Ülejäänu tiksus vabakäigul. Laubasagaral ei olnud midagi teha, kuklasagaral millegagi võidelda. Mis tähendab täielikku lõõgastusseisundit. Aeg ja ruum puhkasid. Dodge’i tagatuled säravad igavesti kuskilt eemalt. Reacher tundis, et ta võib sõita tuhat miili nendeni jõudmata.
Tavaliselt täitsid tühjuse ta peas arvud. Mis ei tähenda, nagu oleks ta iseäranis tugev matemaatik olnud. Kuid arvud viipasid talle kutsuvalt, nad väänlesid ja keerlesid ning ilmutasid oma varjatud külgi. Võis näiteks juhtuda, et ta pilk langes kiirusemõõtjale ja ta märkas, et sõidab seitsekümmend kuus miili tunnis, mille järel talle torkas pähe, et 76 ruudus on 5776 – lõpus seesama 76, millest arv alguse sai, ja seega osutub 76 automorfseks arvuks, missuguseid esimeses sajas on ainult kaks, teine on 25, mille ruut on 625 ja selle ruut omakorda 390 625, mis on ju huvitav.
Või siis lõikab ta kasu tõsiasjast, et kogu piirkonna võmmid on kõik teesulu juures, ja laseb kiirusel tõusta kaheksakümne ühe miilini tunnis, lõbustades end seejuures mõttega, et 1 jagatud 81-ga teeb kümnendmurruna 0,0123456789 ja siit edasi seesama kümnenumbriline periood – 0123456789 – ikka ja jälle uuesti, kuni igaviku lõpuni, isegi kauem, kui tal kuluks Dodge’i kinnipüüdmiseks.
Kuid täna öösel hiilisid tema juurde kõigepealt sõnad.
Iseäranis viis sõna Alan Kingi suust: pluss see, mida Karen soovib. Kui ta käskis kohvi tuua. Kaks topsi koore ja ühe lusikatäie suhkruga pluss see, mida Karen soovib. Mis kuidagi ründas Reacheri arusaama neist kui meeskonnast. Meeskonnakaaslased teavad üksteise kohvieelistusi une pealt. Nad on puhkeruumides sada korda koos järjekorras seisnud – lennujaamades, Starbucksi kohvikutes, nimetutes päevinäinud einelaualobudikes. Nad on söögimajades ja restoranides koos süüa tellinud. Nad on üksteisele sööki-jooki ette kandnud.
Kuid King ei teadnud, millist kohvi Karen joob.
Järelikult Karen kas ei olnud üldse meeskonnaliige või siis mitte alaline meeskonnaliige, ja ta võis olla ka uus liige. Hiljutine lisanduja. Mis võiks seletada tema sõnaahtrust. Võib-olla tundis ta end ebakindlalt. Võib-olla talle tema uued kaaslased lihtsalt ei meeldinud. Võib-olla tema ei meeldinud neile. Igatahes oli Alan King temast kõnelnud kärsitul ja põlglikul toonil, sealjuures tema juuresolekul. Nagu teda polekski seal. Ta ütles: Karen ei oska sõita. Ja kui Karen kohvisoovi ei ilmutanud, ütles Alan: Siis Karenile mitte midagi.
Ei, see siin ei olnud kolmik. Kuid King ja McQueen olid paar ning vaid talusid uustulnukat.
Sorenson ja Goodman said taas kokku Karen Delfuenso tühjal õliplekilisel sissesõiduteel ning eriagent rääkis šerifile Delfuenso tütrest.
„Oh jumal küll,” pomises Goodman. Ta silmitses teist naabermaja. „Ja plika on praegu seal?”
„Kui ta just unes ei kõnni. Ja arvab, et näeb hommikul ema.”
„Me ei tohi talle praegu midagi öelda. Vara. Peame enne kindlad olema.”
„Me ei ütlegi talle midagi. Veel mitte. Aga me peame naabriga rääkima. Veel on võimalus, et me näeme tonti, mida pole. Et juhtus midagi süütut ja Karen on sellest teatanud.”
„Arvate?”
„Tegelikult ei arva. Kuid me peame kontrollima.”
Niisiis lõikasid nad koos üle teise muruplatsi ja Sorenson püüdis oma koputust nii doseerida, et see ärataks küll magava täiskasvanu, kuid mitte magavat last. Raske ülesanne. Esimesel katsel ei ärganud keegi. Teine katse võis ka kõik üles ajada. Igatahes ilmus selle tagajärjel uksele umbes kolmekümnene väsinud naisterahvas.
