seda kuju. Oh, seal ta oligi. Taanimaal! Palju aastaid tagasi olid ta silmad kohanud seda meest. Ta värahtas halvast mälestusest. Nad olid olnud kõik haavatud, nood Revala linnuse all võitlejad, ja vangidena oli neid viidud laevast maale. Õnnemeele haav oli olnud verel ja ta oli valu pärast vaevalt komberdanud jalgel. Seal oli ta komistanud äkki luuavarrele ja kukkunud põlvili. Keegi tee ääres seisjaist oli torganud luua ta jalge ette. Teine, kõrval olev malevlane oli aidanud ta üles, aga tõustes oli Õnnemeel heitnud pilgu luuamehele.
Suurest kahjurõõmust oli selle lai nägu naernud ja teised pealtvaatajad samuti. Luuamehe nägu oli kivistunud talle mällu: pruun, kikkis habe laial tedretähnilisel näol, kissis silmad ja silma all suur, pruuni värvi soolatüügas. Seesama soolatüügas vahtis nüüd foogti silma alt talle vastu. Tollest luuamehest oli saanud foogt ja kuninga usaldusmees Tõrmas. Kes oli see luuamees? Kas korstnapühkija, luuakaupmees või kojamees koguni? Õnnemeel oli siis mõistatanud ja mõistatas nüüd jällegi. Kuid tuttavad nad olid – mitte küll foogti enesega, aga tema soolatüükaga silma all küll.
Need mõtted lendasid Õnnemeele peas nii kiiresti ringi, et foogt ei jõudnud köhatadagi, kui ta küsis:
„Kas foogti-isand tuleb ise Avispeale käsku andma?”
„Ei! Sina ise minemas ja naisele ütlemas, et tema appi tulemas kuningale lõivusid tegemas … lõivusid, lõivusid, ruttu, ruttu …”
„Ruttu, ruttu, foogti-isand, ruttu,” kinnitas Õnnemeel innukalt.
Sellega jutt lõppeski, Õnnemeele nägu muutus rõõmsamaks ja tuju paremaks. Paranenud tujuga ta läks nüüd Jutat ja Kallet külastama.
Tõrma, Räbala ja teised Virumaa idapoolsed külad olid õnnelikul viisil säilinud sõdadest tervetena. Suuri laastamisi nad ei olnud tundnud. Riialaste üksikud lendsalgad ja ratsaüksused olid käinud küll vahetevahel röövimas, aga suuri rüüstamisi ja põletamisi polnud toimunud. Seda tänu nende looduslikule asendile. Suur soode ja põliste metsade vöönd, mis algas mere äärest ja kulges lõunasse kuni Soomelinnani, oli jätnud neid nagu Hiina müüri taha. Avispea asetses aga sellest vööndist lääne pool ja oli vastu Lõpekunda kuiva maad, mistõttu temale ligipääs läänest oli kerge. Samas olukorras oli ka Pudivere oma neljateistkümne külaga, kuhu oli samuti kerge ligi pääseda läänest ja ka lõunast. Sellest siis tuligi, et Avispeast ida pool elati rahulikult ja jõukalt, kuid lääne pool, kus asus Lõpekunda ja suurem osa eestlaste maad, elati kehvalt.
Õnnemeel oli üllatatud Tõrma jõukusest. Ta ei olnud ammugi seal käinud ja oli unustanud selle kandi. Nüüd aina imestas. Ilusad talud ja korras maad. Viljarõugud seisid põldudel ja need olid tihedas reas – hea viljakasvu ja saagi tunnus. Veiseid liikus palju aasadel ja need olid suured ning prisked. Talle meenus, et sellised olid talud ja külad endistel aegadel Eestimaal. Ta oli äsja läbinud aga põhjapoolsed maakonnad ja oli näinud seal ainult mahapõlenud külasid ja vaevalist elu. Ainult üksikud, metsaäärsed talud olid püsinud tervetena ja nendegi ümber oli tühjus ning veiste vähesus. Viljarõuke ta ei olnud näinudki. Ja kui need olidki, siis ammugi koristatud ja pekstud leiva puudusel. Siin oli aga kõik peagu endine. Isegi rahvast liikus tihedalt külavahel ja õuedel.
