tuleks tegeleda teise tunnusega.
Ta peaks korraldama nii, et ta ei ole enam üksi.
Mida on väga kerge teha ka ilma oskuste ja kogemusteta ning väga lühikese etteteatamisajaga.
Ta saaks peale võtta hääletaja.
ÜHEKSATEIST
Sorenson helistas ja teatas Delfuenso nime ning aadressi. Vähem kui minuti pärast oli tal teada, et Delfuenso auto on nelja aasta vanune tumesinine Chevrolet Impala ja tal oli teada ka autonumber. Sorenson edastas selle informatsiooni teesulumeeskondadele. Mõlemalt poolt öeldi, et nende esialgses kahemeheautode nimekirjas sellist numbrit pole. Mõlemal pool lubati armatuurlauavideo üle vaadata, lisades, et see võtab veidi aega.
Šerif Goodman viis Sorensoni tagasi kokteilibaari juurde, kus surnud või teadvuseta naise otsingud olid lõppenud negatiivse tulemusega. Goodmani mehed olid baari tagaukse juurest aina laiemaid ringe teinud, leidmata midagi huvipakkuvat. Nad olid tuhninud nurgatagustes, hüljatud koridorides, rohtukasvanud taraalustes, prügikastides, lompides ja teeaukudes.
„Ta võib olla ka kaugemal,” märkis Goodman. „Ta võis end üles ajada, minema tuikuda ja uuesti kokku vajuda. Uimaseks löödud inimestega võib sellist asja juhtuda.”
„Nad võisid ta ka autosse suruda ja hiljem välja visata. Kuskil pärapõrgus. Palju turvalisem ju. Nii et ta võib olla kus tahes. Viiekümne miili kaugusel näiteks.”
„Öelge seda palun uuesti,” lausus Sorenson.
„Ta võib olla viiekümne miili kaugusel.”
„Ei, seda mis te alguses ütlesite.”
„Nad võisid ta ka autosse suruda.”
Nende esialgses kahemeheautode nimekirjas sellist numbrit polnud.
„Kas teate, mis?” ütles Sorenson. „Ma arvan, et nii nad tegidki. Ja ma usun, et ta on praegugi veel autos. Ta on pantvangi võetud. Ja ühtlasi suitsukate. Kolm inimest autos, mitte kaks. Nad on kõigist sulgudest vabalt läbi sõitnud.”
Keegi ei lausunud sõnagi.
„Mis tal seljas oli?”
Vaikus.
„Kuulge, mehed, mõni teist on vabal õhtul ometi siin baaris käinud! Ärge tehke nägu, nagu ei oleks.”
„Mustad püksid,” ütles Goodman.
„Ja?”
„Ja hõbemust topp,” lisas Goodman. „Selline sädelev. Ega teda palju ei ole. Väga helde rinnalõikega.”
„Tõmbab pilku?”
„Kui sa just kapitaalselt pime ei ole. Tegemist on selle koha peamise tõmbenumbriga.”
„Ja mida õieti näha saab?”
„Teate isegi.”
„Ei tea.”
„Noh, see topp ei varja tegelikult midagi.”
„Ja see on viisakas baar? Mis siis teistes kantakse?”
„Stringe.”
„Ja kõik?”
„Ning kõrge kontsaga kingi.”
Sorenson võttis uuesti mobiiltelefoni. Transiitliiklus läbi Nebraska ja Iowa, südaöö ja südatalv. Treilerijuhid, talumehed, korralikud piibliusulised keskläänlased. Sügava dekolteega, sädelevast kangast baaritüdrukurõivastus torkaks silma nagu tuletorn. Tülpinud politseinikud oleks selle autoga kindlasti põhjalikumalt tegelenud.
Kuid ükski Nebraska korravalvur ei olnud näinud sügava dekolteega, sädelevast kangast topiga baaritüdrukut.
Ja ka ükski Iowa korravalvur ei olnud näinud sügava dekolteega, sädelevast kangast topiga baaritüdrukut.
Reacher jätkas sõitu, vasak käsi vahelduseks rooli alumisel kaarel ja parem puhkamas käigukangil, et õlad kangeks ei jääks ega valutama ei hakkaks. Käigukangis oli tunda kerget vibratsiooni, tema parem peopesa registreeris õrna surina. Ülekandeahel andis märku mingist sisemisest probleemist. Ta nügis kangi õrnalt sinnatänna, et teha kindlaks, kas see istub õigesti oma pesas, ja heitis pilgu peale. Käigukang asetses täpselt D-märgi juures. Kuid kerge vibratsioon ei lakanud. Tõenäoliselt ei midagi erilist. Loodetavasti.
Ta tundis autosid kehvasti. Igatahes värisesid sõjaväeautod mis hirmus ja sellest ei hoolinud keegi.
Käigukangi kõrval olevad tähed P-R-N-D-L helendasid nõrgalt. Park, Reverse, Neutral, Drive ja Low.2 Alfabeetiliselt kuueteistkümnes, siis kaheksateistkümnes, siis neljateistkümnes, siis neljas ja lõpuks kaheteistkümnes täht. Ebamugav ja kohmakas täherida, kui seda tuleks näiteks ette pilgutada. Kolm tähte viiest asusid tähestiku teises pooles. Parem muidugi kui WOOZY või ROOST või RUSTY või TRUST, aga ikkagi. Lineaarne pilgutamine, koputamine ega vilgutamine ei ole kahekümne kuue tähelise alfabeedi edasiandmiseks just efektiivne viis. Liiga aeganõudev ja edastaja või ka vastuvõtja võivad kergesti järje kaotada. See võib juhtuda isegi mõlemaga. Vana hea Samuel Morse sai sellest juba ammu aru.
Reacher vaatas uuesti käigukangi.
R – tagasikäik.
Karen Delfuenso kõige pikem pilgutusterida oli kolmeteistkümnene. Mis pidanuks tähendama, et kõik tema tähed asuvad tähestiku esimeses pooles. See oli võimalik, kuid statistiliselt ebatõenäoline.
Isegi amatöör, kes ei valda morsetähestikku, võib taibata, millised olid need raskused, mille ilmnemist Samuel Morse ette nägi. Eriti amatöör, kes oli mingil põhjusel pinges ja mures ning kelle aeg side loomiseks oli piiratud. Selline amatöör võiks proovida improviseerida ja tulla lagedale mingi lihtsustatud versiooniga.
Edasi ja tagasi.
Ehk tähendas pealiigutus vasakule A-st edasi lugemist, sest läänekultuuri rahvad loevad ja kirjutavad vasakult paremale, ning vastavalt siis pealiigutus paremale võiks tähendada loendamist tagurpidi, alates Z-st?
Võib-olla.
Miks mitte.
Paremalt kolmteist, vasakult kaks, paremalt kolm, paremalt üks, vasakult üheksa.
N-B-X-Z-I.
Mis ei öelnud mitte kui midagi. NB oleks tuttav lühend ladina keelest, nota bene, mis tähendab märka hästi ehk teiste sõnadega pane tähele, aga mis on XZI?
Üks jura, muud midagi.
Reacher heitis pilgu peeglisse.
Delfuenso vaatas teda taas pingsalt, lootes ja oodates, et ta taipab.
Läbi peegli.
Ta oli peegelpildis.
Võib-olla ta oli seda arvestanud. Võib-olla parem oli vasak ja vasak oli parem.
Kolmteist
Parkimine, tagurdamine, seismine, sõitmine, madal käik –
