See, mis oli siiamaani olnud pagemine, tema kaitsevahend kõige ülekohtu vastu, mis teda pidevalt tabas, tegi nüüd läbi suure muutuse tõeluse suunas. Iga joonega, mis ta endale näkku maalis, ta justkui eemaldus oma endisest elust. Enam polnud mingit tagasipöördumist. Nimelt sel õhtul oli mäng jäädavalt möödas ja ta oli astumas sõtta, kus inimesed pidid tõeliselt surema.
Ruumis oli väga tugev valgus. Ta oli peeglid enda ees hoolikalt üles seadnud vältimaks seda, et nad heidaksid mingeid helke. Ruumi sisenenud ja ukse enda järel lukku keeranud, oli ta alustanud sellest, et kontrollis, kas ta polnud midagi unustanud. Ent kõik asjad olid seal, kus pididki olema. Hoolikalt puhastatud pintslid, portselantopsikud värvidega, käterätid ja vesi. Väikese treipingi kõrval olid mustal riidepalakal reastatud ta relvad. Seal oli kolm kirvest, erineva pikkusega noad ja aerosoolipurgid. Ta mõtles, et veel on jäänud langetada üksainus otsus. Enne, kui saabub õhtu, on ta sunnitud valima, millised nendest relvadest ta kaasa võtab. Kõiki ta ühes võtta ei saa. Kummatigi teadis ta, et otsus kujuneb iseenesest, maksab tal ainult enda moondamisega algust teha.
Enne laua äärde istumist ja näo maalimise alustamist katsus ta sõrmeotstega järele kirveste ja nugade terad. Enam teravamad ei saanud need olla. Ta ei suutnud vastu panna kiusatusele ja vajutas ühe noaga pisut kõvemini sõrmeotsale. See hakkas otsemaid veritsema. Ta pühkis nii sõrmeotsa kui noa käterätiga üle. Seejärel võttis ta peeglite ette istet.
Esimesed jooned otsmikul pidid olema mustad. Tundus, nagu oleks ta teinud kaks sügavat sisselõiget, avanud oma aju ja puistanud sealt välja mõtted ja mälestused, mis teda siiamaani olid elus saatnud, teda piinanud ja alandanud. Hiljem pidi ta jätkama punaste ja valgete triipude, ringide ja nelinurkadega ning kõige lõpuks tulid usjad ornamendid põskedel. Mitte laikugi ta valgest nahast ei pidanud kuskilt paistma. Siis on moondamine lõpule viidud. Kõik varasem on kadunud. Ta on sündinud taas looma kujul ning ta ei hakka enam kunagi rääkima nagu inimene. Ta mõtles, et ei kõhkleks omaenda keelt ära lõikamast, kui see peaks vajalikuks osutuma.
Moondamine võttis temalt terve päeva. Varsti pärast kella kuut õhtul sai ta valmis. Ta oli otsustanud võtta kaasa oma kolmest kirvest kõige suurema. Ta pistis selle vartpidi laia nahkvöö vahele, mille ta endale ümber oli tõmmanud. Selle küljes olid juba kaks tuppe pussnugadega. Ta vaatas ruumis ringi. Midagi polnud ta unustanud. Aerosoolipurgi oli ta toppinud nahkkuue põuetaskusse.
Viimast korda vaatas ta peeglist oma nägu. Judin läbistas teda. Siis tõmbas ta mootorratturikiivri ettevaatlikult pähe, kustutas valguse ja lahkus ruumist paljajalu, nagu oli tulnudki.
Viis minutit kümnel keeras Gustaf Wetterstedt teleri heli maha ja helistas emale. See oli muutumatu tava. Sestsaadik, kui ta enam kui kakskümmend viis aastat tagasi oli lahkunud justiitsministri ametist ja jätnud kõik oma poliitilised ülesanded, vaatas ta vastumeelsuse ning jälestusega televisiooni uudistesaateid. Ta ei suutnud leppida sellega, et ta ise enam milleski ei osale. Paljude aastate jooksul ministrina ja üldsuse tähelepanu keskmes seisva inimesena oli ta vähemalt kord nädalas teleriekraanile ilmunud. Ta oli hoolega jälginud, et iga tema filmile jäädvustatud etteaste võtaks sekretär videolindile. Nüüd seisid need kassetid ta kabinetis, võttes seal enda alla terve seina. Juhtus sedagi, et ta neid uuesti vaatas. Talle oli püsiva rahuldustunde allikaks tähelepanek, et ta polnud kordagi oma pikkade justiitsministri aastate jooksul ühegi pahatahtliku ajakirjaniku ootamatu või riukliku küsimuse puhul kaotanud enesevalitsust. Varjamatu põlgustundega meenutas ta tänini, kuidas paljud tema kolleegidest olid teleajakirjanike ees hirmu tundnud. Liigagi tihti olid nad ka hakanud kogelema ja mässinud ennast sisse seesugustesse vasturääkivustesse, mida neil hiljem enam ilmaski ei läinud korda ära klaarida. Temaga polnud seda kunagi juhtunud. Ta oli inimene, keda kellelgi ei õnnestunud õnge võtta. Ajakirjanikud ei olnud temast kunagi võitu saanud. Nad polnud ka eales tema saladuse jälile jõudnud.