Karen Delfuenso ei olnud midagi teatanud.
SEITSETEIST
Järgmised sõnad Reacheri tühjas peas kuulusid hallipäisele osariigipolitsei seersandile: Mitte teid. Need viisid lõpuks arvudeni – esiteks kuueni, siis kolmeni ja lõpuks üheni. Sest neis oli kokku kuus tähte1, kummaski sõnas kolm ja üheskoos võetuna leidus neis kolm vokaali ja kolm konsonanti. Reacher ei võinud kuidagi seedida inimesi, kes väidavad, et y on vokaal.
Kolm ja kuus.
Head arvud.
Tasapinnal ükskõik kuidas asetsevad kolm punkti, kui nad vaid ei asu sirgjoonel, saab ühendada ringjoonega.
Või võta kolm suvalist järjestikust arvu, millest suurim jagub kolmega, liida kokku ja leia saadud arvu ristsumma, kui tarvis, siis mitu korda, kuni tulemuseks on ühekohaline arv.
See arv on kuus.
Kuid lõpuks juhatasid sõnad Mitte teid number kuuest mööda, seejärel ka kolmest, kuni jõudsid number üheni ja seda lihtsalt oma sisu tõttu. Reacher oli küsinud: Keda te otsite, härra seersant? Ja seersant vastas: Mitte teid. Mitte: Mitte teid, poisid ega Mitte sedasorti rahvast.
Mitte teid.
Nad otsisid üksikisikut.
Ning see klappis sündmustega eelmise teesulu juures. Seal oli Reacheril parem vaade ja ta oli näinud, et üksinda sõitvad mehed uuriti läbi eriti põhjalikult.
Vaid: Mitte teid.
Mis tähendas, et võmmidel oli otsitavast isikust vähemalt mingisugunegi kirjeldus ja et Reacher päris kindlasti ei olnud tema moodi. Miks ei olnud? Sellel võis miljon põhjust olla. Lühidalt öeldes oli Reacher pikk, valge, vana ja turske. Ja nii edasi ja tagasi. Seega võib otsitav olla lühike, must, noor ja kõhn. Ja nii edasi ja tagasi.
Kuid seersant oli esmalt vakatanud, mõelnud ja seejärel muianud. Tema Mitte teid oli kõlanud rõhutatult ja veidi irooniliselt. Võib-olla isegi veidi kaastundlikult. Otsekui oleks Reacheri erinevus tagaotsitavast olnud diametraalne. Või määratu. Kuid pole võimalik olla määratult pikk, kui nad just ei otsi päkapikku ega pöialpoissi, millisel juhul oleks piisanud vaid ainsast pilgust autoaknasse. Ei ole võimalik olla määratult valge. Valge või must, see oli igapäevane erinevus. Keegi ei hakkaks juurdlema, kui valge või kui must inimene on. Vähemalt mitte tänapäeval. Reacher ei olnud ka määratult vana, kui nende tagaotsitav lausa loode ei olnud. Ning lõpuks polnud Reacher ka üle mõistuse turske, nii et tema vastand pidanuks olema päris luukere.
Mitte teid. Öeldud pärast Reacheri tahtlikku eksitust mehe auastmega, mida võis võtta kui formaalset komplimenti, nii nagu inimesed neid üksteisele teevad, võib-olla nagu veteran veteranile. Sama veregrupp.
Mitte teid. Rõhutatult, irooniliselt, kaastundlikult ja heatujuliselt. Üks tavaline mees, üks veteran teisele, samale samaga vastates ja nagu võrdne võrdsele. Pidades endiselt silmas varasemat juttu katkise nina teemal. Seda omal kombel meenutades. Aasimise jätkuks. Sama veregrupp, tuvastatud ja üle korratud.
Järelikult sellel tüübil, keda nad otsivad, on nina terve.
Aga enamikul inimestest ongi nina terve. Mis tähendas, et seersant tegi üldistuse. Mõeldes umbes seda, et: Ma pole päris kindel, et meile antud kirjelduses oleks juttu näituseks sellisest ninast.
Mis tähendas omakorda, et neile oli öeldud, et tagaotsitaval pole mingeid erilisi tundemärke. Ei midagi sellist, mis kohe silma hakkaks. Ei midagi erakordset. Arme, tätoveeringuid, puuduvat kõrva, klaassilma, vööni habet ega veidrat soengut.
Reacher oli kolmteist aastat võmm olnud ja mäletas asjakohast
Originaalis
