võttis ta telefoni ja kutsus kohale nii FBI kohtumeedikute kui kriminalistide täismeeskonna.
Tema juhtum.
Ta läks ja istus šerifiabi auto tagaistmele tunnistaja kõrvale. Polnud mingid põhjust vaest vennikest külma kätte tirida. Goodman istus ette kõrvalistmele ja juhikohal istuv šerifiabi pööras ennast nende poole. Tavaline väike vestlus, kaks ja kaks, kuulikindel klaas vahel.
Tunnistaja oli umbes viiekümnene mees, vuntsidega, mitte just korralikult soetud juustega, soojad talveriided seljas. Ta jutustas oma loo just niisuguse ebamäärasusega, nagu Sorenson oli eeldanud. Eriagent teadis hästi, millised on pealtnägija tunnistuse nõrkused. Kord, kui ta Quanticos FBI akadeemias tudeeris, saadeti ta küsitlema tervisekindlustuspettuses kahtlustatavat arsti. Ta läks ja jäi arsti täiskiilutud ooteruumi oma korda ootama. Äkki kargas sisse keegi mees ravimeid röövima, paugutas püstolit, tormas sinna-tänna ja kadus. Hiljem muidugi öeldi Juliale, et see kõik oli lavastus. Arst oli näitleja, röövel oli näitleja, püstolis olid paukpadrunid ja kõik ooteruumi täitvad patsiendid olid korrakaitsetudengid nagu tema. Küsimuses, milline röövel välja nägi, ei leitud mingit üksmeelt. Absoluutselt mitte mingisugust. Lühike, pikk, paks, kõhn, must, valge – keegi tegelikult ei mäletanud. Tollest hommikust saadik suhtus Sorenson pealtnägijate tunnistustesse ettevaatlikult.
„Kas te nägite rohelise mantliga mehe saabumist?” päris ta.
„Ei,” vastas küsitu. „Ma nägin ainult, kuidas ta mööda teerada tollesama vana pumbamaja poole läks.”
„Kas te punase auto siiajõudmist nägite?”
„Ei. Kui ma vaatasin, siis oli see juba siin.”
„Kas mustades ülikondades mehed olid autos?”
„Ei, nemad läksid ka mööda teerada.”
„Tolle teise järel?”
Mees noogutas. „Nii kümme jalga tagapool. Või kakskümmend.”
„Kas te oskate neid kirjeldada?”
„Lihtsalt kaks meest. Ülikondades.”
„Vanad? Noored?”
„Ei kumbagi. Lihtsalt ühed mehed.”
„Lühikesed? Pikad?”
„Keskmised.”
„Mustad või valged?”
„Valged.”
„Paksud või kõhnad?”
„Keskmised.”
„Mõni eritunnus?” küsis Sorenson.
„Ma ei tea, mida see tähendab,” tunnistas mees.
„Midagi silmatorkavat näiteks näo juures? Habemed, armid, iluaugud? Tätoveeringud? Kõik sellised asjad.”
„Täitsa tavalised mehed.”
„Aga juuste värv? Olid neil heledad või tumedad juuksed?”
„Juuksed? Ma ei tea,” kostis tunnistaja. „Ma arvan, et tavaliste juuste värvi.”
„Kui nad välja tulid – ega te ei märganud nende käes nuga?”
„Ei.”
„Kas nad olid verised?”
„Mulle tundub, et ühe mehe pintsak oli mõnest kohast nagu märg. Aga must, mitte punane. Nagu vesi teeb. Musta pintsakuga, ma mõtlen.”
„Maanteevalgustus on kollakas,” märkis Sorenson.
Mees heitis nagu kinnituseks pilgu aknasse ja kostis: „Jah.”
„Järelikult võis veri selles valguses paista ka mustana.”
„Küllap vist.”
„Kas punane auto kuulus neile kahele mehele?” küsis Sorenson.
„Proua, nad istusid sellesse,” ütles tunnistaja.
„Aga kuidas nad selle juures käitusid? Nagu oleks auto neile tuttav? Või kohmitsesid sees ringi?”
Goodman heitis eesistmelt küsiva pilgu.
„Tapetul ei olnud taskutes mitte midagi. Ka mitte autovõtmeid,” jätkas Sorenson. „Kuidas ta siia sai? Võib-olla kuulus punane auto talle.”
„Aga kuidas siis nood kaks siia said?” küsis Goodman. „Jala nad ei tulnud. Ilm on külm ja nad olid ilma mantlita.”
„Võib-olla tulid kõik koos.”
„Proua, ma ei tea,” ütles tunnistaja. „Nad istusid autosse ja sõitsid ära. Muud ma ei näinud.”
Niisiis lasi Goodman tunnistajal koju magama minna ja eskortis Sorensoni seejärel põhja poole, et ta saaks punase mahajäetud auto üle vaadata.
ÜHEKSA
Reacheri silmad olid kinni ja haistmismeel ei toiminud, seega pidid sensoorse puudujäägi korvama maitsmis-, kompimis- ja kuulmismeel. Ta tundis vase- ja rauamaitset, mis tuli kurgust allanõrguvast verest. Parema käe sõrmeotste all tundis ta tagaistme katteriide peenekarvalist pinda, mis oli sünteetiline, tihe ja mikroskoopiliselt kare. Vasak käsi lebas süles, puutudes vastu pükste karedat puuvillariiet, mis oli tihe ja kiuline, kuid tootjapoolsetest leotusainetest alles libe. Ta kuulis betoonplaatide põrinat rehvide all ja mootori surinat, veorihmade vilinat ning tuule undamist esiklaasi postides ja küljepeeglites. Ta kuulis istmevedrude naksumist, kui nad sõidu taktis veidi õõtsusid. Ta kuulis sõidule keskendunud McQueeni aeglast ja kontrollitud hingamist, Karen Delfuenso veidi rahutumaid hingetõmbeid ja Alan Kingi lühemat ning teravamat hingamisrütmi. See vend juurdles millegi üle. Ta hakkas otsusele jõudma. Reacher kuulis, kuidas riie üle randme libiseb. Mees vaatas kella.
Siis pööras King ennast ringi ja Reacher avas silmad.
„Oleks tõesti väga vaja enne koitu Chicagosse jõuda,” ütles King.
Mulle sobib, mõtles Reacher. Hommikuti läheb Chicagost palju busse. Lõuna kaudu läbi Illinoisi, ida poolt läbi Kentucki, mõlemal juhul Virginiasse välja. „See peaks võimalik olema,” ütles ta. „Me liigume kiirelt. Praegu on talv, koiduni on aega.”
„Meil oli selline plaan, et Dan sõidab pool teed ja mina pool. Aga nüüd ma mõtlen, et me võiks selle kolmeks jagada. Teie võiksite keskmise osa sõita.”
„Mitte Karen?” küsis Reacher.
„Karen ei oska sõita,” kostis King.
„Olgu,” sõnas Reacher. „Aitan alati hea meelega.”
„Niimoodi on ohutum.”
„Te ei ole mind veel sõitmas näinud.”
„Tee on tühi, sirge ja lai.”
„Olgu,” sõnas Reacher uuesti.
„Niipea