Ta oli kell üheksa teleri sisse lülitanud selleks, et näha sissejuhatavat uudistekokkuvõtet. Seejärel keeras ta heli maha. Nihutas telefoni lähemale ja helistas emale. See oli ta sünnitanud üsna noorena. Nüüd oli ema 94 aastat vana, ta pea oli selge ning ta oli tulvil kulutamata energiat. Ema elas üksi suures korteris Stockholmi kesklinnas. Iga kord telefonitoru tõstes ja numbrit valides lootis ta, et ema ei vasta. Kuna ta ise oli juba üle seitsmekümne, hakkas tal tekkima kartus, et ema elab ta üle. Ta ei soovinud midagi rohkem, kui et ema sureks. Siis jääks ta üksi järele. Ta ei peaks enam emale helistama, unustaks peagi sootuks, kuidas ema välja nägi.
Kutsungid jõudsid pärale. Oodates jälgis ta hääletut uudistediktorit. Pärast neljandat signaali tärkas temas lootus, et ema ongi surnud. Seejärel kuulis ta ema häält. Ta tegi kõneldes oma häält malbemaks. Küsis, kuidas päev möödus, kuidas ema ennast tunneb. Olles sunnitud tõdema, et ema on ikka veel elus, tahtis ta piirduda võimalikult lühida kõnelusega.
Ta lõpetas kõne ja jäi istuma, käsi telefonitorul. Ta ei sure, mõtles ta. Ta ei sure muidu, kui et ma ta maha löön.
Ta jäi vaiksesse tuppa istuma. Ainsateks helideks oli merekohin ja kuskil läheduses mööda sõitnud üksildane mopeed. Mees tõusis püsti ning läks suure merele avaneva rõduakna juurde. Hämarus oli ilus ja vägagi meeleolukas. Mererand tema suure krundi all oli inimtühi. Inimesed istuvad oma telerite ees, mõtles ta. Kunagi istusid nad seal ja vaatasid, kuidas ma uudistereporteril kõri pihku võtsin. Olin tookord justiitsminister. Oleksin pidanud peaminister olema. Aga selleks ei saanud ma kunagi.
Ta tõmbas rasked kardinad ette ja vaatas hoolega, et nende vahele ei jääks pilusid. Hoolimata sellest, et ta püüdis elada võimalikult anonüümselt selles Ystadist itta jäävas majas, juhtus ometi sedagi, et uudishimulikud inimesed teda jälgisid. Selle kiuste, et tema erruminekust oli möödunud üle kahekümne viie aasta, polnud teda veel päriselt ära unustatud. Ta läks kööki ja kallas termosest endale tassi kohvi. Termose oli ta ostnud ühe ametliku visiidi aegu Itaalias kuuekümnendate lõpul. Ta tuletas ähmaselt meelde, et oli käinud seal arutamas jõupingutuste suurendamist terrorismi leviku tõkestamiseks Euroopas. Kõikjal ta majas leidus meeneid elust, mida ta kunagi oli elanud. Sageli oli ta mõelnud need kõik minema visata. Lõpuks oli see pingutus ise tundunud talle siiski mõttetuna.
Ta läks kohvitassiga tagasi diivani juurde. Lülitas puldi abil teleri välja. Jäi pimedusse põrnitsema ning möödunud päeva üle järele mõtlema. Hommikupoolikul oli teda külastanud naisajakirjanik ühe suure kuukirja toimetusest, mis avaldas reportaažide sarja pensionipõlve pidavatest tuntud inimestest. Tal polnudki korda läinud välja uurida, miks oli ajakirjanik otsustanud nimelt teda külastada. Naisega oli ühes fotograaf, kes oli võtnud pilte nii maja sees kui rannal. Ta oli aegsasti otsustanud jätta leebe ja lepliku vanema härrasmehe mulje. Oli rääkinud, et ta praegune elu on väga õnnelik. Ta elab täiesti omaette, et oleks võimalus mediteerida, ning ta oli ehmumist teeseldes lasknud suust lipsata sõnumil, et kaalub võimalike memuaaride kirjapanekut. Umbkaudu neljakümnene ajakirjanik oli olnud sellest imponeeritud ja tulvil aupaklikkust. Pärast oli ta saatnud reporteri ning fotograafi autoni ja neile ärasõidul lehvitanud.
Ta mõtles rahuloluga, et oli vältinud ütlemast kogu intervjuu jooksul ainsatki sõna, mis olnuks tõde. Seegi oli üks neid asju, mis talle seniajani huvi pakkus. Nimelt petta inimesi, ilma et sind paljastataks. Levitada näilisust ja illusioone. Pärast pikki poliitikuaastaid oli ta aru saanud, et kõik, mis lõpuks järele jäi, oli vale. Kas valeks moondatud tõde või tõeks maskeeritud vale.
Ta jõi pikkamööda kohvi ära. Mõnutunne kasvas. Õhtud ja ööd olid tema jaoks parimad ajahetked. Siis kadusid mõtted kõigest sellest, mis oli kunagi olemas ja mis nüüdseks oli kaotatud. Kõige tähtsamat ei saanud temalt keegi siiski röövida. Suuremat saladust, mida ei teadnud keegi peale tema enda.
Mõnikord suutis ta mõelda iseendast kui kujutisest peeglis, mis oli ühtaegu nii kumer kui nõgus. Inimesena oli ta niisama kahestunud. Keegi polnud iialgi näinud midagi peale pealispinna, osava juristi, lugupeetud
