rääkisin eile Gertrudiga,” jätkas ta siis Wallanderi öeldut kommenteerimata. „Mulle tundus, et ta vastas kuidagi põiklevalt minu küsimusele, kuidas isa ennast tunneb.”
„Miks ta pidanuks seda tegema?” küsis Wallander imestunult.
„Ma ei tea. Sellepärast ma helistangi.”
„Nädal aega tagasi oli ta täpselt nagu alati,” lausus Wallander „Oli vihane, et mul oli kiire ja et ma olin seal lühikest aega. Aga kogu see aeg, mis ma seal istusin, maalis ta oma pilte ja tal polnud peaaegu üldse aega minuga rääkida. Gertrud oli rõõmus nagu alati. Aga ma pean tunnistama, mina ei saa aru, kuidas ta vastu peab.”
„Gertrud armastab teda,” ütles õde. „Küsimus on tegelikult armastuses. Siis kannatab mõndagi.”
Wallander tundis tarvet lõpetada kõne võimalikult kiiresti. Mida vanemaks õde sai, seda enam meenutas ta Wallanderile nende ema. Wallanderil polnud kunagi olnud emaga eriti õnnelikke suhteid. Tema kasvueas olid õde ja ema olnud omaette leeris tema ja isa vastu. Perekond oli jagunenud kaheks nähtamatuks leeriks. Toona olid Wallanderil olnud väga lähedased suhted isaga. Alles siis, kui ta teismeea lõpus otsustas politseinikuks hakata, tekkis nende vahele mõra. Isa ei olnud iial suutnud ta otsust aktsepteerida. Kuid niisamuti polnud tal õnnestunud pojale selgeks teha, mispärast ta nii ägedalt on selle elukutse vastu, mille kasuks too oli otsustanud, või mis oleks poeg selle asemel ette võtma pidanud. Pärast seda, kui Wallander oli väljaõppe läbi teinud ja alustanud teenistust välipolitseinikuna Malmös, laienes see lõhe lausa kuristiku sarnaseks. Mõni aasta hiljem haigestus ema vähki. See oli käinud väga kiiresti. Ta oli saanud diagnoosi uueks aastaks ja juba mais surnud. Ta õde Kristina oli samal suvel kodust lahkunud, oli kolinud Stockholmi ja leidnud tööd firmas, mis toona kandis L. M. Ericssoni nime. Ta oli abiellunud, lahutanud ja uuesti abiellunud. Wallander oli ühel korral kohanud ta esimest meest, aga tal polnud aimugi, kuidas õe praegune mees võiks välja näha. Ta teadis, et Linda oli mõnel üksikul puhul külastanud nende kodu Kärrtorpis, aga tütre märkustest oli ta mõistnud, et need külastused polnud kunagi eriti korda läinud. Wallander võis oletada, et nende lapsepõlvest ja kasvueast pärinev lõhe on seniajani alles. Päeval, mil isa peaks kaduma, laieneb see otsustavalt.
„Lähen teda kohe täna õhtul vaatama,” lausus Wallander, mõeldes põrandal kõrguvale musta pesu kuhjale.
„Ma tahaksin, et sa mulle helistaksid,” ütles õde.
Wallander lubas seda teha.
Siis helistas ta Riiga. Kui telefon vastas, uskus ta algul, et see on Baiba. Hiljem ta taipas, et tegemist oli koduabilisega, kes ei rääkinud midagi muud peale läti keele. Ta pani toru kiirustades ära. Samal hetkel telefon helises. Wallander kohkus, otsekui oleks ta kõige vähem oodanud kellegi helistamist.
Ta võttis toru ja kuulis Martinssoni häält.
„Loodan, et ma ei sega,” ütles Martinsson.
„Ma tulin ainult särki vahetama,” sõnas Wallander ja imestas ise, miks pidi ta alati tundma kohustust vabandada, et ta kodus viibib. „Juhtus midagi?”
„On sisse tulnud rida telefonikõnesid kaotsiläinud isikute kohta,” ütles Martinsson. „Ann-Britt vaatab neid parajasti läbi.”
