mitte,” pomises Wallander põiklevalt.
Ta silmitses surnud meest ja mõtles, et see jätab ka surnud peast samasuguse mulje nagu kunagi teleriekraanilt. Mehe näos oli midagi otsusekindlat ja tõrjuvat, kuigi see oli hüübinud verega kaetud. Wallander kummardus ettepoole ja vaatas haava otsmikul, mis kadus pealae poole, kust juuksed koos nahaga olid ära kistud.
„Millest ta suri?” küsis Wallander.
„Tugevast kirvelöögist selgroo pihta,” kostis arst. „Surm pidi olema silmapilkne. Selgroog on kohe abaluude alt läbi raiutud. Ta pidi olema surnud juba enne, kui maad puudutas.”
„Oled sa kindel, et see juhtus väljaspool maja?”
„Ma usun küll. Hoop selgroo pihta pidi tulema kelleltki, kes seisis tema taga. Täie kindlusega võib öelda, et löögihoog paiskas ta ettepoole kummuli. Tal on liivaterad nii suus kui silmades. Usutavasti on see toimunud kuskil siin lähedal.”
„Siis peaks leiduma verejälgi,” arvas Wallander.
„Vihm teeb asja raskeks,” sõnas arst. „Aga kui teil pisut veab, leiate vahest pinnakihti maha kraapides verd sealt, kus see on nii sügavale tunginud, et vihm ligi ei pääse.”
Wallander osutas Wetterstedti moonutatud peale.
„Kuidas sa seda seletad?” küsis ta.
Arst kehitas õlgu.
„Lõige otsmikul on tehtud terava noaga,” lausus ta. „Või ka žiletiteraga. Nahk tundub koos juustega maha tõmmatud olevat. Kas see toimus enne või pärast hoopi selgroo pihta, sellele ma ei saa veel vastata. See töö jääb Malmö patoloogide teha.”
„Malmströmil tuleb palju tööd,” tähendas Wallander.
„Kellel?”
„Eile saatsime sinna ühe tüdruku jäänused, kes oli ennast ära põletanud. Ja nüüd tuleme skalpeeritud mehega. Selle patoloogi nimi, kellega ma rääkisin, oli Malmström. Keegi naisterahvas.”
„Seal on neid rohkem kui üks,” ütles arst. „Teda ma ei tunne.”
Wallander kükitas laiba juurde.
„Ütle mulle oma arvamus,” pöördus ta arsti poole. „Mis siin õieti juhtus?”
„See, kes teda selja tagant raius, teadis täpselt, mida ta tahab,” vastas arst. „Ükski timukas poleks seda paremini teinud. Aga et ta veel skalpeeriti! See osutab nõdrameelsele.”
„Või indiaanlasele,” lausus Wallander mõtlikult.
Ta ajas ennast püsti ja tundis põlvedes valutuiget. Need ajad, mil ta võis karistamatult kükitada, olid ammu möödas.
„Ma olen praeguseks omadega valmis,” ütles arst. „Teatasin juba Malmösse, et oleme temaga tulemas.”
Wallander ei vastanud. Ta oli avastanud Wetterstedti riietuses detaili, mis paelus ta tähelepanu. Püksiauk oli lahti.
„Oled sa ta riideid puutunud?” küsis ta arstilt.
„Ainult tagantpoolt selgroo raiehaava juurest,” kostis arst.
Wallander noogutas. Ta tundis, kuidas iiveldus taas lähemale nihkub.
„Tohin ma sinult üht asja paluda,” ütles ta. „Kas sa võiksid püksiaugust järele kontrollida, on Wetterstedtil ikka kõik alles, mis seal olema peaks.”
Arst heitis Wallanderile imestunud pilgu.
„Kui keegi rebib talt pool peanahka, siis võib see rebida ka midagi muud,” selgitas Wallander.
Arst noogutas ja tõmbas plastikkindad kätte. Pistis seejärel käe sisse ja katsus.
„Mis olema peab, paistab kohal olevat,” lausus ta kätt välja tõmmates.
Wallander noogutas.
Wetterstedti laip viidi minema. Wallander pöördus praeguseks juba kiilu peale pööratud paadi kõrval põlvitava Nybergi poole.
„Kuidas läheb?” küsis ta.
„Ma ei tea,” vastas Nyberg. „Selle vihmaga lähevad kõik jäljed kaduma.”
„Ikkagi tuleb teil homme maad kaevata,” sõnas Wallander ja jutustas, mis arst oli rääkinud. Nyberg noogutas.
„Kui veri on olemas, küll me ta leiame. On sul mingi kindel koht, kust me otsima peaksime?”
„Paadi ümbert,” arvas Wallander. „Seejärel piirkonnas aiaväravast kuni alla randa välja.”
Nyberg osutas lahtise koti poole. Selles olid mõned kilekotikesed.
„Leidsin taskutest ainult toosi tikke,” lausus Nyberg. „Võtmekimp on sinu käes. Aga riided on kallid. Välja arvatud puukingad.”
„Maja tundub olevat puutumata,” ütles Wallander. „Aga ma oleksin rõõmus, kui sa saaksid juba täna õhtul sinna silma peale visata.”
„Ma ei saa olla kahes kohas korraga,” vastas Nyberg vihaselt. „Kui me tahame siit väljast mingeid jälgi leida, peame seda tegema enne, kui vihm kõik ära uhub.”
Wallander pidi juba Wetterstedti majja tagasi pöörduma, kui avastas, et Göran Lindgren on ikka veel kohal. Wallander astus ta juurde ja nägi, et Lindgren külmetab.
„Võid nüüd koju sõita,” ütles ta.
„Kas ma võin isale helistada ja asjast rääkida?” küsis mees.
„Võid küll,” vastas Wallander.
„Mis on siis juhtunud?” küsis Lindgren.
„Seda me veel ei tea,” kostis Wallander.
Piirde taga seisis ikka veel salgake uudishimulikke, kes jälgisid politsei tööd. Mõned vanemad inimesed, keegi noorepoolne mees koeraga, poiss mopeediga. Wallander mõtles õudustundega päevadele, mis nüüd tulevad. Endine justiitsminister, kellel raiutakse pooleks selgroog ja võetakse pealegi veel skalp – see on uudis, millist nii ajalehed, raadio kui televisioon võisid endale oma palvetes soovida. Ainus positiivne külg kogu loo juures oli see, et ennast Salomonssoni rapsipõllul ära põletanud tüdruk pääseb ajalehtede esiküljele sattumast.
Ta tundis, et tahab vett lasta. Läks alla veepiirile ja tegi püksiaugu lahti. Võib-olla nii lihtne see oligi, mõtles ta. Et Gustaf Wetterstedti püksilukk oli lahti, kuna ta kallaletungi hetkel seisis ja laskis vett.
Ta suundus tagasi maja poole. Ent äkitselt ta seisatas. Talle oli hakanud tunduma, et ta on midagi märkamata jätnud. Siis ta taipas, milles oli asi. Ta läks tagasi Nybergi juurde.
„Tead sa, kus Svedberg on?” küsis ta.
„Ma arvan, et ta püüab leida veel plastikut ja paar suurt puldanit. Me peame liiva kinni katma, et vihm kõike ära ei uhuks.”
„Ma tahan temaga rääkida, kui ta tagasi tuleb,” lausus Wallander. „Kus Martinsson ja Hansson
