te tunnete teda?” küsis ta.
„Pole iial näinud.”
„Miks nad tal särgi üles tirisid?”
„Sest nad on elukutselised. Nad ei tahtnud noatera kahjustada.”
„Nõus,” sõnas Sorenson. „Mis te arvate, see nuga pidi vist üsna pikk olema? Et siit tema rindkerre ulatuda?”
„Kaheksa-üheksa tolli võib-olla.”
„Ega tunnistaja nuga ei märganud?”
„Vähemalt ta ei maininud. Aga te võite talt ise küsida. Ta ootab mu abilise autos. Et külm ei hakkaks.”
„Miks nad teda maha ei lasknud?” küsis Sorenson. „Summutatud .22 olnuks ootuspärasem, juhul kui on tõesti tegu proffidega.”
„Ikka liiga häälekas, vähemalt suletud ruumis.”
„Üsna üksildane paik siin.”
„Siis ma tõesti ei tea,” sõnas Goodman.
Sorenson võttis fotoaparaadi ja asus pildistama, tehes konteksti jaoks kaug- ja detailide tarvis lähivaateid. „Kas ma laipa puudutada tohin?” küsis ta siis. „Ma tahaks dokumente otsida.”
„See on teie juhtum,” kostis Goodman.
„Olete kindel?”
„Kahtlustatavad on nüüdseks osariigist lahkunud.”
„Juhul, kui nad sõitsid itta.”
„Ja kui läände, siis on see vaid aja küsimus. Nad pääsesid teesulgudest ilmselt läbi.”
Sorenson ei vastanud.
„Nad vahetasid autot,” lisas Goodman.
„Või autosid,” märkis eriagent. „Nad võisid ka eri autodesse istuda ja lahku minna.”
Goodmanile meenusid tühjad parkimiskohad kummalgi pool Mazdat. Ja talle meenus tema viimane tagaotsimisteade: otsitakse mistahes rõivastuses kaht meest mistahes liiklusvahendis. „Selle võimaluse peale ma ei tulnud,” ütles ta. „Tundub, et ma vusserdasin asja ära.”
Sorenson ei hakanud teda ümber veenma. Ta liikus ettevaatlikult ümber vereloigu ja kükitas kõige kuivemal lapil maha. Ta sirutas vasaku käe tasakaalu hoidmiseks taha ja asus paremaga laiba juures tegutsema. Ta vajutas, patsutas, kaevas. Särgitaskus ei olnud midagi. Ka mantli küljetaskud ja põuetasku olid tühjad. Tema kummikinnastes sõrmed muutusid punaseks. Ta uuris läbi ka püksitaskud. Ei midagi.
„Šerif?” hõikas ta. „Te peate mind aitama.”
Goodman sisenes kikivarvul, harkisjalu, nagu kõõluks ta tuhande jala kõrgusel kaljunukil. „Võtke sõrmega vööaasast. Pöörake teda. Ma pean tagataskud läbi vaatama.”
Goodman kükitas tema vastu, laibast käesirutuse kaugusele, ja haakis sõrmega vööaasast kinni. Ta pööras pea kõrvale ja sikutas. Surnu pöördus küljele. Verd nõrgus ja tilkus, kuid aeglaselt, sest see oli hakanud juba hüübima ja põrandal vedeleva kivipuruga segunedes püdelat pori moodustama. Sorenson libistas oma kindas käe taskusse nagu taskuvaras, ta sobras ja patsutas.
Ei midagi.
„Dokumente ei ole,” ütles ta. „Niisiis on meil käesoleval hetkel tundmatu ohver. Kas pole elu ilus?”
Goodman lasi surnu tagasi selili vajuda.
KAHEKSA
Jack Reacher polnud mingi õigusteadlane, kuid nagu kõik praktiseerivad võmmid, nii oli temagi omandanud teatavad õigusalased teadmised, eriti mis puutub õiguse praktilisse, tavaeluga seostuvasse külge koos selle juurde kuuluva trikitamise ja jokitamisega.
Ja ta teadis, et leidub valdkondi, mida seadus ei reguleeri.
