istus Wetterstedti elutoas toolil ja jõi kohvi. Wallander mõtles, et Wetterstedti termos on üsna vana. See meenutas talle 1950. aastaid. Nyberg oli toolile kaitseks ajalehe laotanud.
„Me pole mõrvakohta veel leidnud,” lausus Nyberg. „Ja praegu ei saa vihma tõttu otsida.”
„Ma loodan, et te kinnitasite puldanid hästi,” ütles Wallander. „Tuul muudkui tugevneb.”
„Ei need paigast liigu,” arvas Nyberg.
„Mõtlesin jätkata ta kirjutuslaua läbivaatamist,” sõnas Wallander.
„Helistas Hansson,” ütles Nyberg. „Ta oli rääkinud Wetterstedti lastega.”
„Alles nüüd?” küsis Wallander. „Ma arvasin, et ta on seda juba ammu teinud?”
„Ma ei tea selle kohta midagi,” kostis Nyberg. „Ütlen ainult edasi, mis ta rääkis.”
Wallander läks kabinetti ja istus kirjutuslaua äärde. Ta sättis lambi nõnda, et selle valgussõõr oleks võimalikult lai. Siis tõmbas ta välja sahtli vasakpoolsest kapist. Seal lebas tuludeklaratsiooni koopia. Wallander võttis selle ja pani enda ette lauale. Ta nägi, et Wetterstedt oli deklareerinud ligi miljoni krooni suurust sissetulekut. Deklaratsiooni läbi vaadates nägi ta, et tulud pärinesid peamiselt isiklikest, eraviisilistest pensionisäästudest ja aktsiakasumeist. Väärtpaberikeskuse ülevaatest nägi ta, et Wetterstedtil olid traditsioonilise Rootsi suurtööstuse aktsiad. Ta oli investeerinud Ericssoni, Asea Brown Boverisse, Volvosse ja Rottnerosisse. Peale nende tulude oli Wetterstedt ära näidanud honorarid välisministeeriumist ja Tidensi raamatukirjastusest. Varalise seisu lahtris oli Wetterstedt deklareerinud viis miljonit. Wallander pani selle mälus tallele. Ta pani deklaratsiooni tagasi ja avas järgmise laeka. Seal lebas midagi, mis nägi välja nagu fotoalbum. Siit tulevad perekonnapildid, millest Ann-Britt puudust tundis, mõtles ta. Ta pani albumi enda ette lauale ja lõi lahti esimese lehekülje. Kasvava üllatusega lehitses ta albumit edasi. See oli täis vanaaegseid pornograafilisi pilte. Osa neist olid väga julged. Wallander pani tähele, et mõned küljed avanesid teistest kergemini. Wetterstedt oli eelistanud lahti keerata neid lehti, kus oli tegemist väga noorte modellidega. Äkitselt kuulis Wallander välisust paugatamas. Kohe seejärel tuli sisse Martinsson. Wallander noogutas ja osutas lahtilöödud albumile.
„Mõned koguvad postmarke,” arvas Martinsson. „Teised ilmselt säherdusi pilte.”
Wallander lõi albumi kinni ja pani kirjutuslaualaekasse tagasi.
„Malmöst helistas keegi advokaat Sjösten,” sõnas Martinsson. „Ta teatas, et tema käes on Gustaf Wetterstedti testament. Pärand on üsna suur. Küsisin, kas on ka ootamatuid pärijaid. Aga kõik läheb otsestele pärijatele. Peale selle on Wetterstedt asutanud ka fondi, mis hakkab maksma stipendiume noortele juristidele. Aga tolle raha on ta sinna ammu ära paigutanud ja maksudki ära maksnud.”
„See on meile siis teada,” tähendas Wallander. „Gustaf Wetterstedt oli jõukas mees. Aga kas ta ei sündinud vaese sadamatöölise pojana?”
„Svedberg tegeleb tema minevikuga,” ütles Martinsson. „Ma kuulsin, et ta on saanud kätte ühe hea mäluga vana parteisekretäri, kellel on Gustaf Wetterstedti kohta paljugi öelda. Aga ma tulin selleks, et rääkida tüdrukust, kes sooritas enesetapu Salomonssoni rapsipõllul.”
„Leidsid sa ta üles?”
„Ei leidnud. Aga ma sain arvutist üle kahe tuhande võimaluse, mida see tähekombinatsioon võiks tähendada. Tuli päris pikk väljaprint.”
Wallander mõtles järele. Mida tuleks nüüd ette võtta?
„Peame pöörduma Interpoli poole,” sõnas ta. „Ja mis selle uue nimi oligi? Europol?”
„Täpselt.”