„Ma mõtlesin just seda, mis sa oma kuvaritele oled saanud.”
„Kogu hommikupooliku oli võrgurike,” kostis Martinsson süngelt. „Helistasin natukese aja eest Stockholmi. Keegi seal arvas, et tunni aja pärast läheb jälle käima. Aga ta ei paistnud päris veendunud olevat.”
„Ega me kurjategijaid taga aja,” lausus Wallander. „Me võime oodata.”
„Malmöst helistas üks tohter,” jätkas Martinsson. „Keegi naisterahvas. Ta nimi oli Malmström. Ma lubasin, et sa võtad temaga ühendust.”
„Miks ta sinuga ei võinud rääkida?”
„Ta tahtis rääkida sinuga. Ma oletan, sellepärast, et sina nägid tüdrukut elusana, ja mitte mina.”
Wallander võttis pastaka ja märkis telefoninumbri üles.
„Käisin kohal,” ütles ta. „Nyberg oli põlvili savis ja higistas. Ootas koera.”
„Ta ise on sama hea kui koer,” lausus Martinsson, püüdmatagi varjata, kuidas ta Nybergi kui isikusse suhtub.
„Ta võib olla riiakas,” protesteeris Wallander. „Aga ta on väga tubli.”
Ta pidi juba kõne lõpetama, kui talle tuli meelde Salomonsson.
„Talumees on surnud,” ütles ta.
„Kes?”
„Mees, kelle köögis me eile õhtul kohvi jõime. Sai rabanduse ja suri.”
„Vahest peaksime kohvi tagasi toimetama,” sõnas Martinsson süngelt.
Kui kõne lõppes, läks Wallander kööki ja jõi vett. Ta jäi kauaks tegevusetult köögilaua äärde istuma. Kell oli saanud juba kaks, kui ta Malmösse helistas. Tal tuli oodata, kuni Malmströmi-nimeline arst telefonile kutsuti. Häälest oli tunda, et see on väga noor naine. Wallander esitles ennast ja vabandas, et polnud kohe helistanud.
„Kas on tulnud esile mingeid uusi andmeid, mis viitaksid kuriteo toimepanekule?” küsis temalt arst.
„Ei ole.”
Sellisel juhul ei ole meil vajadust kohtumeditsiinilist uuringut läbi viia,” sõnas naine. „See lihtsustab asja. Ta põletas ennast ära bensiiniga, mis polnud pliivaba.”
Wallander märkas, et tal hakkab halb. Ta arvas ennast nägevat mustaks kõrbenud keha, mis lamas seal samas naise kõrval, kellega ta rääkis.
„Me ei tea, kes ta on,” sõnas Wallander. „Me peame temast võimalikult palju teada saama, et tundemärgid oleksid selged.”
„Ärapõlenud kehaga on alati raske,” kostis naine häirimatult. „Kogu nahk on põlenud. Hambauuring pole veel lõpetatud. Aga tal olid head hambad. Ei mingeid plomme. Ta oli 163 sentimeetrit pikk. Polnud kunagi ühtki luud murdunud.”
„Mul oleks tarvis tema vanust,” lausus Wallander. „See on peaaegu et kõige olulisem.”
„See võtab veel mõne päeva. Me lähtume hammastest.”
„Aga kui katsuda ära arvata?”
„Parem mitte.”
„Ma nägin teda kahekümne meetri kauguselt,” ütles Wallander. „Minu meelest oli ta seitseteist. Kas ma eksin?”
Naisarst mõtles järele, enne kui vastas.
„Mulle ei meeldi ikkagi oletusi teha,” vastas ta lõpuks. „Aga ma usun, et ta oli noorem.”
„Mispärast?”
„Selle peale võin ma vastata siis, kui teada saan. Aga mind ei üllataks, kui ilmneks, et ta oli kõigest viisteist.”
„Kas viieteistkümnene võib tõesti vabal tahtel ennast põlema pista?” küsis Wallander. „Mul on raske seda uskuda.”
„Läinud
