ja auto hakkas hoogu maha võtma. Ta tõmbas auto aegsasti paremale rajale. Ta vajutas pidurit ja peatus valge pikap-Dodge’i taga. Selle suur päraluuk kõrgus nende ees nagu kalju. Kaitserauale oli paigaldatud kleebis: Sulle ei meeldi mu sõidustiil? Siis helista 1-800-HAISTA-PASKA. Reacher heitis pilgu peeglisse ja nägi, kuidas selja taga võttis peatumiseks hoogu maha treiler. Ta tundis isegi treileri tühikäigul töötava mootori vibratsiooni. Liiklus tema vasakul käel asuval keskmisel sõidurajal aeglustus ja seejärel hangus. Sealt edasi vasakpoolsel sõidurajal juhtus seesama sekund hiljem.
Chevy esituled peegeldusid Dodge’i päraluugilt salongi tagasi. Alan King pööras pea kõrvale, akna poole, ja surus lõua vastu õlga. Reacher kuulis Don McQueeni köhivat, norskavat ja end liigutavat. Ta vaatas uuesti peeglisse ja nägi, et mees on käsivarre silme ette tõstnud.
Karen Delfuenso oli endiselt täiesti ärkvel ja istus sirgelt. Ta nägu oli kurnatud ja kahvatu. Nende pilgud kohtusid läbi peegli.
Ja ta pilgutas silmi.
Ta pilgutas kiirelt ja meelega, ikka uuesti ja uuesti, pilgutuste vahel nõksatas peaga küljele, kas vasakule või paremale, ning siis hakkas uuesti pilgutama, mõnikord korra, siis kaks või kolm või rohkemgi korda, ükskord üheksa korda ja ükskord koguni kolmkümmend korda järjest.
Reacher silmitses teda hämmastunult.
Siis lasi treiler pikalt signaali, Reacher pööras pilgu teele ja nägi, et Dodge on edasi liikunud. Ta puudutas gaasipedaali ja venis talle järele. Ilmselt olid Iowa võmmid oma teesulu üles ehitanud sama moodi kui Nebraska omad. Kõigil tuli paremasse ritta trügida. Millest oleks võinud paras segapuder sündida, kuid kaks politseinikku sebisid punaseks keeratud taskulampidega otse autode keskel ja korraldasid manööverdamist. Ja oma osa oli ka kesklääne heatahtlikkusel ning arukusel. Ole lahke, naabrimees mentaliteet ilmutas ennast ikka ja jälle. Reacher rehkendas, et viivitus ei võta rohkem kui kümme minutit. Kogu lugu. Tühiasi.
Ta vaatas peeglisse.
Karen Delfuenso hakkas uuesti silmi pilgutama.
Sorenson vaatas kriitilise veerandtunni veel kaks korda läbi, korra edaspidi ja korra tagurpidi, mõlemal juhul kiirkäigul. Nagu ennegi, nägi ta Mazda saabumist, ja nagu ennegi, ei näinud ta seejärel mitte midagi kuni juhuslike möödasõitjateni viisteist minutit hiljem, kui üks pikap sõitis lõunasse ja sedaan põhja.
Risk.
„Nii et lõuna on endiselt välistatud?” küsis ta.
„Täiesti,” ütles Goodman.
„Olete kindel?”
„Seal ei ole midagi.”
„Veaksite oma pensioni peale kihla?”
„Pensioni ja maja peale.”
„Paneksite pea panti?”
„Ja oma esimese lapselapse, kui soovite.”
„Olgu,” ütles Sorenson. „Siis nad läksid põhja. Ja kas teate, mis? Me nägime neid.”
„Kus?”
„Siin,” vastas Sorenson ja peatas pildi juhuslike möödujate juures hetkel, kui lõunasse sõitva pikapi taustal oli esiplaanil näha põhja suunduv sedaan. „Need on nemad,” ütles ta, „sedaanis. Peavad olema. See on ainus auto, mis sõidab põhja. Nad tegelesid viisteist minutit millegi muuga ja hiilisid siis teele tagasi, sõites välja baari lõunapoolse otsa tagant, mitte põhja poolt. See on ainus loogiline seletus.”
