ÜKS
Sorenson sööstis Goodmanist eemale, võttis telefoni teise kätte ja küsis üle: „Neli inimest?”
„Pilt on üsna udune, aga nad on piisavalt hästi näha,” vastas Iowa osariigipolitsei kapten. „Kaks tükki ees ja kaks taga. Ja minu seersant mäletab juhti.”
„Kas ma saaksin temaga rääkida?”
„Võin ma teesulu maha võtta?”
„Pärast seda, kui ma olen seersandiga rääkinud.”
„Olgu, üks hetk.”
Sorenson kuulis kraapivaid helisid ja tuvastas kaugeneva treilerimootori mürina. Ta pöördus Goodmani poole ja lausus: „Me eksisime veel rohkem, kui arvata oskasime. Nad on autos neljakesi.” Siis kuulis ta, kuidas telefon käest kätte anti ja kärisev hääl vastas: „Jah, proua?”
„Kes viibisid autos?” küsis Sorenson.
„Ma mäletan peamiselt juhti,” kostis seersant.
„Mees? Naine?”
„Mees. Suurt kasvu, lömmi löödud ninaga. Kohe põhjalikult. See tähendab hiljuti, nagu oleks vigastus alles äsja saadud. Ta nägi välja nagu segipekstud larhviga gorilla.”
„Nagu ta oleks kakelnud?”
„Ta enam-vähem tunnistas seda. Kuid ütles, et see ei juhtunud Iowas.”
„Nii et te kõnelesite temaga?”
„Lühidalt. Ta oli minuga üsna viisakas. Midagi ette tuua ei ole, kui see nina välja arva.”
„Kas ta käitus närviliselt?”
„Ma ei ütleks. Pigem rahulikult. Stoiliselt. Sellise ninaga ei jäägi muud üle. Ta peaks tegelikult haiglas olema.”
„Mis tal seljas oli?”
„Talvepalitu.”
„Aga reisijatel?”
„Nad ei jäänud mulle eriti meelde.”
„Seersant, te ei ole praegu tunnistajapingis. Te ei ole vande all. Kõik, mida te meenutada suudate, võib meid aidata.”
„Mul on ainult mingid muljed. Ma ei taha teid eksiteele viia.”
„Igast asjast võib abi olla.”
„Noh, ma mõtlesin, et nad on nagu Peter, Paul ja Mary.”
„Kes?”
„Folklauljad. Kunagi ammu. Võib-olla enne teie aega. Nad olid sedamoodi riides. Nagu folkansambel. Kaks meest ja üks naine.”
„Sinistes teksasriidest särkides?”
„Just. Nagu kantrimuusikute trio. Kujutlesin, et nende pagasiruum on täis igasuguseid keelpille. Mõtlesin, et ehk sõidavad eileõhtuselt esinemiselt tänaõhtusele. Vahel me näeme selliseid. Ja naine oli kenasti üles löödud, nagu oleks äsja lavalt maha astunud.”
„Aga juht oli teistsugune?”
„Mõtlesin, et tema võiks mänedžer olla. Või transamees. Teate, selline suur ja kandiline. Aga nagu ma ütlesin, see on kõigest mulje.”
„Midagi veel?”
„Ärge mind tsiteerige.”
„Ei.”
„Seal oli mingi imelik õhkkond. Naine oleks nagu peast segi olnud. Või kuidagi tige. Mõtlesin, et võib-olla ei lähe esinemised edukalt ja ta tahab tuurist loobuda, aga on üksinda kahe vastu. Või kolme vastu, kui mänedžeril ka midagi öelda on. Kell oli palju, aga tema oli täiesti ärkvel, nagu oleks tal midagi mõttes. Või selline mulje mul jäi.”
Sorenson vaikis.
„Kas nemad olidki?” küsis seersant.
„Jah, need kaks meest sinistes särkides,” vastas Sorenson.
„Andke andeks.”
„See pole teie süü.”
Kapten võttis toru. „Proua, te käskisite meil otsida kaht põgenikku, aga mitte perekondlikku psühhodraamat, milles osaleb autotäis komödiante,” ütles ta.
„See pole teie süü,” lausus Sorenson uuesti.
„Kas ma nüüd võin teesulu maha võtta?”
„Jah,” kostis Sorenson. „Ja kõigile teist ida poole jäävatele patrullidele tuleb teatada selle auto number.”
„Ida pool ei ole ühtki patrulli, proua. Ma pidin kõik siia tooma. Peate sellega leppima, proua, et kes need sellid ka poleks, nad on ammu läinud.”
Reacher sai pilgutada ainult vasakut silma. See oli pärit lapsepõlvest. Lapsena magas ta enamasti vasakul küljel ja keset ööd ärgates jättis ta vastu patja surutud vasaku silma suletuks, piiludes pimedas magamistoas ringi vaid paremaga. Praegu ei olnud ta kindel, kas Delfuenso tema vasakut silma näeb. Sealt tagaistmelt, peegel sellise nurga all, ilmselt mitte. Pealegi ei olnud nägemismeelega mängimine kaheksakümnemiilise tunnikiiruse juures niikuinii kõige targem tegu. Seetõttu tõstis ta oma parema käe käigukangilt üles, nii et Delfuenso seda näha võis, ja lasi tagasi langeda.
Nüüd torkas ta pöidlaga vasakule. Ei mingit peeglit. Mõlemad vaatavad samas suunas. Vasak on vasak. Ta toksis nimetissõrmega kolm korda. Siis uuesti vasakule ja üks toks. Siis paremale ja üheksa – kahvatu sõrm hämaruses kiirelt, kuid selgesti nähtavalt tegutsemas –, siis vasakule ja kümme, siis vasakule ja üks, siis vasakule ja kolm, ning lõpuks vasakule ja üksteist.
Ta vaatas peeglisse ja kergitas kulme, et lisada küsimärk.
Autorööv?
Delfuenso noogutas innukalt.
Kindel jah.
Mis seletas paljutki.
Kuid mitte ühesuguseid riideid.
Reacher tõstis käe käigukangilt ja sikutas näpu ning pöidlaga õla pealt mantliriiet, heites samal ajal usutleva pilgu peeglisse ning küsides huultega: „Särgid?”
Delfuenso heitis pilgu vasakule, siis paremale, tundes ilmset kimbatust, et ei suuda leida kiiret viisi, kuidas seda seletada. Siis vaatas ta pingsalt vasakule, nagu kontrolliks McQueeni, ja hakkas särki lahti nööpima. Reacher jälgis ühe silmaga teed ja teisega peeglit. Kolm nööpi, neli, viis. Siis tõmbas Delfuenso särgi eest lahti ja Reacher nägi selle all nappi hõbemusta särgikest, midagi erootilise pesu või tihedalt ümber kõhu tõmmatud pihiku laadset, rinnad aga kõrgusid uhkelt kahel kausjal riidest toel.
Reacher noogutas peeglisse. Ta oli sellist riidehilpu näinud. Enamik mehi on. Iga sõdur on. Naine oli mõne teeäärse kõrtsi ettekandja, võib-olla baaridaam. Ta oli tulnud oma vahetusest, võib-olla istunud parajasti autosse, võib-olla oodanud foori taga, kui nood kaks sisse kargasid. Nad olid kuskil peatuse teinud ja talle särgi ostnud,
