meeskond oli pumbamaja juurest siia jõudnud ja auto kallal ametis. Nad olid juba leidnud verd ja sõrmejälgi, juukseid ja riidekiude. Nood kaks ei olnud ettevaatusabinõusid kasutanud. See oli selge.
„Nad olid väga lohakad,” tähendas Sorenson.
„Enamik kurjategijaid on lohakad,” kostis Goodman.
„Ometi ei ole need tüübid igas muus mõttes põrmugi teiste kurjategijate moodi. See ei olnud mingi untsuläinud röövimine. Nad kandsid ülikondi. Asjasse on segatud välisministeerium. Kuid nad olid täiesti ette valmistamata. Neil ei olnud plaani. Nad improviseerivad pidevalt. Jumal küll, nad pidid isegi põgenemisauto röövima. Miks?”
„Võib-olla polnud neil plaani seetõttu, et nad ei teadnud, et neil seda vaja läheb.”
„Kui tulla Nebraskasse inimest tapma, siis peaks selge olema, et selleks on plaani vaja.”
„Ehk nad siis ei tulnudki inimest tapma. Või vähemalt mitte kohe. Võib-olla läks ikkagi midagi käest ära. Enamik tapmisi on ettekavatsemata.”
„Nõus,” ütles Sorenson. „Aga mitte miski muu selle juhtumi juures mulle ettekavatsemata ei näi.”
Goodman saatis ühe abišerifi ööpoe prügikonteinereid läbi vaatama. Siis ronis kuriteopaigauuringute peatehnik, tagumik ees, Mazdast välja, tuli kahe fotoga käes Sorensoni juurde. Üks oli värviline Polaroid surnu näost – puhtaks tehtud, silmad lahti, veri ära pühitud ja nii elus inimese sarnaseks tehtud, kui surnut teha annab. Tal olid tumedad mandlikujulised silmad, mille välimised nurgad hoidsid pisut ülespoole. Parema põse alaosas, suust pisut kaugemal ja allpool, oli väike ümmargune sünnimärk. Naise puhul oleks võinud seda ilutäpiks nimetada. Mehe näol oli see lihtsalt sünnimärk.
Teine foto oli mustvalge ja kujutas sama nägu. Kaader videosalvestusest. Üpris kindlasti turvakaamerast. Kvaliteet oli teraline ja halb ning liikumise, odava CCD kaamera, fluorestseeruva valguse ja väikese baidimahuga digitaalsalvestuse tõttu udune. Kuid silmad olid kahtlemata äratuntavad. Näha oli ka sünnimärk, täpselt õiges kohas, sama unikaalne kui ribakood või sõrmejälg ja sama kindel kui DNA proov.
„Kust see pärit on?” küsis Sorenson.
„Denveri lennujaama autorendi leti juurest,” ütles peatehnik. „Ohver üüris Mazda isiklikult pisut pärast kella üheksat hommikul. Nüüdseks eile hommikul, kui täpne olla. Läbisõidumõõdik näitab, et ta sõitis sealt otse, ilma märkimisväärsete haakideta siia.”
„Päris pikk maa.”
„Veidi rohkem kui seitsesada miili. Kümme-üksteist tundi, oletan ma. Üks tankimine. Paak on üsna tühi.
„Kas ta oli terve tee üksi autos?”
„Ei tea,” vastas tehnik, „ma ei olnud kohal.”
Ettevaatlik vana kooli mees, kes lähtub vaid asitõendeist ja on võib-olla veidi tujust ära. Talveöine väljakutse tont teab kuhu.
„Aga mida te pakuksite?” küsis Sorenson.
„Ma pole kelner,” vastas mees, „vaid teadlane.”
„Siis fantaseerige.”
Mees krimpsutas nägu.
„Auto tagaistmel pole mingeid jälgi,” ütles ta. „Kuid mõlemal esiistmel on istumise tundemärke. Nii et ta võis Denverist kellegi kaasa võtta. Või võis ka sõita üksi, millisel juhul pärinevad istumisjäljed kahelt kurjategijalt, kes kasutasid autot kuriteopaigalt siia sõitmiseks.”