„Ja mida nad need viisteist minutit tegid?”
„Ma ei tea.”
„Viisteist minutit on liiga pikk aeg, et seda põgenemisel ilma põhjuseta raisata.”
„Järelikult pidi põhjus leiduma.”
„Ma kuulsin umbes kakskümmend minutit pärast südaööd autoalarmi,” ütles tanklapoiss kassaaparaadi juurest.
Sorenson jäi talle otsa põrnitsema.
„Ja sul ei tulnud pähe seda meile varem mainida?” küsis ta.
„Miks ma oleks pidanud? Te ei küsinud midagi. Te ei seletanud midagi. Te pole praeguseni seletanud. Ja see meenus mulle niikuinii alles praegu.”
„Kakskümmend minutit pärast südaööd?”
„Umbes.”
„Oli see kindlasti autoalarm?”
„Päris kindlasti. Ja üsna tugev pealegi. Minu ainus sündmus kogu öö jooksul. Kuni teie saabumiseni.”
„Kust see kostis?”
Poiss viipas käega.
„Sealtpoolt,” ütles ta. „Võis vabalt tulla madam Smithi baari tagant.”
„Olgu,” ütles Sorenson. „Suur tänu.”
„Mida me sellega öelda tahame?” küsis Goodman. „Et nad tegelesid veerand tundi põgenemisauto varastamisega?”
„Võib-olla, aga võib-olla ka mitte. Aga autoalarmi karjumine oleks jällegi üks põhjus, miks ettekandja võinuks pea uksest välja pista. Kui mitte muud, siis oleks ta tundnud muret omaenda auto pärast. Me peame ta kohe üles otsima. On aeg minna ja kolistada mõne ukse taga.”
Goodman vaatas kella.
„Mida kiiremini, seda parem,” ütles ta. „Need vennad peaks hakkama teesuluni jõudma. Oleks tulnud need panna pluss saja miili peale, mitte pluss kaheksakümne peale.”
Sorenson jäi vastuse võlgu.
NELITEIST
Üheksa minutit, mõtles Reacher. Mitte kümme. Ta oli eesootavat viivitust ülehinnanud, kuigi ainult pisut. Jalgsi ringi askeldavad politseinikud olid saabuvate autode korraldamisega hästi hakkama saanud ja ilmselt tegid ka teesulu enda juures toimetavad mehed oma tööd kiirelt ning efektiivselt. Liiklusvoog liikus edasi täiesti mõistliku kiirusega. Reacher ei saanud läbivaatusprotsessi detailselt jälgida, sest Dodge’i kere varjas vaatevälja, kuid oli selge, et kõik käis kähku ja kärinal. Ta liikus edasi, peatus, liikus edasi ja peatus, ning taamal paistev sinipunane vilkumine läks iga läbitud autopikkusega aina eredamaks ning tugevamaks. Alan King tema kõrval näis olevat magama jäänud, nägu endiselt ära pööratud ja lõug vastu õlga. Karen Delfuenso oli üleval, kuid ei pilgutanud enam.
Sada jardi veel, mõtles Reacher. Kolmsada jalga. Võib-olla viisteist sõidukit. Kaheksa minutit. Võib-olla seitse.
Madam Smithi elamine koosnes sellest, mis jääb alles siis, kui perekonnafarm müüakse maha põllundusfirmale. Sissesõidutee, maja, garaaž, väike nelinurkne õu maja ees ja teine samasugune maja taga, kõigel sellel uus latt-tara ümber ning taamal laiumas kümme tuhat aakrit põldu kellegi teise sojauba. Šerif Goodman sõitis maja juurde ja parkis sellest paarikümne jala kaugusele. Ta pani katuseprožektorid põlema. Esimene asi, mida inimene teeb, kui öösel tema uksele koputada, on see, et ta vaatab magamistoa aknast välja. Parem siis kohe lasta tuledel asi ära selgitada, kui hakata pikalt-laialt hõikuma ja karjuma.
Sorenson jäi autosse
