aeglane ja ebakindel.
Mitte midagi personaalse reklaamalbumi jaoks.
Mitte midagi, mis kaunistaks kellegi teenistuslehte.
„Peaksime hoiatama Chicagot,” ütles Sorenson.
„Või Milwaukeed või Madisoni või Indianapolist või Cincinnatit või Louisville’i,” lausus Dawson.
„Või Interpoli. Või koguni NASAt,” lisas Mitchell. „Praeguseks võivad nad olla meile tuntud universumi mistahes punktis.”
„Ootan innukalt teie ideid ja ettepanekuid, agent Mitchell.”
„Ei midagi isiklikku,” ütles Dawson.
Taas võis kuulda äsjakuuldud helisid ja näha äsjanähtud vaatepilti: kaheksasilindrilise mootori sahin ja kivipurul veerevate kummide hääl, udus üles-alla hüppavad valgusvihud ning põhja suunast nende poole veerev sedaan. Järjekordne riigile kuuluv Ford Crown Victoria, kuid mitte päris identne Sorensoni ja Dawsoni-Mitchelli omaga. Samad mõõdud ja detailid, kuid mitte tume, vaid hele, antennid pagasiruumi luugi küljes olid teistsugused ja numbrimärgid olid föderaalsed, Ühendriikide omad.
Auto peatus kolmekümne jala kaugusel ja juht astus välja. Ta kandis puuvillasest riidest teksalaadseid pükse, sviitrit ja mantlit. Mees kõndis ümbrust uurides lähemale, vaatas läbi nii šerifiabidest, šerifist kui ka mõrvapaiga uurijaist ning sammus otse Sorensoni, Dawsoni ja Mitchelli juurde. Lähemalt vaadates jättis ta mulje mehest, kes tunneb end mugavamalt hallis vestiga ülikonnas, kuid kes sai keset ööd hädakõne ja tõmbas selga esimesed ettejuhtuvad hilbud nagu pankur, kelle on üles ajanud tema vanaks jäänud koera niutsumine magamistoa ukse taga.
Ta jäi kuue jala kaugusel seisma ja näitas töötõendit.
See oli teistsugune.
Välisministeerium.
Nimi: Lester L. Lester juunior. Fotol ilutses hoolitsetud soenguga mees, seljas kenasti kaarduva ja nurkadest nööbitava kraega särk, mille osas Sorenson oleks võinud päris suure summa peale kihla vedada, et see on ostetud Brooks Brothersi poest.
„Kuidas me saame kasulikud olla, härra Lester?” küsis Sorenson.
„Kas teie keskmine nimi on samuti Lester?” tahtis Mitchell teada.
Lesteri-nimeline mees vaatas talle otsa.
„Jah, on küll.”
„Erakordne,” arvas Mitchell.
„Millega saame aidata?” kordas Sorenson küsimust.
„Ma olen vaatleja,” ütles Lester.
„Sest te tunnete ohvrit?”
„Mitte isiklikult.”
„Kuid välisministeerium tunneb?”
„Selles asja iva ongi.”
„Kes ta on?”
„Mul ei ole õigust öelda.”
„Siis pöörake ennast ringi ja kerige kus kurat. Teist ei ole mingisugust abi.”
„Minu kohus on siin olla,” kostis Lester.
„Kas teil mobiiltelefon on?” päris Sorenson.
„Jah, on.”
„Võtke see välja, helistage koju ja nõutage luba mulle öelda, mida mul on vaja teada.”
Lester ei liigutanud sõrmegi.
„Kas teie CIA semud on ka siin?” küsis Mitchell.
Lester uuris teatraalselt ümbrust.
„Ma ei näe siin ühtki,” ütles ta. „Kas teie näete?”
„Võib-olla hiilivad kuskil nurga taga,” vastas Mitchell. „Selles on nad päris profid, mis?”
Lester ei vastanud. Siis helises Sorensoni telefon. Ühtlane elektrooniline pinin. Sorenson võttis kõne vastu ja jäi kuulama. „Olgu, sain aru, söör, tänan teid,” ütles ta ja vajutas punast nuppu. Ta vaatas Lesterile otsa ja naeratas. „Te pidite küll väga kiiresti sõitma,” ütles ta.
„Kas pidin?”
Sorenson noogutas. „See oli uurimise eest vastutav eriagent. Ta ütles, et olete teel. Kuuldused levivad ilmselt sama kiiresti kui vanasti. Ta ütles, et teid võib oodata umbes kümne minuti pärast.”
„Liiklus oli hõre,” ütles Lester.
„Ülemus ütles mulle sedagi, kes on hukkunu.”
Lester ei reageerinud.
„Ja kes ta siis on?” küsis Dawson Sorensonilt.
„Nähtavasti keegi saatkonnatöötaja.”
„Meie oma?”
„Jah.”
„Diplomaat?”
„Mingi atašee.”
„Kõrges auastmes?”
„Seda muljet mulle just ei jäänud. Kuid ilmselt ka mitte madalas. Otsustades hääletooni järgi.”
„Kui vana?”
„Nelikümmend kaks.”
„Tähtis mees?”
„Ülemus ei täpsustanud.”
„Kui vastutav eriagent on keset ööd üleval ja räägib telefoniga, siis see mees oli tähtis,” lausus Mitchell. „Või kuidas teile tundub?”
„Kus ta teenis? Mis regioonis? Millistel ametikohtadel?” päris Dawson.
„Ülemus ei täpsustanud. Ma ei usu, et talle seda öeldi. Mis võib tähendada sensitiivseid kohti või asjaolusid.”
See särk on ostetud Pakistanist, võib-olla ka Lähis-Idast.
„Mis ta siin tegi?” küsis Dawson.
„Ma ei tea.”
Dawson pööras pilgu Lesterile ja esitas sama küsimuse.
„Ma ei tea, mida ta siin tegi,” kostis Lester.
„Tõesti?”
„Jah, tõesti. Sellepärast ma siin olengi. Sest me ei tea.”
Nüüd hakkas helisema šerif Goodmani telefon, mis asus küll sügavale taskusse surutult kahekümne jala kaugusel, kuid oli öövaikuses selgelt kuulda. Kõik neli improviseeritud konverentsi osalist pöörasid ennast helina suunas. Goodman võttis vastu, kuulas, tema silmad otsisid Sorensoni ja ta hakkas otsekui instinktiivselt või refleksi sunnil tema poole tulema, lõpetades poolel teel kõne ja laksates telefoni umbes kümne jala kaugusel kokku, kuid ei avanud suud enne, kui oli päris ligi.
„Minu
