„Aga seadus on omaette asi. See leiti liiva seest lindi lähedusest. Me tahame otsida sellelt sõrmejälgi. Vahest see võiks midagi anda.”
Nyberg pistis kilekoti tagasi oma pauna.
„Kas üks mees suudab seda paati ümber keerata?” küsis Wallander.
„Ei suuda, kui tegemist pole ennenägematu jõumehega,” vastas Nyberg.
„See tähendab, et nad olid kahekesi,” lausus Wallander.
„Mõrvar võis ju paadi juurest liiva ära tõmmata,” sõnas Nyberg kõhklevalt. „Ja lükata selle tagasi pärast seda, kui oli Wetterstedti sinna alla nüginud.”
„Võimalus on muidugi olemas,” nentis Wallander. „Aga tundub see ka usutavana?”
Keegi laua ümbert ei kommenteerinud.
„Miski ei viita sellele, et mõrv oleks toime pandud majas,” jätkas Nyberg. „Me ei leidnud mingeid verejälgi ega muid märke kuriteopaigast. Keegi pole ka majja sisse murdnud. Kas ehk midagi on varastatud, sellele ei oska ma vastust anda. Aga pealtnäha küll ei paista.”
„Leidsid sa muidu midagi, mis tundub märkimisväärsena?” küsis Wallander.
„Minu meelest on kogu maja märkimisväärne,” ütles Nyberg. „Wetterstedtil pidi vägagi lahedalt raha olema.”
Nad mõtisklesid hetke selle üle, mis Nyberg oli öelnud. Wallander taipas, et tal tuleb teha kokkuvõte.
„Kõige tähtsam on saada vastus küsimusele, millal Wetterstedt tapeti,” alustas ta. „Laipa üle vaadanud arst arvas, et see pidi toimuma rannas. Ta leidis liivateri nii suust kui silmadest. Aga me peame ootama ära, mis ütlevad kohtuarstid. Et meil pole olemas mingeid jälgi, mida mööda minna, ega ka ilmset mõrvamotiivi, peame liikuma edasi laial rindel. Peame kindlaks tegema, mislaadi isiksus Wetterstedt oli. Kellega ta suhtles? Millised harjumused tal olid? Peame kaardistama karakteri ja kindlaks tegema, kuidas ta elu välja nägi. Me ei pääse ka asjaolust, et ta oli kahekümne aasta eest üsnagi tuntud isik. Ta oli justiitsminister. Mõnede seas oli ta väga populaarne, teised vihkasid teda. Teda ümbritsesid alalised kuuldused skandaalidest. Kas võib oma osa mängida kättemaks? Ta löödi maha ja tal kisti juuksed peast. Võeti skalp maha. On midagi seesugust varem juhtunud? Kas saame leida kokkulangevusi mingite varasemate mõrvajuhtumitega? Martinssonil tuleb oma arvutid tuliseks ajada. Wetterstedtil oli koduabiline, kellega me kohe täna peame rääkima.”
„Tema poliitiline partei,” tähendas Ann-Britt Höglund.
Wallander noogutas.
„Pidin just selle juurde tulema. Oli tal veel mingeid poliitilisi ülesandeid? Kas ta suhtles vanade parteikaaslastega? Seegi tuleb meil välja selgitada. Kas tema taustas leidub midagi, mis võiks viidata mõeldavale mõrvamotiivile?”
„Sellest peale, kui uudis avaldati, on juba kaks inimest helistanud ja mõrva üles tunnistanud,” tähendas Svedberg. „Üks helistas Malmöst automaadist. Oli nii purjus, et võis vaevalt aru saada, mis ta öelda tahab. Palusime Malmö kolleege ta üle kuulata. Teine helistaja istub Osteråkeri vanglas. Ta viimane puhkus oli veebruaris. Aga Gustaf Wetterstedt äratab täiesti ilmselt siiamaani tugevaid tundeid.”
„Meie, kes me küllalt kaua ametis oleme olnud, teame ju, et see käib ka politsei kohta,” lausus Wallander. „Tema justiitsministriks oleku aja jooksul juhtus mõningaidki asju, mida keegi meist pole unustanud. Kõigist justiitsministritest ja politsei peadirektoritest oli ilmselt Wetterstedt see, kes meid kõige vähem kaitses.”
Nad arutasid läbi erinevad tööülesanded ning jaotasid need omavahel. Wallander ise pidi Wetterstedti koduabilise üle kuulama. Otsustati kohtuda uuesti kell neli samal pärastlõunal.
