style="font-size:15px;"> „Kes küsib?” kostis mees tõrjuvalt.
„Kurt Wallander Ystadi politseist.”
Teises otsas jäi tükiks ajaks vaikseks.
„Olete te telefonil?” küsis Wallander ega püüdnudki oma kannatamatust varjata.
„Kas sellel on tegemist Wetterstedtiga?” küsis mees. „Sara Björklund on minu naine.”
„Ma pean temaga rääkima.”
„Ta on Malmös. Tuleb koju alles õhtupoolikul.”
„Millal ma ta kätte saaksin? Mis kellaajal? Katsuge öelda täpselt!”
„Ta on kindlasti kodus kell viis.”
„Siis ma tulen teie juurde kella viieks,” lausus Wallander ja lõpetas kõne.
Ta lahkus majast ning läks Nybergi juurde. Piirete taga tunglesid pealtvaatajad.
„Leidsid midagi?” küsis ta.
Nyberg seisis, liivaämber käes.
„Ei midagi,” kostis ta. „Aga kui ta siin tapeti ja liivale kukkus, peab olema verd. Võib-olla mitte seljast. Aga peast küll. Sealt pidi verd purskama. Meil on otsaees tugevad sooned.”
Wallander noogutas.
„Kust te selle aerosoolipurgi leidsite?” küsis ta.
Nyberg osutas ühte punkti piirete taga.
„Kahtlen, kas sellel on asjaga midagi pistmist,” arvas Wallander.
„Mina samuti,” kostis Nyberg.
Wallander tahtis juba autosse tagasi minna, kui talle meenus veel üks küsimus Nybergile.
„Aiavärava kõrval on lamp kustunud,” sõnas ta. „Kas sa võiksid pilgu peale visata?”
„Mis ma seal tegema peaksin?” küsis Nyberg. „Kas sa tahad, et ma hakkaksin pirni vahetama?”
„Tahaksin ainult teada, miks ta ei põle,” ütles Wallander. „Ei midagi enamat.”
Ta pöördus jaoskonda tagasi. Taevas oli hall. Aga vihma ei sadanud.
„Ajakirjanikud helistavad kogu aeg,” ütles Ebba, kui ta vastuvõturuumist möödus.
„Nad on teretulnud kella üheks,” vastas Wallander. „Kus Ann-Britt on?”
„Läks natukese aja eest välja. Ta ei öelnud, kuhu läheb.”
„Aga Hansson?”
„Ma arvan, et ta on Per Åkesoni juures. Kas otsin ta üles?”
„Me peame pressikonverentsi ette valmistama. Hoolitse selle eest, et koosolekuruumis oleks rohkem toole. Rahvast tuleb palju.”
Wallander läks oma tuppa ja hakkas ette valmistama seda, mida ajakirjanikele öelda. Umbes poole tunni pärast koputas uksele Ann-Britt Höglund.
„Ma käisin Salomonssoni talus,” ütles ta. „Arvan, et lahendasin probleemi, kust tüdruk bensiini võttis.”
„Salomonssonil oli laudas bensiinivaru?”
Ann-Britt noogutas kinnituseks.
„Siis on see asi lahendatud,” lausus Wallander. „See tähendab, et ta võis tegelikult tulla sinna rapsipõllule jalgsi. Ta ei pidanud tulema ei auto ega jalgrattaga. Ta võis tulla jalgsi.”
„Kas Salomonsson võis teda tunda?”
Wallander mõtles järele, enne kui vastas.
„Ei,” vastas ta seejärel. „Salomonsson ei valetanud. Ta polnud tüdrukut kunagi varem näinud.”
„Niisiis tuleb tüdruk teadmata kust jalgsi. Ta läheb Salomonssoni lauta ja leiab mingi hulga bensiinikanistreid. Viis tükki võtab ta rapsipõllule kaasa. Ja paneb siis enda põlema.”
„Umbes nii jah,” sõnas Wallander. „Isegi kui meil läheb korda selgeks teha, kes ta oli, ei saa me nähtavasti kunagi täit tõde teada.”
Nad tõid endale kohvi ja arutasid läbi, mida pressikonverentsil öelda. Kell lähenes juba üheteistkümnele, kui nendega liitus Hansson.
„Rääkisin Per Åkessoniga,” teatas ta. „Ta ütles, et võtab ühendust riigiprokuröriga.”
Wallander vaatas oma paberite juurest imestunult üles.
„Milleks seda?”
„Gustaf Wetterstedt oli omal ajal tähtis isik. Kümme aastat tagasi tapeti peaminister. Nüüd leiame mahalöödud justiitsministri. Oletan, et ta tahab selgusele jõuda, kas antud mõrvajuhtumi juurdlus peaks ehk toimuma mingil erilisel viisil.”
„Oleks ta praegu veel justiitsminister olnud, siis ma oleksin sellest aru saanud,” sõnas Wallander. „Aga nüüd oli tegemist vana pensionäriga, kes oli ammugi avalikest ametitest lahkunud.”
„Võid ise Åkesoniga rääkida,” arvas Hansson. „Ma ütlesin lihtsalt edasi, mis ta rääkis.”
Kell üks istusid nad väikesel poodiumil koosolekuruumi ühes otsas. Nad olid kokku leppinud pidada kohtumine ajakirjanikega maha nii lühidalt kui vähegi võimalik. Kõige tähtsam oli katsuda tõkestada tee arvukaile üleliia metsikuile ja põhjendamatuile spekulatsioonidele. Nimelt seepärast olid nad ka otsustanud jääda ebamääraseks oma vastustes küsimustele, kuidas oli Wetterstedt tapetud. Nad ei pidanud üldse nimetama võetud skalpi.
Ruum oli ajakirjanikke lõhkemiseni täis. Täpselt nii nagu Wallander oli endale ette kujutanud, olid üleriigilised ajalehed sedamaid otsustanud, et Gustaf Wetterstedti mõrv on tähtsündmus. Kohaletulnuid üle vaadates loendas Wallander kolm erinevat telekaamerat.
Tagantjärele, kui kõik oli möödas ja viimanegi ajakirjanik läinud, võis Wallander nentida, et asi oli läinud erakordselt hästi. Nad olid oma vastustes olnud nii napisõnalised kui võimalik ning viidanud kogu aeg sellele, et jälitustöö huvid ei võimalda suuremat avameelsust ega detailirohkust. Lõpuks olid ajakirjanikud tõdenud, et nad ei suuda läbi tungida sellest nähtamatust müürist, mille Wallander oli ehitanud iseenda ja oma kolleegide ümber. Kui ajakirjanikud olid ruumist lahkunud, leppis ta ise intervjuuga kohalikule raadiole, samal ajal kui Ann-Britt Höglund astus ühe kohalviibiva telekaamera ette. Wallander vaatas teda ja rõõmustas, et ta ise ükski kord pääseb avalikkuse ette astumisest.
Pressikonverentsi lõpu eel oli Per Åkeson tähelepandamatult sisse tulnud ja saali tagaseina ääres kuulama jäänud. Nüüd seisis ta ja ootas Wallanderi väljumist.
„Ma kuulsin, et sa pidid helistama riigiprokurörile,” ütles Wallander. „Andis ta sulle mingeid juhiseid?”
„Ta soovib olla teavitatud,” kostis Per Åkeson. „Niisamuti nagu sa iga päev mind teavitad.”
„Saad iga päev ülevaate,” lubas Wallander. „Ja ka siis, kui meil äkki peaks õnnestuma läbimurre