„Saada välja tema tunnustega järelepärimine. Homme pildistame ka ehet. Jumalaema kujutist. Isegi kui kõmulained Wetterstedti surma puhul kõik üle ujutavad, peame katsuma selle pildi ajalehtedesse panna.”
„Lasin ühel juveliiril ehtele pilgu peale heita,” ütles Martinsson. „Tema ütlemist mööda on see puhas kuld.”
„Keegi peab ju lõpuks temast puudust tundma hakkama,” lausus Wallander. „Inimesed on väga harva täielikult omasteta.”
Martinsson haigutas ning küsis, kas Wallanderil on mingit abi tarvis.
„Täna õhtul enam mitte,” vastas too.
Martinsson lahkus majast. Wallander jätkas veel tunni jooksul kirjutuslauas otsimist. Kustutas seejärel lambi ja jäi pimedas istuma. Kes oli Gustaf Wetterstedt? – mõtles ta. Pilt, mis mu ette tõuseb, on ikka veel üsna ähmane.
Ootamatult tuli talle idee. Ta läks elutuppa ja otsis telefoniraamatust välja ühe nime. Kell polnud veel üheksa. Ta valis numbri ja sai peaaegu kohe ühenduse. Ta ütles oma nime ja küsis, kas tohiks läbi astuda. Pärast seda lõpetas ta selle üsna lühikeseks kujunenud kõne. Otsis üles Nybergi, kes asus ülakorrusel, ja lubas õhtul hiljem tagasi tulla. Kui ta väljus, oli tuul tugev ja käis iiliti. Vihm piitsutas näkku. Ta läks jooksujalu autoni, et mitte läbimärjaks saada. Sõitis siis tagasi linna ja peatus ühe üürimaja ees Österporti koolimaja lähedal.
Ta andis välisuksel kella ning uks avanes. Kui ta üles teisele korrusele jõudis, seisis seal juba sokkide väel ootel Lars Magnusson. Korterist kostis ilusat klaverimuusikat.
„On ikka aega läinud,” sõnas Lars Magnusson Wallanderile kätt andes.
„On küll,” vastas Wallander. „Juba üle viie aasta sellest, kui me viimati kohtusime.”
Kunagi väga ammu oli Lars Magnusson olnud ajakirjanik. Rea aastate järel Expressenis oli ta suurlinnaelust väsinud ning pöördunud tagasi sünnilinna Ystadi. Nad olid Wallanderiga kohtunud siis, kui nende naised olid hakanud omavahel läbi käima. Ka oli neil olnud ühine huvi ooperi vastu. See oli kestnud aastaid, ja Wallander oli Monast juba ära lahutanud, kui avastas, et Lars Magnusson on raske alkohoolik. Suhted katkesid lõpuks üsna põhjendatult. Wallander oli ühel õhtul viibinud juhuslikult politseijaoskonnas, kui välipolitsei patrull tõi sinna Lars Magnussoni. Mees oli olnud nii purjus, et ei püsinud püsti. Sellises seisundis oli ta juhtinud autot, kaotanud kontrolli selle üle ja sõitnud otse pangamaja aknasse. Hiljem mõisteti talle selle eest kuus kuud vangistust. Kui ta Ystadi tagasi tuli, ei läinud ta enam ajalehetoimetusse. Siis oli ka tema naine nende lastetust abielust loobunud. Mees jätkas joomist, aga edaspidi läks tal korda vältida ülearu suuri pahandusi. Pärast ajakirjanikutööst loobumist elatus ta maleülesannete koostamisest erinevate ajalehtede tarvis. Et ta ennast veel surnuks polnud joonud, johtus sellest, et ta sundis ennast päevast päeva esimest viinaklaasi edasi lükkama seniks, kuni ta polnud vähemalt üht maleülesannet välja mõelnud. Nüüd, kus tal oli kodus faks, ei tarvitsenud tal enam isegi postkontoris käia. Ta võis oma ülesanded otse kodust ära saata.
Wallander astus ta lihtsasse korterisse. Lõhnast tundis ta, et Magnusson oli joonud. Diivanilaual seisis ka viinapudel. Seevastu ei silmanud Wallander kuskil ühtki klaasi.
Lars Magnusson oli Wallanderist mõni aasta vanem. Tal oli hall juukselakk, mis kukkus räpasele särgikraele. Nägu oli punetav ja paistes. Kuid Wallander nägi, et mehe silmad olid iseäralikult selged. Kellelgi polnud kunagi olnud põhjust Lars Magnussoni intelligentsuses kahelda. Käisid kuuldused, et kunagi oli Bonniersi juures koguni ta luulekogu vastu võetud, aga ta oli selle viimasel minutil ära toonud ja maksnud tagasi väikese avansi, mis