„On jäänud veel kaks asja,” lisas Wallander. „Esiteks hakkavad meid ründama fotograafid ja ajakirjanikud. Seesuguseid asju massimeedia armastab. Meid ootavad ees sihukeste sõnadega pealkirjad, nagu skalpeeriv mõrvar ja skalbimõrv. Niisiis on parem, kui me juba täna ajakirjandust teavitame. Mina loobuksin parema meelega sellest.”
„Seda sa ei saa,” arvas Svedberg. „Sa pead vastutuse enda peale võtma. Isegi kui sa seda ei taha, saad sina sellega kõige paremini hakkama.”
„Aga ma ei taha seda üksipäini teha,” ütles Wallander. „Tahan, et Hansson oleks kaasas. Ja Ann-Britt. Ütleme siis, kell üks?”
Nad pidid juba laiali minema, kui Wallander palus neid oodata.
„Me ei saa loobuda ka rapsipõllul ennast ära põletanud tüdruku asja uurimisest,” lausus ta.
„Tahad sa öelda, et siin on olemas mingi side?” küsis Hansson jahmunult.
„Loomulikult mitte,” vastas Wallander. „Asi on lihtsalt selles, et me peame katsuma tema isikut kindlaks teha samaaegselt Wetterstedti asja uurimisega.”
„Me pole oma raaliotsingutes veel mingit positiivset vastust saanud,” ütles Martinsson. „Ka mitte tähekombinatsiooni asjus. Aga ma luban, et jätkan tööd.”
„Keegi peab ometi tema puudumist märkama,” sõnas Wallander. „Noor tüdruk. Minu meelest on see kummaline.”
„On suveaeg,” tähendas Svedberg. „Paljud noored inimesed on liikvel. Võib minna paar nädalat, enne kui kedagi otsima hakatakse.”
„Sul on muidugi õigus,” tunnistas Wallander. „Peab kannatama.”
Kolmveerand kaheksa läksid nad laiali. Wallander oli pidanud koosoleku maha kiires tempos, kuna kõiki neid ootas palju tööd. Oma tuppa jõudes vaatas ta kiirustades läbi telefoniteated. Ükski neist ei tundunud eriti kiire olevat. Ta võttis sahtlist märkmeploki ja kirjutas esilehe ülemisse serva Gustaf Wetterstedti nime.
Seejärel naaldus ta toolileenile ja pani silmad kinni. Mida ta surm mulle ütleb? Kes raiub ta kirvega surnuks ja võtab temalt skalbi?
Wallander kummardus uuesti laua kohale.
Ta kirjutas: „Miski ei viita sellele, et Gustaf Wetterstedti puhul oleks tegemist röövmõrvaga, kuigi ka seda ei saa mõistagi välistada. See pole ka juhumõrv, kui seda ei pannud toime hullumeelne. Mõrvar võttis vaevaks surnukeha ära peita. Jääb üle kättemaksumotiiv. Kellel võis olla põhjust maksta Gustaf Wetterstedtile kätte sel moel, et teda surnuna näha?”
Wallander pani pastaka käest ning luges kirjapandu kasvava rahulolematusega läbi.
On veel liiga vara, mõtles ta. Teen võimatuid järeldusi. Peaksin rohkem teadma.
Ta tõusis püsti ja läks toast välja. Kui ta majast väljus, oli vihm lakanud. Sturupi lennuvälja sünoptikul oli olnud õigus. Ta sõitis otseteed Wetterstedti villasse.
Piirded rannas olid alles. Nyberg oli juba oma kohal. Koos abilistega keeras ta parajasti kokku puldaneid, mis katsid üht osa rannast. Sel hommikul oli piirete taga hulgaliselt pealtvaatajaid. Wallander keeras välisukse Wetterstedti võtmekimbuga lahti ja läks otse kabinetti. Ta jätkas metoodiliselt läbiotsimist, millega Ann-Britt Höglund oli eelmisel õhtul algust teinud. Tal kulus pool tundi selle naise nime kindlakstegemiseks, keda Wetterstedt oli nimetanud majatalitajaks. Ta nimi oli Sara Björklund ning ta elas Styrbordsgångenil, mis Wallanderi teadmist mööda asus kohe linna läänepoolse sissesõidu juures seisva suure kaubamaja kõrval. Ta võttis laual seisva telefoni ja valis numbri.
