minutit.
Sorenson nägi, kuidas Goodman, ise madalam kui muru, oma küsimuse esitas ja kuidas madam Smith sellele vastas. Goodman kirjutas midagi üles ja luges kinnituseks ette, mispeale vanapiiga noogutas. Sorenson nägi välisust sulguvat ja koridorituld kustuvat ning siis sörkis Goodman juba auto juurde.
„Mõne miili kaugusel,” ütles mees. „Õnnekombel.”
Ta pööras auto ringi ja võttis suuna tagasi maantee poole.
Valge pikap-Dodge pääses läbi sulukoha ilma igasuguste probleemideta. Võmmid vaatasid igast küljest sisse, siis heitsid pilgu kasti ja viipasid käega. Reacher lasi akna alla, pani küünarnuki aknaavasse, kissitas sinipunase vilkumise käes silmi ja liikus Chevyga edasi. Halliseguste juustega maanteepolitseinik, triibud käisel, astus ligi. Ta kummardus alla ja uuris auto sisemust.
Midagi otsides.
Kuid mitte leides.
Mees hakkas ennast juba püsti ajama, unustades Chevy ja tegeldes mõttes järgmise autoga, kui ta pilk langes Reacheri näole. Tema silmad läksid kas kaastundest, imestusest või tunnustusest suureks ja suust lipsas: „Ohoh.”
„Nina, eks ole?” küsis Reacher.
„See pidi küll valus olema.”
„Te peaks toda teist nägema.”
„Kus ta praegu on?”
„Mitte teie osariigis.”
„Rõõm kuulda,” kostis politseinik. „Head reisi, härra.”
„Keda te otsite, härra kapten?” päris Reacher.
„Härra, see on teist väga kena, aga ma olen kõigest seersant.”
„Olgu, aga keda te otsite, härra seersant?”
Mees vaikis hetke.
Siis muigas.
„Mitte teid,” sõnas ta. „See on kindel. Mitte teid.”
Siis astus ta sammukese auto tagaotsa poole, valmis vastu võtma järgmist, Reacher lasi akna üles, puges läbi improviseeritud kitsastee, kohendas end istmel ja andis gaasi – nelikümmend, viiskümmend, kuuskümmend, seitsekümmend miili tunnis, ees laiumas vaid pimedus ja juba poole miili kaugusele jõudnud Dodge’i tagatuled.
VIISTEIST
Madam Smithi antud aadress viis nad kohta, mis jääb alles siis, kui perekonnafarm müüakse maha elamuehitusfirmale. Põllumaa kuulus mingile kaugelasuvale emafirmale, kuid sellest oli alles jäetud üks aakrike tee servas ja sinna oli ehitatud neli maamaja. Need olid võib-olla kakskümmend aastat vanad. Kuuvalguses paistsid nad olevat hästi hoolitsetud ja mõistliku suurusega. Kõik neli olid ühesugused. Kõigil valged seinad, hall katus, ees muruplats, lühike sirge sissesõidutee ja kõnniteeservas jämeda posti otsas kirjakast.
Kuid oli ka üks oluline erinevus.
Kolme maja sissesõiduteel seisis auto.
Neljanda juures ei seisnud.
Ja neljas oli just see, mille aadressi madam Smith oli šerif Goodmanile andnud.
„Halb märk,” lausus Sorenson.
„Halb,” nõustus Goodman.
Kõik neli maja olid pimedad, nagu sel kellaajal eeldada võiski. Kuid ilma autota maja paistis kuidagi veel pimedam kui teised. See paistis olevat vaikne, tardunud ja tühi.
Sorenson ronis autost välja. Tee ei kujutanud siin endast muud kui mustkattega kaetud endist taluteed. Drenaaž oli kehv. Vihm ja veevool põldudelt olid rentslisse pori kandnud. Sorenson astus poriribast üle ja peatus tühja sissesõidutee otsas. Goodman tegi sedasama ja ühines temaga. Eriagent vaatas postkasti. Refleks. Kast oli tühi, mis oli õhtuse töölkäija puhul loomulik. Õhtust tööd tegev inimene tühjendab postkasti enne tööleminekut, mitte töölt tulles.
Kast oli valge nagu kolm ülejäänutki. Sellel seisis omaniku nimi, kirjutatud väikeste kleepstähtedega. Delfuenso.
„Mis ta eesnimi on?” küsis Sorenson.
„Karen,” kostis Goodman.
„Minge ja koputage kindluse mõttes,” ütles Sorenson.
Goodman läks.
Ta koputas.
Vaikus.
Ta koputas veel kord, pikalt ja kõvasti.
Vaikus.
Sorenson läks otse üle muruplatsi naabri ukse taha. Ta lasi kella – korra, kaks, kolm korda. Ta võttis oma töötõendi ja seadis selle valmis. Ootas. Kahe minuti pärast uks avanes ja tema ees seisis pidžaamas meesterahvas. Keskealine ja halli peaga. Sorenson küsis, ega mees ei näinud naabrit eile õhtul koju tulemas.
Pidžaamas mees vastas, et ei näinud.
Sorenson küsis, kas naaber elab üksi.
Jah, ütles mees, üksi. Ta on lahutatud.
Sorenson küsis, kas naabril on auto.
Jah, vastas mees, on küll. Kusjuures täiesti korralik. Mitte üle kümne aasta vana. Lahutusrahadega ostetud. Seda nii muuseas.
Sorenson küsis, kas naaber läheb alati autoga tööle.
Jah, vastas mees, läheb küll. Muidu tuleks jala minna.
Sorenson küsis, kas naabri auto seisab tavaliselt sissesõiduteel.
Mees ütles, et seisab küll – terve päeva enne tööd ja terve öö pärast tööd. Auto seisab täpselt seal, kus on õline laik, mida nad võivad oma silmaga näha, kui lähemale astuvad ja natuke uurivad, ning lekkiv käigukast ongi selle auto ainus viga. Naaber oleks pidanud selle probleemiga ammu tegelema, muidu võib auto igal hetkel seisma jääda, aga mõned inimesed lihtsalt ignoreerivad selliseid asju. Seda nii muuseas.
Sorenson küsis, kas naaber vahel ööseks ära ka jääb.
Ei, vastas mees, ei jää. Ta töötab baaris ja on 00.10 igal õhtul kodus nagu kellavärk, välja arvatud koristamispäevad, kui ta jõuab koju umbes kell 00.35. Proua Delfuenso on kena inimene ja hea naaber, ütles mees, ma loodan, et temaga pole midagi halba juhtunud.
Sorenson tänas meest ja ütles, et ta võib tagasi magama minna. Mees avaldas lootust, et temast oli abi. Sorenson kostis, et oli küll. Mees lisas, et kui ta soovib rohkem teada saada, tuleks tal ka teiselt poolt naabritega kõnelda. Nad on nagu lähedasemad. Tegelikult võib öelda, et sõbrad. Neil oli seal tööjaotus. Näiteks ööbib proua Delfuenso laps naabrite juures, kui tema on tööl.
„Karenil on laps?” küsis Sorenson.
„Tütar,” noogutas mees. „Kümneaastane. Sama vana kui naabritüdruk. Nad ööbivad seal ja siis toob Karen nad hommikul enda juurde, pakub hommikusööki ja viib koolibussi peale.”
KUUSTEIST
Reacher