Õnnemeele süda muutus kurvaks. Kõik ta elus oli läinud viltu. Kogu eesti rahva elu oli läinud viltu. Elati rahus ja õnnes, aga seal tulid võõrad väed ja pakkusid uut õnne. Uus usk pidi tegema rahva veelgi õnnelikumaks. Ta isa, vennad ja kogu Sakala olid uue usu vastu võtnud, kuid see oli neid vaid orjastanud. Kristlaste Jumal oli toonud neile õnnetust: orjust, sõda ja viletsust. Ta vihkas oma südamepõhjani seda Jumalat.
Eemalt paistis Juta talu. Suur ja jõukas. Hooneid palju, põllud avarad ja õuel mitmepealine kari. Mitu uhket hobust koplis. Küllus vaatas kõikjalt vastu. Sellisesse rikkusesse oli sukeldunud nüüd ta sõjasõber Kalle, keda ta oli pidanud alati saamatuks.
Teravalt kihvatas kadedus Õnnemeeles. Ta oli omateada seadnud kõik oma asjad hästi, oli kaalunud igat sammu kaugelt ette, aga ometigi olid jooksnud nad viltu ja olukord oli tal kujunenud isegi halvemaks kui teistel. Ja kui ta oma asju veel lähemalt järele mõtles, siis leidis, et oli omal ajal teinud suure vea, asudes elama Avispeale, aga mitte liikunud kaugemale, kas või siia, Tõrma kanti. Elujärg olnuks tal siin kindlasti parem kui praegu.
Ta oligi lähenenud Juta talule. Kalle oli õuel ja märkas teda eemalt.
„Kust sina siia said?” hüüdis ta Õnnemeelele.
„Tere õhtukest, tulin teid vaatama. Mul polnud aimugi, kus elate ja seepärast tahtsin näha.”
„Või siis kohe päris uudishimust?”
„Kas just ainult sellest, aga niisama …”
„Noh, tule siis ja vaata – lähme kõigepealt tarre, Juta on seal, ja siis vaatame ka mujale.”
Juta ketras, kaks vaimu kerisid lõngu ja seadsid neid asplitele. Juta karjatas üllatusest, kargas voki tagant üles, jooksis Õnnemeelele vastu ja hakkas teda kallistama.
„Sina, Õnnemeel, kui suur üllatus … tore, et tulid … tahtsime ise tulla Kallega teie poole … Aga mis? Sa oled ju rändur, mis riie sul seljas? – Nagu Kalle oli saabudes …”
„Pole aega olnud end korda seada … ja pole ka naist, kes …”
„Ma tean … ah, ma tean … aga mis sinna parata.”
Tekkis vaikus. Kumbki ei mõistnud enam juttu jätkata.
Kalle päästis aga olukorra ja küsis:
„Kas said omad asjad korda?”
„Millised?”
„Noh, taluga – kas Võttele annab talu tagasi?”
„Seda küll, rohkemgi kui endise, aga Linda …”
„Ma nägin …”
„Aga mis sinna parata,” kordas jällegi Juta.
„Mul on nüüd õigus saada Lindat jälle tagasi, käisin … käisin teie foogti man ja tema lubas.”
„Foogt lubas?”
„Jaa…”
„Sellest ei tule midagi välja, pead otsima endale uue naise.”
„Miks? Ma ei taha kedagi teist.”
„Noh, kuidas sa võtad naise teise mehe käest,” manitses Kalle.
„Teise mehe naise? See ju minu naine ja foogt lubas ta mulle tagasi.”
„See lubadus ei tähenda midagi, Linda on ju rase.”
„Mis? Rase?” ehmus Õnnemeel.
„Jah, kallis Õnnemeel, ma ütlesin, et sellest ei tule midagi välja.”
Nüüd oli kõigil jutt otsas, Õnnemeele pea langes norgu, Juta ja Kalle vahtisid teda kaastundlikult, kuid ei lausunud sõnagi, sest neil polnud midagi mehe lohutuseks ütelda. Jutal oli kahju oma endisest õemehest, sellest kangest ja tugevast Avispea maleva pealikust, kes kunagi ei olnud paindunud hirmu või ahastuse ees, nüüd seisis aga norus päi nende juures ja vaikis. Ta võttis kaastundlikult mehe käe, pani ta istuma, käskis Kallet tuua mõdu ja läks ise valmistama einet.
„Ega sa täna enam kuhugile lähe?
