magas endiselt. Delfuenso oli endiselt ärkvel.
Ja ta pilgutas jälle silmi.
Seitse tagasi, kaheksa edasi, viis edasi, kaks tagasi.
Neil.
Kaheksa edasi, üks edasi, viis edasi, viis edasi.
On.
Seitse edasi, kuus tagasi, kolmteist tagasi, kaheksa tagasi.
Püstolid.
Neil on püstolid.
Reacher noogutas peeglisse ja jätkas sõitu.
Nüüd jäi kokteilibaari taga viieks minutiks vaikseks. Laboripoisid tegid Mazda sisemusest välgulampide sähvides pika seeria lähivõtteid. Ebakorrapärased sähvatused auto uduste akende taga meenutasid kauget äikest või teisel pool mäeselga toimuvat lahingut. Goodmani mehed kammisid maapinda läbi, leidmata midagi märkimisväärset. Sorenson tuhlas telefoni teel nii föderaalseis kui ka osariigi andmebaasides, otsides näovigastusega suurt kasvu meest, kuid ka tema ei leidnud midagi.
Siis kostis kaheksasilindrilise mootori sahinat ja kivipurul veerevate kummide häält, läbi udu tungisid auto esitulede üles-alla hüppavad valgusvihud ning põhjasuunast veeres nende poole tume sedaan. See oli tumesinine Crown Vic, täpselt samasugune kui Sorensoni oma, samade mõõtude ja samasuguste tagaantennidega, kuid Missouri numbrimärgiga. Sõiduk peatus viisakal kaugusel ja sellest väljus kaks meest. Meestel olid seljas tumedad ülikonnad. Nad jäid uste varju seisma ja tõmbasid selga paksud tormijakid. Siis sulgesid nad autouksed ja hakkasid lähemale tulema, uurides käigult ümbrust. Nad märkasid ja samas unustasid kohalikud šerifiabid, märkasid ja unustasid šerif Goodmani, märkasid ja unustasid kuriteopaiga uurijad ning lõpuks koondasid oma tähelepanu Sorensonile. Nad peatusid temast kuue jala kaugusel ja näitasid oma töötõendeid.
Need olid samasugused kui tema omad.
FBI.
„Me oleme terrorismivastase võitluse osakonnast; keskregioon, alaline asukoht Kansas Citys,” ütles parempoolne agent.
„Ma ei kutsunud teid,” märkis Sorenson.
„Teie harukontori sissekanne käivitas automaatse häire.”
„Miks?”
„Sest kuriteopaik on sensitiivne.”
„Kas tõesti? Tegemist on mahajäetud pumbamajaga.”
„Ei, tegemist on lahtise ja tampoonimata kaevuavaga, millest lähtub otsene vertikaalne ligipääs Ameerika Ühendriigi kõige suurematele põhjaveevarudele.”
„See on vaid kuiv auk.”
Mees noogutas. „Kuid vaid seetõttu, et veetase langes allapoole puurkaevu põhja. See võib olla kuiv, aga kui sellest torust midagi alla valada, siis imbub see veesoontesse. Vältimatult. Juba raskusjõu tõttu. Nagu käsnale tilkuv tint.”
„Alla valada – mida?”
„On päris palju aineid, mida me ei taha sinna vette lubada.”
„Kuid see oleks vaid tilk merre. Sõna otseses mõttes. Väga väike tilk ja väga suur meri. Ma tahan öelda, et seal on tohutult vett. Igal aastal kulub kaks ja pool miljardit gallonit. Ja isegi üks keskmine suur maanteetankla on kui palju – viis tuhat gallonit? Isegi see pole miljardite kõrval midagi.”
