taipas ta midagi, millest oli seni mööda vaadanud. Surnud tüdruku taga olid ometi teised inimesed. Kes teda leinama jäävad. Kes säilitavad ta oma mälus elava tõrvikuna ringi jooksmas, aga seda juba hoopis teisel kujul, kui tema ise.
Nende peades jätab tuli märgid maha. Tema jaoks hajub see aja jooksul nagu halb unenägu.
Nad läksid eri suundadesse laiali. Svedberg tuli Wallanderiga kaasa ja võttis autovarguste uurimismaterjalid. Wallander andis talle lühiülevaate. Kui nad sellega valmis olid, jäi Svedberg istuma. Wallander nägi, et ta tahab millestki rääkida.
„Peaksime kunagi kokku saama ja rääkima,” lausus Svedberg kõhklevalt. „Sellest, mis on politseiga toimumas.”
„Sa mõtled koondamisi ja seda, et turvafirma peab vahialuste valvamise üle võtma?”
Svedberg noogutas pahuralt.
„Mis see aitab, et me saame uued mundrid, kui me pole enam võimelised oma tööga hakkama saama?” jätkas ta.
„Ma ei arva, et meie rääkimisest abi oleks,” kostis Wallander põiklevalt. „Meil on olemas ametiühing, kes saab makstud selle eest, et nende küsimustega tegelda.”
„Peaks igal juhul protestima,” ütles Svedberg. „Peaks rääkima inimestele tänaval, mis on toimumas.”
„Võib-olla on igaühel omigi muresid küllaga,” vastas Wallander, mõeldes samal ajal, et Svedbergil on muidugi õigus. Tema endagi kogemused tunnistasid, et kaaskodanikud olid valmis minema üsna kaugele hoidmaks alal oma politseijaoskondi.
Svedberg tõusis püsti.
„Ega mul muud ei olnudki,” tähendas ta.
„Korralda kokkusaamine,” ütles Wallander. „Ma luban, et võtan osa. Aga oota, kuni suvi mööda saab.”
„Ma mõtlen selle peale,” sõnas Svedberg ja lahkus toast, autovargused kaenla all.
Kell oli saanud kolmveerand viis. Wallander nägi aknast, et peagi hakkab vihma sadama.
Ta otsustas süüa ühe pitsa, enne kui sõidab isa juurde Löderupi. Seekord tahtis ta külastada isa ette helistamata.
Politseijaoskonnast lahkudes peatus ta korraks selle toa uksel, kus Martinsson oma kuvarite juures istus.
„Ära sa liiga kauaks istuma jää,” ütles ta.
„Ma pole ikka veel midagi leidnud,” vastas Martinsson.
„Homme näeme.”
Wallander läks oma auto juurde. Esimesed vihmapiisad olid juba autoplekile kukkunud.
Ta hakkas parajasti parkimisplatsilt välja keerama, kui nägi Martinssoni jooksvat ja kätega vehkivat. Nüüd on ta meil käes, mõtles ta kiiruga. See tunne oli tal korraga tombuna maos. Ta keeras akna alla.
„Kas sa leidsid ta üles?” küsis ta.
„Ei leidnud,” kostis Martinsson.
Seejärel taipas Wallander Martinssoni näoilmest, et oli juhtunud midagi tõsist. Ta tuli autost välja.
„Mis on?” küsis ta.
„Tuli telefonikõne,” ütles Martinsson. „Nad on teisel pool Sandskogenit leidnud kaldalt laiba.”
Saatan, mõtles Wallander. Ainult mitte seda. Mitte praegu.
„Tundub mõrv olevat,” jätkas Martinsson. „Helistas keegi mees. Tundus olevat erakordselt selge jutuga, kuigi oli loomulikult vapustatud.”
„Tuleb sinna sõita,” arvas Wallander. „Mine too oma kuub. Vihma hakkab tulema.”
Martinsson ei liikunud paigast.
