maad tagasi Denverisse. Ja kui nad läksid itta, siis on nad praegu Iowas.”
„Sõidukiirus?”
„Arvatavasti umbes kaheksakümne ligi. Suurem osa maanteepatrulle millegi vähema üle ei erutu. Vähemalt siinkandis. Välja arvatud halva ilmaga. Aga täna öösel on üsna selge.”
Maksimaalne jõupingutus. Risk.Sorenson mõtles kolmkümmend sekundit pingsalt, võttis siis uuesti telefoni ja andis korralduse seada osariikidevahelisel maanteel üles kaks „viimsepäeva” teesulgu, mõlemad vähem kui tunni ajaga, üks läänes veerandi maa peal Denverisse pluss kaheksakümmend miili, teine idas Iowa piiri taga pluss kaheksakümmend miili. Mõlemas tuli otsida kaht meest ebamäärases eas, keskmise välimusega, ilma eriliste tundemärkideta, võimaliku vereplekilise riietusega ja võimaliku torkerelvaga, millel on hiljutise kasutamise märke.
ÜKSTEIST
Reacher väljus toidusarast, käes pappkandik nelja kohvitopsiga. Ta oli üsna kindel, et kolm neist läheb raisku. Ta oli üsna kindel, et auto on kadunud. Kuid ei olnud. Auto oli pumba juurest eemale, kompressori ja tolmuimeja juurde sõitnud ning seisis seal sisselülitatud tulede ja töötava mootoriga. Alan King istus kõrvalistmel ja Karen Delfuenso tema taga. Don McQueen oli väljunud, ta seisis juhiukse kõrval ja nägi välja külmetav ning väsinud. Reacher oli tema pikkust ja kehaehitust õigesti hinnanud. Tüüp oli umbes kuue jala pikkune ja sihvakas, puha pikad käed ja pikad koivad.
Reacher