„Ei või jah?”
„Mina ütleks, et tõenäoliselt sõitis ta üksi. Juhiistmel on rohkem jälgi kui kõrvalistmel.”
„Kas erinevus on umbes sama suur kui seitsmesajamiilise ja kolmemiilise sõidu vahel?”
„Ma ei saa määra täpsustada. Seda ei saa nii mõõta. Enamik materjalist hõõrdub istmesse esimese minuti või kahe jooksul.”
„Jah või ei? Tegelikult?”
„Tõenäoliselt jah. Juhiiste näitab tugevaid kasutamise märke, kõrvaliste mitte.”
„Aga kuidas need kaks kohale said? Ülikondades ja ilma talvemantlita?”
„Proua, mul pole vähimatki aimu,” vastas tehnik ja läks tagasi auto juurde.
„Minul ka mitte,” ütles Goodman. „Mu mehed pole leidnud ühtki mahajäetud autot. See oli üks neist asjust, mida ma otsida käskisin.”
„Ilmselt nad ei jätnud autot maha,” ütles Sorenson. „Kui neil oleks auto olnud, siis nad poleks pidanud kokteilibaari ettekandja oma röövima. Ja veel peame me välja uurima, kust see neljas tüüp välja ilmus. Peame teada saama, mida ta sellal tegi, kui tema semud pumbajaamas toimetasid.”
„Ta tundub kuidagi silmatorkav olevat.”
„Segipekstud larhviga gorilla,” noogutas Sorenson. „Selline tüüp jääb igaühele meelde.”
Tema telefon helises, ta võttis kõne vastu ja Goodman nägi, kuidas ta selg sirgu läks ning ilme muutus. „Olgu,” ütles Sorenson, seejärel veel korra. Ning lõpuks: „Ei, ma korraldan selle asja,” misjärel ta punast nuppu vajutas.
Valvelseis, kuid mitte „Just nii!”, vaid „Olgu”.
Järelikult keegi mõnest FBI harukontorist või ka Washingtonist, aga mitte ülemus.
„Kes see oli?” küsis Goodman.
„Korrapidajaohvitser Langleyst, Virginiast,” vastas Sorenson.
„Langleyst?”
Sorenson noogutas.
„Nüüd topib siis ka CIA oma nina sellesse asjasse,” ütles ta. „Pean neile terve öö jooksvaid raporteid saatma.”
KAKSKÜMMEND KOLM
Kõrvalistuva kuti ärakoksamine, sõites samal ajal kaheksakümmend miili tunnis, on tehniliselt raske ülesanne. Selleks on vaja ühekorraga liigutada ja paigale jääda. Juhi jalg peab pedaalil paigal püsima, mis tähendab, et jalad ei tohi liikuda. Ülakeha peab samuti paigale jääma. Iseäranis kindlasti peab paigale jääma vasak õlg. Liikuda tohib ainult parem käsivars, mis lubab kõnelda üksnes haagist vastu kõrvalistuja kukalt.
Kuid selline haak oleks suhteliselt nõrk löök. Oleks üsna lihtne teeselda, et vasak õlg sügeleb, seda laisalt kratsida ja virutada siis parema rusikaga eest võimas kaarlöök, vastupidine haagile selja tagant, kuid Chevy rooli ülemine serv oli üsna kõrgel ja tagasivaatepeegli alumine serv üsna madalal, mistõttu kaarlöök tuleks sihtida täpselt nende vahelt läbi ja löögi suunda lõpus veidi ülespoole tõsta.
Lisaks olid Reacheril pikad käed, mis tähendas, et ta peab küünarnukki kõverdama, et sõrmenukid esiklaasi ei raksataks. Järelikult olnuks vaja löögi lõpus rusikat ülespoole suunates ühtlasi küünarnukki kõveras hoida, mis kahe peale kokku oli väga raskesti saavutatav, pealegi viisil, mis vältinuks vasaku õla nõksatust jõu ja vastasjõu toimel. Sest vasaku õla iga võpatus olnuks enam kui ülearune. Väike slaalom sirgel ja laial teel kaheksakümnemiilise
