pole võimalik,” lausus Wallander. „Meil Rootsis küll mitte.”
„Nimelt siin,” vastas naine. „Rootsis. Maailma keskel. Keset suve.”
Wallander märkas, et talle tõusid pisarad silma.
„Kui te ei tea, kes ta on, jätame ta siia,” jätkas arst.
„Mul on üks küsimus,” sõnas Wallander. „Üks täiesti isiklik küsimus. Peab vist olema kohutavalt valus ennast surnuks põletada?”
„Seda on inimesed läbi aegade teadnud,” vastas arst. „Seepärast ongi tuld kasutatud kõige rängema karistuse ja piina jaoks, mida võib teisele inimesele osaks saada lasta. Põletati ju Jeanne d’Arc, põletati ka nõidu. Kõigil aegadel on tuld inimeste piinamiseks kasutatud. Valud on hullemad, kui endale üldse võib ette kujutada. Peale selle ei kaota inimene teadvust nii ruttu, kui soovida võiks. Leekide eest põgenemise instinkt on tugevam kui tahtmine piinadest pääseda. Seepärast sunnitakse teadvust minestust vältima. Kuni saavutatakse teatud piir. Mõne aja pärast põlenud närvid tuimenevad. On olemas näiteid üheksakümneprotsendilise põletusega inimestest, kes on lühikest aega tundnud ennast täiesti vigastamatuna. Aga kui tuimastus järele annab…”
Ta ei lõpetanud lauset.
„Ta põles nagu tõrvik,” sõnas Wallander.
„Kõige parem, mis saab teha, on sellele mitte mõelda,” ütles naine. „Surm võib tegelikult osutuda vabastajaks. Kui vastumeelselt me seda ka ei aktsepteeriks.”
Kõne lõpetanud, tõusis Wallander püsti, võttis oma kuue ja lahkus. Tuul oli tõusnud. Põhjast oli tõusnud pilverind. Teel politseisse sõitis ta autokeskusest läbi ja pani kinni ülevaatuse aja. Kui ta politseisse pärale jõudis, oli kell mõni minut kolm läbi. Ta peatus vastuvõturuumis. Ebba oli hiljaaegu vannitoas kukkudes käeluu murdnud. Wallander küsis ta enesetunde järele.
„Sain meeldetuletuse, et hakkan vanaks jääma,” vastas Ebba.
„Sina ei jää kunagi vanaks,” väitis Wallander.
„See oli sinust kena öelda,” vastas Ebba. „Aga see pole tõsi.”
Teel oma kabinetti viskas Wallander pilgu tuppa, kus Martinsson oma kuvari taga istus.
„Kahekümne minuti eest hakkas tööle,” teatas ta. „Ma üritan parajasti tunnusmärkide põhjal kindlaks teha, kas mõni kaotsiläinud isik võiks klappida.”
„Lisa juurde, et ta oli 163 sentimeetrit pikk,” ütles Wallander. „Ja et ta on viisteist kuni seitseteist aastat vana.”
Martinsson vaatas talle üllatunult otsa.
„Viisteist,” kordas ta. „See pole ometi võimalik?”
„Loomulikult võib tahta, et see nii poleks,” tähendas Wallander. „Aga esialgu peame selle võimalusega arvestama. Kuidas läheb tähekombinatsioonidega?”
„Ma pole veel niikaugele jõudnud,” vastas Martinsson. „Aga ma kavatsesin õhtuks siia istuma jääda.”
„Me püüame inimest identifitseerida,” ütles Wallander. „Ega me kurjategijat ei otsi.”
„Kodus pole nagunii kedagi,” väitis Martinsson. „Mulle ei meeldi minna tühja majja.”
Wallander jättis Martinssoni ja vaatas sisse Ann-Britt Höglundi tuppa, mille uks seisis valla. Tuba oli tühi. Ta läks piki koridori tagasi valvekorraruumi, kus võeti vastu kõik häireteated ja telefonikõned. Ann-Britt Höglund istus koos ühe assistendiga laua ääres ja vaatas paberivirna läbi.
