mitte jõulist obadust, mis tähendas, et esmatähtis on täpselt valida sihtmärk, mis omakorda tähendas, et kõigepealt tuleb kaaluda kõrisõlme. Lahtine, horisontaalne peopesa, nagu karates, ja kerge hoop kõri pihta. Sellest on küllalt. Teeb võitlusvõimetuks, kuid ei tapa. Ainult et Alan King magas, nägu ära pööratud ja lõug õlale surutud. Tema kõrile ei pääsenud ligi. Ta tuleks kõigepealt üles ajada. Võib-olla müks õla pihta. Ta ajaks ennast sirgu, pööraks näo sõidusuunda, pilgutaks silmi ja haigutaks.
Tehtav. Müksa, kratsi, viruta, taba. Tehniliselt mitte just kerge, kuid täiesti võimalik. Alan Kingiga saaks hakkama.
Paraku mitte Don McQueeniga. Teadlased ei ole siiani avastanud meetodit, kuidas lüüa uimaseks tüüpi, kes istub otse su selja taga. Eriti kui juht samal aja sõidab kaheksakümmend miili tunnis. Ei mingil moel. Mitte lihtsalt üle jõu, vaid neljamõõtmelises maailmas põhimõtteliselt võimatu.
Reacher sõitis. Kaheksakümmend miili tunnis. Ta vaatas peeglisse. Selja taga autosid ei olnud. McQueen magas. Ta vaatas minuti pärast uuesti. Delfuenso vaatas üksisilmi vastu. Reacher veendus, et lähim miil üllatusi ei too, ja heitis uuesti pilgu peeglisse. Siis ta noogutas, otsekui öeldes: Lase käia. Alusta ülekannet.
Naine alustas.
Üheksa edasi. Kaheksa edasi, üks edasi, viis tagasi, viis edasi. Üks edasi.
Mul on.
Kolm edasi, kaheksa edasi, üheksa edasi, kaksteist edasi, neli edasi.
Laps.
Mul on laps.
Reacher noogutas ja tõstis nagu vastuseks armatuurlaua riiulist välja väikese karvase loomakese: Ma mõistan. Mänguasja karv oli kuivanud süljest kõva ja selle kuju oli tillukestest hammastest moonutatud. Reacher asetas loomakese riiulisse tagasi. Delfuenso silmisse valgusid pisarad ja ta pööras pilgu ära.
Reacher keeras ennast ja müksas Alan Kingile õlale.
King niheles, ärkas ja sirutas ennast. Ta pööras näo sõidusuunda, pilgutas silmi, haigutas ja vaatas talle otsa.
„Mis on?” küsis ta.
„Bensiiniseier on nüüd ühe joonevahe edasi liikunud. Te peate mulle ütlema, millal meil peatus tuleb teha.”
Šerifiabi naasis ööpoe juurest ja teatas Goodmanile, et prügikonteinereist veriseid riideid ega nuge ei leitud. Sorenson kutsus peatehniku Mazda juurest uuesti tagasi ja ütles: „Ma vajan andmeid ohvri kohta.”
„Ei saa teid selles osas aidata,” vastas mees. „ID-kaarti ei leitud ja lahkamine on alles homme.”
„Ma tahan kuulda teie arvamusi ja muljeid.”
„Ma olen teadlane. Tol päeval, kui kohvipaksu pealt ennustamist õpetati, olin ma haige.”
„Kuid te võite teha mõned asjatundlikud oletused.”
„Miks sellega nii kiire on?”
„Mind torgitakse kahest eri kohast hirmsasti tagant.”
„Kes siis torgib?”
„Esiteks välisministeerium ja nüüd ka CIA.”
„Need ei ole kaks eri kohta. Välisministeerium on CIA poliitiline tiib.”
„Ja meie oleme FBI, me oleme selles loos need head, ning seetõttu ei tohi me jätta aeglast või ebakompetentset – või kujutlusvõimetut – muljet. Mistõttu sooviksin ma kuulda teie mõttelendu. Või informeeritud arvamust või kuidas iganes teid ametialase enesekaitse kursusel seda nimetama õpetati.”
„Millist informeeritud arvamust?”
„Vanus?”
„Võib-olla nelikümmend millegagi,” kostis mees.
„Rahvus?”
„Ta oli ilmselt ameeriklane.”
„Kuna?”
„Kuna tema hambaravi tundub ameerikalik. Ja rõivad on enamasti Ameerika omad.”
„Enamasti?”
„Mu meelest särk on välismaine. Aga aluspesu Ameerika oma. Enamik inimesi kannab kodumaist aluspesu.”
„Kas tõesti?”
„Üldreegel on selline. See on nii kaudses kui ka otseses tähenduses mugavusküsimus. Ja ühtlasi intiimne küsimus. Välismaise aluspesu selgapanek on tõsine otsus. Midagi reetmise või emigreerumise kanti.”
„Ja nii ütleb teadus?”
„Psühholoogia on teadus.”
„Kust särk pärit on?”
„Raske öelda. Silti ei olnud küljes.”
„Kuid näib välismaine?”
„Noh, enam-vähem igasugune puuvillane riie on tänapäeval välismaine. Peaaegu kõik see tuleb kuskilt Aasiast. Kuid kvaliteet, lõige, värv ja muster on enamasti kohandatud kindlale turule.”
„Ja seekord millisele?”
„Kangas on õhuke, värvitoon pigem kreemjas kui valge, kraenurgad pikad ja kitsad; ruudud on puhtalt graafilised, mitte imiteerivad ega traditsiooniliselt kootud. Pakuksin, et see särk on ostetud Pakistanist, võib-olla ka Lähis-Idast.”
KAKSKÜMMEND NELI
Alan King ajas selja sirgu, venitas keha vasakule ja vaatas pikalt ning põhjalikult kütuseosutit. „Ma arvan, et meil on veel üksjagu aega,” ütles ta. „Andke märku, kui see on jõudnud kolmveerandi peale.”
„See on varsti käes,” sõnas Reacher. „Näib, et ta hakkab nüüd kohutavalt kiirelt kukkuma.”
„See on sellepärast, et te sõidate nii kohutavalt kiiresti.”
„Mitte kiiremini kui Don McQueen.”
„Siis on viga ennast võib-olla ise ära parandanud. Võib-olla oli tegemist mööduva häirega.”
„Aga meil pole vaja paaki tühjaks sõita. Vähemalt mitte siin. Siin on üpris tühjavõitu. Abiga ei saa arvestada. Võmmid on kõik teesulu juures.”
„Laseme veel pool tundi edasi,” ütles King. „Siis võib-olla hakkame otsima.”
„Olgu,” kostis Reacher.
„Rääkige mulle nüüd sellest A-tähe asjast.”
„Pärastpoole.”
„Ei, praegu.”
„Ma ütlesin pärastpoole. Millest siin nüüd raske on aru saada?”
„Teile ei meeldi, kui teid tagant sunnitakse, härra Reacher, on nii?”
„Ma ei tea. Mind pole kunagi keegi tagant sundinud. Kui see aga juhtuma peaks, siis ma luban,