Näiteks: ükski seadus ei öelnud, et inimesed, kes võtavad peale hääletajaid, peaksid kõnelema tõtt.
Ta oli kogemustest õppinud, et väikene fantaseerimine osutub sageli nii ahvatlevaks, et sellest ei saa loobuda. Talle tundus, et siin peitub üks peamine põhjus, miks juhid üldse peatuvad. Reacher oli sõitnud ilmselgete kontorirottidega, kes väitsid end olevat mänedžerid, mänedžeridega, kes väitsid end olevat ettevõtjad, ettevõtjatega, kes väitsid end olevat edukad, palgatöölistega, kes väitsid end olevat firmaomanikud, õdedega, kes nimetasid end arstideks, ja arstidega, kes nimetasid end kirurgideks. Inimestele meeldis ennast veidi kergitada. Neile meeldis elada tunnike või paar teistsugust elu, seda proovida, seda maitsta, selle piire kombata ja selle valgel pisut peesitada.
Kellelegi kahju ei tehtud, keegi viga ei saanud.
Puhas lõbu.
Kuid Alan Kingi valed olid teisest puust.
Tema jutus puudus igasugune eneseupitajalikkus. Ta ei püüdnud ennast teha ei suuremaks, paremaks, targemaks ega seksikamaks. Tema jutt koosnes tobedatest, labastest ja loogikavabadest valedest, millel puudus arusaadav põhjus.
Näiteks: need sinised teksariidest särgid. Need ei olnud mingid ägedad riidehilbud kompanii logoga rinnataskul. Neid ei olnud varem kordagi kantud ega pestud. Tegemist oli ühe-dollari-poest ostetud odava rämpsuga, otse riiulilt ja otse plastkotist võetud. Reacher teadis seda, sest ta ise kandis samasuguseid särke.
Näiteks: King väitis, et nad pole kolm tundi kinni pidanud, aga bensiiniseier on kolmveerandi peal. Mis pidanuks tähendama, et see Chevy võib sõita ühe paagitäiega kaksteist tundi. Mis peamaanteedel valitsevate kiiruste juures tegi ligi tuhat miili. Mis oli võimatu.
Lisaks: vesi, mille King oli talle andnud Karen Delfuenso aspiriini allaloputamiseks, oli alles külmikujahe, mis pärast kolmetunnist seismist täisvõimsusele keeratud soojendusega autos oli võimatu.
Valed.
Näiteks: King ütles, et elab kuskil Nebraskas, kuid seejärel, et tema kodulinnas on poolteist miljonit elanikku. Võimatu. Terves Nebraskas elas veidi üle pooleteise miljoni inimese. Omahas umbes nelisada tuhat, Lincolnis kakssada viiskümmend tuhat. Ameerikas oli vaid üheksa linna, mille elanikkond ületas miljoni, ja neist kaheksa olid kas tunduvalt suuremad või väiksemad kui poolteist. Ainult Philadelphia jäi umbes sinnakanti.
Kas need vennad olid tõesti Philadelphiast? Või pidas King silmas mõnd linnastut tervikuna? Sel juhul oli Philadelphia kaugelt liiga suur, kuid seevastu nihkus ülespoole terve rida muid võimalikke piirkondi. Columbus sobiks võib-olla, samuti Las Vegas, Milwaukee, San Antonio, või siis Norfolki-Virginia Beachi-Newport Newsi oma.
Aga mitte midagi Nebraskas.
Mitte ligikaudugi.
Ja miks Karen Delfuenso vaikib? Ta oli öelnud Mul peaks olema, pidades silmas aspiriini; siis oli ta tutvustamise ajal öelnud oma nime ja rohkem ta suud lahti ei teinud. Reacher ise võis vabalt tundide kaupa vaikida, kuid isegi tema oli teinud katset võtta üles üks viisakas vestlus. Delfuenso näis olevat seda tüüpi naine, kes võiks niisuguse kombeka suhtlusega kaasa minna. Kuid ta ei teinud seda.
Miks?
Pole minu mure, mõtles Reacher. Minu mure on saada Virginia bussi peale
