oli töötegemise, mitte aruandmiste aeg. Sestap laskis ta sõnajärjel üheainsa ringi ümber laua teha, enne kui palus kõiki oma töö juurde tagasi minna. Otsustati uuesti kokku tulla järgmisel päeval kell kaheksa, kui ei juhtu midagi niisugust, mis juurdluse käiku dramaatilisel viisil mõjutaks.
Veidi enne kella viit lahkus Wallander politseimajast ja sõitis Styrbordsgångenile, kus elas Sara Björklund. See oli linnaosa, mida Wallander peaaegu kunagi ei külastanud. Ta parkis auto ja astus aiaväravast sisse. Uks avanes veel enne, kui ta majani jõudis. Naine, kes seal seisis, oli noorem, kui ta ette oli kujutanud. Ta hindas teda kolmekümneseks. Ja tema oli olnud Gustaf Wetterstedti jaoks majatalitaja. Wallander küsis endalt kähku, kas naine peaks teadma, kuidas Wetterstedt teda hüüdis.
„Tere päevast,” sõnas ta. „Ma helistasin enne. Kas sina oled Sara Björklund?”
„Ma tundsin teid ära,” vastas naine noogutades.
Ta palus Wallanderi sisse. Elutoas oli valmis pandud saiataldrik ja kohvitermos. Wallander kuulis, kuidas ülakorrusel kantseldas mees käratsevaid lapsi. Ta istus toolile ja vaatas ringi. Justkui ootaks ta, et kuskil seinal peab rippuma üks tema isa maalidest. See on tegelikult ainus, mis puudub, mõtles ta rutakalt. Siin olid juba olemas nii kaluritaat, mustlanna kui ka nuttev lapsuke. Puudub veel vaid tema isa maastik. Kas tedrega või ilma.
„Kas soovite kohvi?” küsis naine.
„Ütle mulle sina,” kostis Wallander. „Jah, tänan.”
„Gustaf Wetterstedtile ei tohtinud kunagi sina öelda,” lausus naine äkitselt. „Teda tuli hüüda härra Wetterstedt. Ta tegi selle täie rangusega teatavaks, kui ma tema juures alustasin.”
Wallander tundis tänulikkust, et võis kohe hakata rääkima olulisest. Ta võttis taskust väikese märkmiku ja pastaka.
„Niisiis, sa oled teadlik, et Gustaf Wetterstedt on tapetud,” alustas ta.
„See on kohutav,” sõnas naine. „Kes võis seda teha?”
„Seda küsime meiegi,” ütles Wallander.
„Lebas ta tõesti rannas? Tolle koleda paadi all, mida on ülemiselt korruselt näha?”
„Jah,” vastas Wallander. „Aga võtame nüüd algusest peale. Sa käisid Gustaf Wetterstedti juures koristamas?”
„Jah.”
„Kui kaua sa tema juures tööl olid?”
„Varsti juba kolm aastat. Ma jäin ilma tööta. See maja siin maksab ka midagi. Olin sunnitud koristajaks hakkama. Leidsin selle tööotsa ajalehekuulutuse kaudu.”
„Kui tihti sa tema juures käisid?”
„Kaks korda kuus. Igal teisel neljapäeval.”
Wallander märkis üles.
„Alati neljapäeviti?”
„Alati.”
„Olid sul omad võtmed?”
„Ei. Ta poleks neid mulle kunagi andnud.”
„Miks sa niimoodi ütled?”
„Kui ma tema majas olin, valvas ta iga mu sammu. See oli kohutavalt tüütu. Aga ta maksis hästi.”
„Kas sa ei pannud kunagi midagi erilist tähele?”
„Mida näiteks?”
„Kas seal kunagi kedagi teist polnud?”
„Mitte kunagi.”
„Ta ei kutsunud kedagi lõunale?”
„Minu teada mitte. Kunagi polnud musti nõusid ootamas, kui ma läksin.”
Wallander mõtles järele, enne kui jätkas.
„Kuidas sa teda inimesena kirjeldaksid?”
Vastus oli kiire ja kindel.
„Ta oli, nagu öeldakse, lollilt upsakas.”
„Mis sa selle all mõtled?”
„Seda, et ta kohtles mind alavääristavalt. Tema jaoks polnud ma midagi muud, kui tühine koristajamutt. Sellest hoolimata, et ta kunagi oli esindanud parteid, mis ütles ennast meie eest seisvat. Koristajamuttide eest.”
„Kas sa seda tead, et ta oma kalendris nimetas sind majatalitajaks?”
„See ei üllata mind põrmugi.”
„Aga sa pidasid siiski seda kohta?”
„Ma juba ütlesin, et ta maksis hästi.”
„Katsu meelde tuletada oma viimast sealkäimist. Sa olid seal läinud nädalal?”
„Kõik oli täpselt nii nagu alati. Ma katsusin järele mõelda. Aga ta oli just niisugune nagu ikka.”
„Niisiis ei juhtunud nende kolme aasta jooksul kordagi midagi ebatavalist?”
Ta märkas otsekohe, et naine kõhkles, enne kui vastas. Wallander teritas sedamaid tähelepanu.
„See oli ükskord eelmisel aastal,” alustas naine kobamisi. „Novembrikuus. Ma ei tea, millest see tuli. Aga ma ajasin päevad segi. Läksin sinna neljapäeva asemel reede hommikul. Parajasti sel ajal sõitis garaažist välja suur auto. Sellel autol olid klaasid, millest ei näe läbi. Ma helistasin ukse taga nagu tavaliselt. Võttis kaua aega, enne kui ta tuli ja avas. Mind nähes sattus ta raevu. Virutas siis ukse kinni. Arvasin, et ta vallandab mu. Aga kui ma järgmine kord uuesti läksin, ei öelnud ta midagi. Tegi näo, nagu poleks midagi juhtunud.”
Wallander ootas jätku, mida ei tulnud.
„Oli see kõik?”
„Jah.”
„Suur must auto, mis lahkus ta majast?”
„Jah.”
Wallander mõistis, et ta kaugemale enam ei jõua. Ta jõi kiiruga oma kohvi ära ning tõusis püsti.
„Kui sulle peaks midagi veel meelde tulema, oleksin tänulik, kui sa mulle helistaksid,” ütles ta lahkumisel.
Ta sõitis tagasi linna.
Suur must auto, mis teda külastas, mõtles ta. Kes selles autos istuda võisid? Selle pean ma kindlaks tegema.
Kell oli kuus. Tuul oli tugevnenud.
Samal ajal hakkas taas vihma sadama.
9
Kui Wallander Wetterstedti majja tagasi jõudis, olid Nyberg ja ta kaastöölised tuppa kolinud. Nad olid tõstnud kõrvale tonnide kaupa liiva, leidmata kuriteopaika, mida otsisid. Kui vihma hakkas jälle sadama, otsustas Nyberg sedamaid puldanid uuesti maha panna. Nad olid sunnitud ootama ilma paranemist. Wallander pöördus majja tagasi mõttega, et Sara Björklundi poolt vale päeva ja suure musta auto kohta öeldu tähendas, et nad olid löönud pisikese augu
