McQueeni poole, avas siis peo ja tõstis seda ebakindlalt, küsivalt, nii et tähenduses ei tekkinud kahtlust: Aga miks nemad?
Delfuenso avas suu, sulges selle samas ja alustas taas pikka ja vaevarohket pilgutamist.
Kaks edasi, kaksteist edasi, kaksteist tagasi, kaksteist tagasi, neli edasi.
V-E-R-I, veri.
Kaksteist tagasi, kolmteist tagasi. Seitse tagasi, kaheksa edasi, viis edasi, üheksa edasi, üheksa tagasi.
N-E-N-D-E, nende.
„Veri nende riietel?” küsis Reacher huultega.
Delfuenso noogutas.
Reacher jätkas sõitu läbi pimeduse, valge Dodge’i tagatuled endiselt miili kaugusel, möödudes tühjadest, üksildastest mahasõiduteedest, mida lahutasid üksteisest pikad vahemaad, peas vurrina keerlemas sada küsimust.
KAKSKÜMMEND KAKS
Šerif Goodman puges külma eest sügavamale mantlisse ja tegi ööpoe parklale pilguga ringi peale. „Ma oletan, et nad parkisid siin,” ütles ta. „Järelikult nad vahetasid ilmselt siin ka riideid. Võib-olla viskasid vanad kuued ära. Viimati noagi. Peame prügikastid läbi vaatama.”
„Olete vabatahtlik?” küsis Sorenson.
„Mul on selle jaoks alluvad, kellel pole muud paremat teha.”
„Hästi,” sõnas Sorenson. „Kuid arvatavasti on see ajaraiskamine. Vean üks kümne vastu kihla, et nad surusid oma kuued Delfuenso pagasnikusse. Ja noa nad kukutasid ilmselt ühte kahest torust juba pumbajaamas.”
„Kas kavatsete kolmanda teesulu üles panna?”
„Iowal pole selleks enam inimressursse.”
„Siis Illinoisis. Kui nad jäävad osariikidevahelisele maanteele, siis on nende sihiks arvatavasti Chicago. Te saaksite neile Illinoisi politseinikud peale saata, kohe osariigi piirile.”
„Küllap nad taipavad, et ei tohi õnnega rohkem mängida. Kaks korda neil vedas. Kolmandat korda nad enam ei riski. Nad pööravad kõrvalteele. Või heidavad kuskil ankrusse.”
„Nii et teesulgudega enam midagi ei saavuta?”
„Ma usun, et see võimalus on ammendatud.”
„Kas nad mõtlevad nii nagu teie?”
„Ma üritan mõelda nii nagu nemad.”
„Karen Delfuensole on see küll halb uudis,” lausus Goodman. „Nad ei vaja enam suitsukatet ja viivad ta kuskile kõnnumaale.”
„Ei vii,” ütles Sorenson. „Ta on näinud nende nägusid. Nad tapavad ta ära.”
Esimene küsimus, mis Reacheri pähe tõusis, oli see, kas ühe autoröövi pärast pandaks kahes eri osariigis üles teesulgu? Vastus oli: jah, ilmselt küll. Tegelikult üsna kindlasti. Sest autorööv, mille puhul omanikku sunnitakse pardale jääma, on tegelikult inimrööv, ja inimrööv on väga-väga raske kuritegu. Föderaalkuritegu, millega tegeleb FBI, mis on ainus asutus, kes suudab käima panna osariikidevahelise jälituse.
Kohalik maastik oli lai ja tühi. Riigi selles piirkonnas oli teede blokeerimine peaaegu ainus vahend, mille abil tagada seadustest kinnipidamine.
See ja helikopterid.
Ja Reacher oli tuhande jala kõrgusel märganud prožektoriga helikopterit.
Teine küsimus: milline on tõenäosus, et ühel ja samal talveööl on ühes ja samas üksildases kandis liikvel kaks teesuluväärilist, helikopteriväärilist ja FBI väärilist põgenikku? Vastus: väga väike. Väga ebatõenäoline. Kokkusattumusi tuleb ette, kuid näha oma silmaga üht sellist oli juba iseenesest kokkusattumus ja kaks üheaegset oleks olnud liig mis liig.