„Helistaja paistis teadvat, kes on tapetu.”
Wallander nägi Martinssoni näost, et tal tuleks karta seda, mis nüüd järgnema pidi.
„Ta ütles, et see on Wetterstedt. Kunagine justiitsminister.”
Wallander vahtis pilku pööramata Martinssonile otsa.
„Ütle seda veel üks kord.”
„Ta väitis, et see on Gustaf Wetterstedt. Justiitsminister. Ja ta ütles veel üht asja. Ta ütles, et näeb välja nii, nagu oleks mees skalpeeritud.”
Nad vahtisid teineteisele täielikus mõistmatuses otsa.
Puudus kaks minutit viiest, oli kolmapäev, 22. juuni.
6
Kui nad rannale jõudsid, oli vihm tugevnenud. Wallander oli oodanud, kuni Martinsson käis majast kuube toomas. Autosõidu ajal olid nad teineteisega väga vähe rääkinud. Martinsson oli seletanud, kuidas sõita. Nad keerasid väikesele teele tenniseväljakute taga. Wallander mõtles, mis neid ees ootas. Oli juhtunud midagi sellist, mida ta kõige vähem oli soovinud. Wallander mõistis, et kui see peaks paika pidama, mis politseisse helistanud mees rääkis, on ta puhkus ohus. Hansson hakkab paluma, et ta puhkuse edasi lükkaks, ning ta peab lõpuks järele andma. Lootus, et ta kirjutuslauda kuni juuni lõpuni enam ükski raskem juhtum ei koorma, ei pidanud täituma.
Nad nägid ees liivaluiteid ja peatusid. Neile tuli vastu mees, kes ilmselt oli neid oodanud ja automürinat kuulnud. Wallanderi üllatuseks ei paistnud ta olevat üle kolmekümne. Kui nüüd surnu on tõesti Wetterstedt, ei võinud see mees tema errumineku ajal olla rohkem kui kümnene, ja seejärel kadus endine justiitsminister inimeste teadvusest. Wallander ise oli olnud nooruke kriminaalassistent, kui see toimus. Autos oli ta püüdnud Wetterstedti välimust meelde tuletada. Mehel olid olnud lühikeseks pöetud juuksed ja ilma raamita prillid. Wallanderi mälus kumises ebamääraselt tema hääl, mis oli olnud vägev, alati enesekindel, mitte kunagi nõus eksimusi tunnistama. Sellisena arvas ta ennast meest mäletavat.
Vastutulija esitles ennast Göran Lindgrenina. Tal oli seljas õhuke pullover ja jalas lühikesed püksid. Ta jättis väga erutatud mulje. Nad järgnesid mehele randa. Nüüd, kus oli hakanud vihma sadama, tundus see mahajäetuna. Göran Lindgren juhatas nad suure kummulikeeratud sõudepaadi juurde. Külje peal jäi paadireelingu ja liiva vahele lai pragu.
„Ta lamab seal all,” lausus Göran Lindgren ebakindlal häälel.
Wallander ja Martinsson vaatasid teineteisele otsa, justkui loodaksid ikka veel, et tegemist on lihtsalt kujutlusega. Siis laskusid nad põlvili ja kiikasid paadi alla. Valgust oli napilt. Kuid ometigi suutsid nad raskusteta eristada paadi all lebavat keha.
Keerame paadi ringi,” lausus Martinsson summutatud häälel, otsekui kardaks, et surnu võiks seda kuulda.
„Ei,” väitis Wallander. „Me ei hakka midagi ringi keerama.”
Seejärel ajas ta ennast kiiresti jalule ja pöördus Göran Lindgreni poole.
„Ma oletan, et sul on olemas taskulamp,” ütles ta. „Muidu poleks sa mingeid üksikasju seletanud.”
Mees noogutas jahmunult ning võttis paadi kõrval seisvast kilekotist pika taskulambi. Wallander laskus kükakile ja näitas valgust.
„Ptüi,
