tagasi.
„Kust sa teadsid, et see on Wetterstedt?” küsis ta.
„Ta ju elab siin,” kostis Göran Lindgren, osutades paadist vasakule jääva villa poole. „Pealegi oli ta tuntud inimene, Poliitik, kes on sagedasti teleris esinenud, tuleb ju kohe meelde.”
Wallander noogutas kõhklemisi.
„Tuleb anda üldine häire,” ütles ta Martinssonile. „Mine, helista. Ma ootan siin.”
Martinsson kiirustas minema. Vihm tugevnes.
„Millal sa ta avastasid?” küsis Wallander.
„Mul pole kella kaasas,” kostis Lindgren. „Aga sellest ei ole möödas üle poole tunni.”
„Kust sa helistasid?”
Lindgren osutas kilekotile.
„Mul on telefon kaasas.”
Wallander silmitses teda tähelepanelikult.
„Ta lamab kummulikeeratud paadi all,” sõnas ta. Väljastpoolt pole teda näha. Sa pidid kummardama, et teda silmata?”
„See on minu paat,” vastas Göran Lindgren lihtsalt. „Või õigemini mu isa oma. Ma teen harilikult ikka pärast tööd tiiru randa. Et vihma sadama hakkas, mõtlesin kilekoti paadi alla pista. Kui märkasin, et sellele midagi ette jäi, siis kummardasin. Alguses arvasin, et mõni laud on alla kukkunud. Alles siis nägin, mis see tegelikult on.”
„Esialgu pole see veel minu asi,” ütles Wallander. „Aga mul tekib igal juhul küsimus, milleks sul taskulamp kaasas on?”
„Meil on Sandskogeni metsas suvila,” vastas Lindgren. „Myrgångeni juures.
Seal pole valgust, kuna me vahetame parasjagu juhtmeid. Me oleme isaga mõlemad elektrikud.”
Wallander noogutas.
„Oota nüüd natuke,” ütles ta. „Me tuleme kõigi nende küsimuste juurde veidi aja pärast tagasi. Oled sa midagi puutunud?”
Lindgren raputas pead.
Kas peale sinu veel keegi teda on näinud?”
„Ei ole.”
„Millal sina või su isa viimati paati ümber keeras?”
Göran Lindgren mõtles järele.
„Sellest on möödas üle nädala,” vastas ta siis.
Rohkem Wallanderil küsimusi polnud. Ta seisis liikumatult ning mõtles järele. Lahkus seejärel paadi juurest ja läks suure kaarega Wetterstedti maja poole. Katsus aiaväravat. Lukus. Viipas siis Göran Lindgreni ligi.
„Elad sa siin läheduses?” küsis ta.
„Ei,” kostis see. „Ma elan Åkesholmis. Mu auto on pargitud sinna tee peale.”
„Aga sa teadsid siiski, et Wetterstedt elas nimelt selles majas?”
„Ta käis tavaliselt siin rannas kõndimas. Vahel ta seisatas ja vaatas pealt, kuidas me isaga paadi kallal toimetame. Aga ta ei öelnud kunagi midagi. Oli vist veidi uhke, arvan ma.”
„Oli ta abielus?”
„Isa rääkis, et ta on lahutatud. Ta oli seda kuskilt nädalalehest lugenud.”
Wallander noogutas.
„Hüva,” lausus ta. „Ega sul kilekotis vihmariideid pole?”
„Need on mul üleval autos.”
„Võid nad ära tuua,” sõnas Wallander. „Kas sa peale politsei veel kuhugi helistasid ja sellest rääkisid?”
„Mõtlesin, et peaks isale helistama. See on ju tema paat.”
„Lase see praegu olla,” arvas Wallander. „Jäta oma telefon siia, võta vihmariided ja tule tagasi.”
Göran Lindgren tegi, nagu kästud. Wallander pöördus paadi juurde tagasi. Ta jäi seda vaatama ja püüdis ette kujutada, mis oli toimunud. Ta teadis, et esmamulje kuriteopaigalt on sageli otsustava tähtsusega. Pärastpoole, tihtipeale pika ja raske juurdluse käigus pöördub ta ikka ja jälle tagasi selle esimese mulje juurde.
Teatud asju võis ta juba praegugi nentida. Oli täiesti välistatud, et Wetterstedt oleks mõrvatud paadi all. Sinna oli ta pandud. Oli ära peidetud. Kuna Wetterstedti maja asus siinsamas, rääkis paljugi selle kasuks, et ta tapeti seal sees. Peale selle aimas Wallander, et teo toimepaneja ei saanud olla üksi. Nad pidid paati kergitama, et surnukeha sinna alla saada. Paat aga oli vanaaegne, klinkerplangutusega puupaat. See on raske.
Seejärel mõtles Wallander mahakistud peanahale. Mis sõna Martinsson oligi kasutanud? Göran Lindgren oli öelnud telefonis, et mees on skalpeeritud. Wallander püüdis mõelda, et peavigastustel võib muidugi leiduda põhjus. Nad ju ei teadnud veel, mil viisil oli Wetterstedt surmatud. Oli loomuvastane mõelda, et keegi oleks täie teadvuse juures ta juuksed ära kiskunud.
Ometigi oli selles pildis midagi, mis ei klappinud. Wallander märkas, et tunneb ennast halvasti. Miski selle mahakistud nahaga seoses tegi ta rahutuks.
Samal silmapilgul hakkasid saabuma politseiautod. Martinssonil oli jätkunud oidu öelda, et tuldaks ilma sireenide ja vilkuriteta. Wallander läks paadist kümmekond meetrit eemale, et mitte tarbetult liiva segi sõtkuda.
„Paadi all lamab surnud mees,” sõnas Wallander, kui politseinikud olid tema ümber kogunenud. „Oletatavasti on see Gustaf Wetterstedt, kes kunagi ammu oli meie kõrgem ülemus. Minuvanused vähemalt mäletavad seda aega, kui ta oli justiitsminister. Ta elas siin pensionärina. Nüüd on ta surnud. Peame lähtuma sellest, et ta on mõrvatud. Niisiis, alustame sellest, et piirame sündmuspaiga ära.”
„Lausa vedamine, et täna öösel matše ei toimu,” tähendas Martinsson.
„Vahest oli teo toimepanija samuti jalgpallihuviline,” pillas Wallander.
Ta täheldas, et ärritub, kui talle pidevalt meelde tuletati toimuvaid maailmameistrivõistlusi. Kuid ta ei näidanud seda Martinssoni ees välja.
„Nyberg on teel,” teatas Martinsson.
„Meil tuleb öö läbi tegutseda,” ütles Wallander. „Hakkame parem kohe peale.”
Svedberg ja Ann-Britt Höglund olid saabunud ühega kõige esimestest autodest. Kohe seejärel ilmus kohale ka Hansson. Göran Lindgren tuli tagasi, kollased vihmariided seljas. Ta pidi kordama, mismoodi ta oli surnud mehe leidnud, ja Svedberg pani kõik kirja. Kuna vihm oli nüüd juba päris tugev, seisid nad eemal liivaluitel kasvava puu alla. Pärast palus Wallander Lindgreni veel pisut oodata. Et ta paati ikka veel pöörata ei tahtnud, tuli kohalekutsutud arstil liiva välja kaevata, pääsemaks konstateerima, et Wetterstedt on tõepoolest surnud.
„Ilmselt peaks ta olema lahutatud,” ütles Wallander. „Aga me peame sellele kinnitust saama. Mõned teist jäägu siia. Meie Ann-Britiga läheme üles tema majja.”
„Võtmed,” tähendas Svedberg.
Martinsson
