võib-olla segaduses või ära eksinud üksikust naisterahvast. Nüüdsest on meie tööhüpotees, et need kaks tüüpi röövisid Delfuenso auto. Ja nad võisid ta selle käigus uimaseks lüüa.”
„Nad võisid ta ka tappa.”
„Peame siiski lootma parimat. Nii et peaksite laskma šerifiabidel ka baaritaguse läbi otsida. Väga hoolikalt. Ta võib meelemärkusetult millegi varjus lebada.”
„Nüüdseks peaks ta olema poolsurnuks külmunud.”
„Seda enam tuleb tegutseda kiiresti.”
Goodman võttis raadiotelefoni ja Sorenson oma mobiili, et helistada kuskil kaugel, kahes eri osariigis tegutsevatele politseinikele. Mõlemast tulid negatiivsed vastused: kaht keskmise välimuse ja ilma eriliste tundemärkideta meest ei ole maanteel nähtud, samuti mitte vereplekilist riietust ega terariistu. Sorenson arvutas mõttes veidi. Nood kaks on üsna kindlasti sulgudest läbi pääsenud. Aeg ja vahemaad ütlesid seda. Kuid ta palus politseinikel veel üheks tunniks paigale jääda. Võib-olla läks meestel kumm tühjaks. Või pidas mõni muu ootamatu asjaolu neid kinni. Sorenson ei soovinud sugugi, et nood kaks põrutaksid läbi viis minutit pärast teesulu mahavõtmist.
Siis lõpetas ta kõne ja Goodman ütles talle, et dispetšer ei ole midagi kuulnud ja et kõik tema alluvad otsivad juba põhjalikult läbi nii baaritagust kui ka kogu Patulinna.
KAHEKSATEIST
Reacher jätkas sõitu, Alan King magas sügavalt kõrvalistmel ja Don McQueen taga vasakul. Karen Delfuenso oli endiselt ärkvel, sirge seljaga ja pingul. Reacher tundis, kuidas ta läbi peegli teda pingsalt silmitses. Reacher tõstis pilgu ja tekitas silmsideme. Naine vaatas talle tungivalt otsa. Väga tungivalt, otsekui püüdes oma vaikimisega talle midagi öelda.
Mida? Siis tulid ta pähe tagasi arvud, seekord kolmteist, kaks, kolm, üks ja üheksa. Delfuenso oli pilgutanud viis korda järjest just sellist numbririda, mille juures pilgutustevalanguid eraldasid järsud pealiigutused.
Miks?
Mingit liiki sidepidamine?
Mingi alfabeetiline kood? Tähestiku kolmeteistkümnes täht on M. Teine on B. Kolmas C. Esimene on A. Ja üheksas on I.
MBCAI.
See ei ole sõna ega ka Rooma number. Mingi firma? Organisatsioon? Akronüüm, nagu SNAFU või FUBAR?
Reacher heitis pilgu ees laiuvasse pimedusse, jättis algava miili kõigis neljas mõõtmes oma mällu, ristas siis pilgu peegli kaudu taas Delfuenso omaga ja vormis need tähed hääletult, kuid rõhutatult huulte, hammaste ja keele abil: „M, B, C, A, I ?”
Delfuenso vaatas vastu, silmad suured, pooleldi joovastunud, et ta üritab, pooleldi pahane, et ta aru ei saa, otsekui janune, kellelt on veeklaas nina eest ära napsatud.
Ta raputas pead. Ei. Ta liigutas lõuga järsult korra vasakule, siis korra paremale ja jäi Reacherile otsa põrnitsema, otsekui tahtnuks küsida: Näed?
Reacher ei näinud. Mitte kohe. Välja arvatud see, et Delfuenso tahtis ilmselt öelda, et liigutus vasakule tähendab üht asja ja liigutus paremale teist. Kaks erinevat kategooriat. Võib-olla tähendasid vasakule liigutatud lõuale eelnenud silmapilgutused tähti, paremale liigutatud lõuale eelnenud aga arve? Või vastupidi.
M-2-C-A-9?
13-B-3-1-I?
Siis hakkas Alan King nihelema, ärkas ja kohendas end istmel, mispeale Reacher nägi, kuidas Delfuenso pilgu ära pööras ja aknast välja vaatama jäi.
King vaatas Reacheri poole ja küsis: „Kõik normis?”
Reacher ei vastanud, kuid noogutas.
„Läheb veel üks aspiriin?” küsis King.
Reacher raputas pead – ei.
„Karen, anna mehele veel üks aspiriin.”
Delfuenso ei vastnud.
„Karen?” küsis King.
„Mul ei ole rohkem aspiriini vaja,” lausus Reacher.
„Teil on selline nägu, nagu oleks. Karen, anna talle paar tükki.”
„Võib-olla on tal endal vaja.”
„Ta võib neid teiega jagada.”
„Ärge nüüd muretsege.”
„Kuid te näete välja, nagu ei suudaks enam keskenduda.”
„Vastupidi, olen just keskendunud teele.”
„Aga välja näeb, nagu te mõtleks millelegi muule.”
„Ma mõtlen alati millelegi.”
„Näiteks?”
„Näiteks praegu ühe ülesande peale,” ütles Reacher.
„Mis sorti?”
„Kas te suudate kõnelda minut aega normaalse kiirusega ja seostatud juttu?”
„Mida?”
„Te kuulsite küll.”
King mõtles hetke.
„Muidugi suudan,” ütles ta.
„Aga kas te suudate kõnelda minut aega normaalse kiirusega ja seostatud juttu, ilma et te kordagi kasutaks A-tähte?”
„See on juba raskem,” kostis King. „Ilmselt võimatu. A-täht esineb nii paljudes sõnades.”
Reacher noogutas. „Teie kasutasite praegu viit. Kokku kakskümmend seitse, arvates sellest hetkest, kui te kümne sekundi eest ärkasite.”
„Järelikult on tegemist totra ülesandega.”
„Ei, tegelikult on see päris lihtne,” kostis Reacher.
„Kuidas?”
„Ma seletan teile pärast,” ütles Reacher. „Magage edasi.”
„Ei, seletage kohe.”
„Seletan pärast,” kordas Reacher. „Las see olla teie jaoks midagi, mida oodata.”
King kehitas õlgu ja jäi minutiks hajameelselt, võib-olla natuke tusaselt või koguni pahaselt tühjusse vahtima, kuid pööras siis pea ära ja pani silmad uuesti kinni.
Reacher sõitis aina edasi, asudes juurdlema kahe läbitud teesulu üle. Kummaski kaheksa autot ja kaheksa politseinikku, vilkurid, taskulambid ja piisavalt aega iga auto põhjalikuks uurimiseks. Ta kujutles end tagaotsitavaks, kellel on keskmine välimus ja kes sõidab üksi ning kes tunneb end äkki ohus olevat, võib-olla aimates, et eespool ootavad lõksud. Mida saaks selline mees teha, et ohu vastu valmistuda?
Ta saaks üht neist kahest reetlikust tunnusest – või koguni mõlemat – muuta. See oleks esimene mõte.
Ta saaks oma keskmist välimust üle krohvida ja meigi,
