kedagi prokuratuurist. Ja mina ei taha mingit sööki.”
Wallander läks tagasi maja poole. Kui ta oli läbimärja jopi varna riputanud ja saapad jalast kiskunud, märkas ta, et on näljane. Ann-Britt Höglund istus Wetterstedti kabinetis ja otsis läbi kirjutuslauda. Wallander läks kööki ja süütas tule. Ta mõtles sellele, kuidas nad olid istunud Salomonssoni köögis ja kohvi joonud. Nüüd oli Salomonsson surnud. Vana talumehe köögiga võrreldes viibis Wallander praegu ühes teises maailmas. Seintel rippusid kiiskavad vasknõud. Köögi keskel oli lahtine grill suitsulõõriga vanasse leivaahju. Ta avas külmkapi ning võttis sealt juustu ja õlle. Kuivikleiba leidis ta ühest kenast seinakapist. Ta võttis laua ääres istet ja sõi midagi mõtlemata. Kui Svedberg esikusse astus, oli ta oma söömaaja parajasti lõpetanud.
„Nyberg ütles, et sa tahtsid minuga rääkida?”
„Kuidas sul puldanitega läks?”
„Katame parajasti kinni nii hästi kui võimalik. Martinsson helistas meteoroloogiajaama ja küsis, kaua see veel kestab. Jääbki sadama öö otsa. Siis tuleb paaritunnine vahe, kuni uus vihmahoog pärale jõuab. Ja siis tõuseb ka päris paras tuul.”
Köögipõrandale oli Svedbergi saabaste ümber tekkinud veeloik. Kuid Wallander ei hakanud käskima tal jalatseid ära võtta. Gustaf Wetterstedti surma saladust nad tema köögist vaevalt küll avastavad.
Svedberg istus ja kuivatas taskurätiga pead.
„Mul on ähmane mälestus, nagu oleksid sa kunagi rääkinud, et tundsid noorest peast huvi indiaanlaste ajaloo vastu,” alustas Wallander. „Või ma eksin?”
Svedberg silmitses teda üllatunult.
„See klapib,” kostis ta. „Ma lugesin väga palju indiaanlaste kohta. Ma ei hoolinud filmide vaatamisest, mis nagunii kunagi õigust ei rääkinud. Pidasin kirjavahetust ühe Uncase-nimelise indiaanlastetundjaga. Ta tuli kunagi televisioonis ühe konkursi võitjaks. Ma polnud vist veel sündinudki, kui see juhtus. Aga ta õpetas mulle mõndagi.”
„Ma oletan, et sa imestad, miks ma seda pärin,” jätkas Wallander.
„Tegelikult mitte,” vastas Svedberg. „Wetterstedt ju skalpeeriti.”
Wallander jälgis teda tähelepanelikult.
„On see ikka nii?”
„Kui skalpeerimine on kunst, siis on see käesoleval juhul täiuslikult teostatud. Lõige terava noaga üle otsmiku. Siis mõned lõiked oimukohtade suunas. Et saaks tõmmata.”
„Ta tapeti löögiga selgroo pihta,” jätkas Wallander. „Kohe abaluude alla.”
Svedberg kehitas õlgu.
„Indiaani võitlejad lõid pähe,” ütles ta. „Selgroogu on raske raiuda. Peab kirvest viltu hoidma. Eriti raske on see juhul, kui ohver liigub.”
„Aga kui ta paigal seisab?”
„Igal juhul pole see kuigi indiaanlaslik,” arvas Svedberg. „Pole ülepea kuigi indiaanlaslik mõrvata inimest selja tagant. Või üldse mõrvata.”
Wallander toetas pea käele.
„Miks sa seda küsid?” tahtis Svedberg teada. „Vaevalt see küll mõni indiaanlane oli, kes Wetterstedti tappis.”
„Aga kes siis skalpeerib?” küsis Wallander.
„Mõni vaimuhaige,” vastas Svedberg. „Inimesel, kes seda teeb, ei saa olla õiget oidu peas. Me peame ta nii ruttu kui võimalik kinni võtma.”
„Ma tean,” ütles Wallander.
Svedberg tõusis püsti ja kadus. Wallander otsis köögikaltsu ning kuivatas põranda ära. Seejärel siirdus ta Ann-Britt Höglundi juurde. Kell lähenes poole üheteistkümnele.
„Su isa ei tundunud just eriti rõõmustavat,” lausus Ann-Britt, kui Wallander ta selja taga peatus. „Aga mulle tundus ta ärrituvat eelkõige seepärast, et sa varem ei helistanud.”
„Eks tal oli selles muidugi õigus,” tähendas Wallander. „Mis sa leidsid?”
„Üllatavalt vähe,” kostis teine. „Pealtnäha pole midagi varastatud. Ükski kapp pole lahti murtud. Minu arvates pidi tal olema koduabiline, et seda suurt maja korras hoida.”
„Miks sa seda arvad?”
„Kahel põhjusel. Osalt seepärast, et alati on näha vahet, kas koristajaks on mees või naine. Ära küsi, millest see nähtub. See lihtsalt on nii.”
„Ja teiseks?”
„Ma leidsin kalendri, kuhu on märgitud „majatalitaja” ja selle järele kellaaeg. Märge kordub kaks korda kuus.”
„Kirjutas ta tõesti majatalitaja?”
„See on vana, peen ja põlglik sõna.”
„Nägid sa, millal ta viimati käis?”
„Neljapäeval.”
„See seletab, miks kõik paistab nii värskelt kraamitud olevat.”
Wallander vajus teispool kirjutuslauda seisvasse külalisetooli.
„Kuidas seal all välja nägi?” küsis Ann-Britt.
„Kirvehoop selgroo pihta. Silmapilkne surm. Mõrvar tõmbab tal skalbi maha ja põgeneb.”
„Varem sa väitsid, et uskusid neid vähemalt kahekesi olevat?”
„Ma tean,” vastas Wallander. „Aga praegu ei meeldi see mõte mõrvast mulle sugugi. Miks hakkab keegi maha lööma vanameest, kes on kakskümmend aastat täiesti eraklikku elu elanud? Ja miks hakkab see keegi temalt skalpi võtma?”
Nad istusid vaikides. Wallander mõtles põlevale tüdrukule. Siis mehele, kellel kisti juuksed peast. Ja vihmale, mis muudkui sadas. Ta püüdis luua ebameeldivaile mõtteile vastukaalu, kujutades ette, kuidas nad Baibaga poevad Skagenis liivaluite taha tuulevarju. Ent tüdruk kargles edasi oma põlevate juustega. Ja Wetterstedt lamas kanderaamil, mis oli praegu teel Malmö poole.
Ta surus need mõtted maha ja vaatas Ann-Britt Höglundile otsa.
„Anna mulle ülevaade,” palus ta. „Mis sa arvad? Mis juhtus? Kirjelda seda mulle. Ilma reservatsioonideta.”
„Ta läks majast välja,” ütles naine. „Jalutuskäik alla randa, et kellegagi kokku saada. Või lihtsalt soovist ennast natuke liigutada. Aga kavatsetud oli üksnes lühike jalutuskäik.”
„Miks?”
„Puukingad. Vanad ja kulunud. Ebamugavad. Aga täiesti sobivad, kui ainult natukeseks välja minna.”
„Ja edasi?”
„See juhtus õhtul. Mis arst surmaaja kohta ütles?”
„Ta vist veel ei osanud öelda. Jätka. Miks õhtul?”
„Päeval on avastamisrisk liiga suur. Sel aastaajal pole rand kunagi inimtühi.”
„Ja