Mees noogutas jälle. „Kuid terrorism on asümmeetriline asi. Tegelikult on teil õigus. Viis tuhat gallonit mürgiseid kemikaale, viirusi, mikroobe või muud seesugust ei teeks olulist kahju. Teaduslikult võttes. Kuid kas te kujutate ette, et inimesi oleks võimalik selles veenda? Puhkeks tohutu paanika. Inimesed hakkaksid massiliselt põgenema. Täielik kaos suures osas riigist. Ja just see terroristidele meeldib. Lisaks oleks siinne põllumajandus aastateks kahjustatud. Ja siin asub ka sõjalisi rajatisi.”
„Kas te räägite tõsiselt? Jutt käib ju keemilisest ja bioloogilisest sõjast.”
„Me räägime seda täiesti tõsiselt.”
„Aga miks ei ole neid toruotsi siis suletud?”
„Selliseid toruotsi on kümme tuhat. Töötame nii kiiresti, kui suudame.”
„See oli mõrv,” lausus Sorenson. „Ma ei näe siin mingit terroristlikku aspekti.”
„Kas tõesti? Kas teile helistati välisministeeriumist? Ohvriga seoses?”
„Jah.”
„Ja CIA-st?”
„Jah.”
„Järelikult peab siin olema mingi seos välismaaga. Kas te ei arva?”
Sorensoni peas kõlas peatehniku hääl: Pakuksin, et see särk on ostetud Pakistanist, võib-olla ka Lähis-Idast.
„Kas te võtate uurimise üle?” küsis ta.
Paremal pool seisev mees raputas pead. „Ei, see on endiselt teie juhtum. Aga me kavatseme üle teie õla pealt vaadata. Päeval ja ööl. Vaid seniks, kuni võime kindlad olla. Ei midagi isiklikku. Loodetavasti te ei pahanda.”
Reacher kuulis, kuidas McQueen tema selja taga üles ärkas. Reacher vaatas peeglisse ja nägi meest külgaknast tühje kõrvalradasid põrnitsemas. Siis nägi ta, et mees heitis pilgu Delfuensost edasi, teisele teeservale.
Nad möödusid mahasõidutee märgist, seejärel kolmest sinisest viidast, millest üks oli tühi. Bensiin ja öömaja, kuid mitte söögikohta. Silmapiiril valguskuma ei paistnud. Ei mingeid kutsuvaid tulukesi. Eksitav teeots, oli Reacheri otsus. Viisteist või kakskümmend miili pimedaid külateid, ja kui sa siis kuskile välja jõuad, on see kinni.
„Pöörake siit,” ütles McQueen.
„Mida?” imestas Reacher.
„Pöörake siit ära.”
„Olete kindel? Tundub üsna väljasurnud olevat.”
„Pöörake.”
Reacher heitis pilgu Alan Kingi poole. McQueen märkas seda. „Ärge vahtige teda. Tema pole siin vastutaja. Mina olen. Ja mina käsin teil sellest teeotsast ära pöörata.”
KAKSKÜMMEND VIIS
Agendid terrorismivastase võitluse osakonna Kansas City kontorist ei hakanud üle Sorensoni õla vahtima. Vähemalt mitte sõna otseses mõttes. Nad lihtsalt seisid ta kõrval, mõnikord teine teisel pool, mõnikord kollegiaalse kolmnurgana. Mehed tutvustasid end Robert Dawsoni ja Andrew Mitchellina, auastmelt võrdsed, mõlemal üle viieteistkümne aasta teenistust seljataga. Dawson oli veidi pikem kui Mitchell ja Mitchell veidi tüsedam kui Dawson, kuid muus osas olid nad väga sarnased. Heleda pea ja rõõsa jumega, varastes neljakümnendates, tormijakkide all tumesinised ülikonnad, valged särgid ja sinised lipsud. Kumbki ei näidanud erilise väsimuse ega stressi märke, mis Sorensonile muljet avaldas, võttes arvesse öist kellaaega ja nende kohalesaatmisega kaasnevaid pingeid.
Kuid samavõrd sarnased olid nad selleski, et kummalgi polnud uurimise edasise käigu osas ühtki head ettepanekut. Selleks hetkeks