„On meil midagi, millest kinni hakata?” küsis ta.
„Meil on paar vihjet, mida tasub lähemalt uurida,” vastas Ann-Britt. „Üks käib tüdruku kohta Tomelilla rahvaülikoolist, kes on kaks päeva kaotsis, ilma et keegi midagi teaks.”
„Meie tüdruk oli 163 sentimeetrit pikk,” ütles Wallander. „Tal olid täiesti terved hambad. Ta vanus jääb viieteistkümne ja seitsmeteistkümne vahele.”
„Nii noor?” küsis Höglund üllatunult.
„Jah,” vastas Wallander. „Nii noor.”
„Siis see igatahes Tomelilla tüdruk pole,” sõnas Ann-Britt Höglund ja pani paberi käest. „See on kakskümmend kolm ja väga pikk.”
Ta soris veidi aega paberites.
„Üks on veel,” sõnas ta. „Kuueteistkümnene tüdruk nimega Mari Lippmansson. Elab siinsamas Ystadis ja töötab pagaritöökojas. Ta on juba kolm päeva töölt puudunud. Pagar helistas meile. Ta oli vihane. Ilmselt ei tee vanemad tüdrukust väljagi.”
„Eks vaata teda pisut lähemalt,” sõnas Wallander julgustavalt.
Ometi teadis ta, et see pole õige.
Ta võttis tassi kohvi ja läks oma tuppa. Autovarguste kohta käivate paberite virnad kõrgusid põrandal. Ta mõtles, et peaks need nüüdsama Svedbergile üle andma. Samal ajal lootis ta, et enne tema puhkuse algust ei toimu enam ühtki tõsisemat kuritegu.
Nad kohtusid kella nelja ajal koosolekuruumis. Nyberg oli tulnud tagasi põlenud põllult, kus ta oli otsingud lõpetanud. Kokkusaamine kujunes lühikeseks. Hansson oli ennast välja vabandanud sellega, et pidi läbi lugema riigi politseiametist tulnud kiire märgukirja.
„Teeme lühidalt,” ütles Wallander. „Homme peame vaatama läbi kõik muud asjad, mida ei saa oodata lasta.”
Ta pöördus laua otsas istuva Nybergi poole.
„Kuidas koeraga läks?” küsis ta.
„Nagu ma ütlesin,” vastas Nyberg. „Ta ei leidnud mitte kui midagi. Kui seal ka oli mingit lõhna, siis kadus see bensiinihaisu sisse.”
Wallander mõtles järele.
„Te leidsite viis või kuus kokkusulanud bensiinikanistrit,” lausus ta. „See tähendab, et ta pidi tulema Salomonssoni rapsipõllule mingi sõiduriistaga. Ta ei saanud seda bensiini seljas kohale tassida. Kui ta just mitut otsa ei teinud. Muidugi on olemas veel üks võimalus. Et ta ei tulnud sinna üksi. Aga see tundub olevat vähemalt ebatõenäoline. Kes hakkaks noort tüdrukut enesetapu puhul abistama?”
„Me võiksime ju katsuda bensiinikanistrite päritolu kindlaks teha,” tähendas Nyberg kahtlevalt. „Aga kas see ongi hädavajalik?”
„Senikaua, kui me ei tea, kes ta oli, peame uurima kõike võimalikku,” kostis Wallander. „Kuskilt ta ju pidi tulema. Mingil moel.”
„Kas keegi on Salomonssoni aita pilku heitnud?” küsis Ann-Britt Höglund. „Vahest on bensiininõud sealt pärit.”
Wallander noogutas.
„Keegi peab sinna sõitma,” ütles ta.
Ann-Britt Höglund pakkus ennast välja.
„Meil tuleb ära oodata Martinssoni töötulemused,” lausus Wallander arutelu lõpetuseks. „Nagu ka Malmö patoloogide omad. Nad teatavad meile homme tüdruku