Järelikult olid teesulud üles pandud Kingi ja McQueeni ning mitte kellegi muu pärast.
Kahe mehe pärast, mitte ühe.
Peaaegu kindlasti.
Mis oli esimesel pilgul jabur.
Sest: esimese teesulu juures Nebraskas otsisid nad üksikut meesterahvast, mis oli mõnes mõttes arusaadav. Üksik põgenik võib maskeeruda sel viisil, et võtab veel kellegi peale, ja kaks põgenikku võivad võtta peale kolmanda isiku, ja nii edasi, lõpmatuseni. Lisamismeetod. Kuid sama hästi töötas mahaarvamismeetod. Näiteks maskeerib põgenikepaar end sellega, et üks tüüp peidab ennast ära. Ja Nebraska võmmid olid küllalt nutikad, et selle manöövriga arvestada. Üksikute juhtide pagasiruum vaadati läbi, otsides mitte uimasteid, relvi, pomme ega varastatud kaupa, vaid toda teist.
Kuid: Nebraska võmmid poleks pidanud otsima mitte paari, vaid kolmikut. Kaks kurjategijat pluss röövitu, enam-vähem palja ülakehaga baaridaam teeäärsest kõrtsist.
Mis tõi sisse ebakõlad.
Näiteks: oli selge, et King ja McQueen uskusid, et otsimisteade antakse nende kolme isiku kohta. Nende enda ja Delfuenso kohta. Sest nad olid Delfuensole särgi andnud. Et muuta tema välimust. Maskeerumismeetod. Ja nad olid rohkemgi teinud. Nad olid peale võtnud hääletaja. Reacheri enda, neljanda isiku. Lisamismeetod.
Neli inimest, mitte kolm. Suitsukate. Maskeraad alates maitsetutest särkidest kuni selleni, et teiseks teesuluks sokutati rooli Reacher. Suitsukate, maskeraad ja eelkõige tähelepanu kõrvalejuhtimine. Purustatud nina. See köidab iga võmmi pilku.
Tollel ristteel, kus ta hääletas, ei toimunud mingit demokraatlikku diskussiooni. See vestlus oli hoopis teisest liigist. King ja McQueen keerasid end istmel ringi ja ütlesid Delfuensole, et sellel läheb õige halvasti, kui ta nad välja annab. Nad ütlesid talle selgelt: Hoia suu kinni. Seejärel kordasid üle: Kas on selge? Kas sa said aru? Ning enne sisseistumist nägi Reacher noogutust, mis vastas jah – vaikselt, hirmunult ja ujedalt.
Aspiriiniepisoodi põhjuseks ei olnud mure võõra tervise pärast. Selleks hetkeks oli Alan King juba otsustanud, et ta tahab hääletaja pärastpoole rooli taha panna. Ja seda, kuidas Delfuenso oma kotis sobrab, ei jälginud ta mitte süütust õhinast ega elevusest. Ta jälgis, ega naine mingeid hädasignaale ei anna.
Karm tegelikkus.
Reacher ei olnud mitte kellegi silmis ligitõmbav teekaaslane.
King ja McQueen olid ta peale võtnud vaid ühel põhjusel.
Nad kindlustasid ennast kolme isiku tagaotsimisteate eest.
Aga tegelik tagaotsimisteade käis kahe isiku kohta.
Miks?
Ainus loogiline vastus: FBI teadis, et jooksus on kaks isikut, kuid ei teadnud, et need kaks isikut on röövinud auto ja võtnud autoomaniku pantvangi.
Sel juhul tuli küsida: kas FBI on selle nüüdseks avastanud?
Ja kolmandaks: teesulud ei olnud üleval autoröövi pärast. Iseenesest. Ei saanud olla, kui FBI autoröövist isegi ei teadnud.
Teesulud olid korraldatud esmase kuriteo pärast.
Mis pidi
