alati maganud … sest siin pole küllalt ruumi.”
„Küll on … tare on avar.”
„Lapsed magavad ja …”
„Mis sellest, ruumi jätkub kõigile. Ehitasin meelega suure tare, et ruumi oleks pererahvale ja lastele …”
„Kui soovid, Õnnemeel, viin lapsed mujale,” ütles Linda vahele.
„Ei soovi, las nad magavad siin edasi.”
„Mina lähen aga oma voodisse kõrvaltarre,” teatas Noor.
„Sa ei soovi siis isaga koos magada?”
„Ei,” teatas Noor kindlalt.
Õnnemeel ei rääkinud rohkem. Linda koristas laua, pani lapsed magama ja läks Võttelega koos sauna. Noor väljus nendega koos ja Õnnemeel jäi tarre.
Tare jäi tühjaks. Tumm üksildus ümbritses äkki teda, nagu surma vari, mida ta kunagi varem ei olnud hoomanud. Linda ja Võttele läksid koos ära, poeg ei tahtnud temaga ühes ruumis magada, ja siis leidis ta, et ka talu sulased ja vaimud olid hoidunud temast eemale. Mis see siis oli? Miks kõik hülgasid teda? Õnnemeel võttis pea käte vahele ja mõtles pingeliselt; otsis põhjust selles üksilduse olekus, mis lasus ta õlgadel nagu raskuse vaim. Kas mitte ta ise ei olnud selle üksilduse tekitaja? Kas ei olnud see pikk orjuse aeg teinud temast isesuguse inimese, kes ei sobinud siinsesse ühiskonda ja keda teised kaasinimesed kartsid? Aga võib-olla tema isekas käitumine? Ta ei jõudnud küll mingile otsusele, aga hale meel hakkas tal endast – vilets ja mahajäetud, pole sõpra ega kaaslast.
Rahutuna ja lööduna sammus Õnnemeel pimedas tares edasi-tagasi, ainult vaevalised leegid koldes valgustasid ta astet. Ta ei leidnud rahu.
Korraga ta seisatas ja kuulatas. Hingamine. Lapsed magasid tare nurgas rahulikku und. Õnnelikud lapsed, nad ei teadnud veel midagi elu raskustest ega maistest muredest.
Õnnemeel lähenes vargsi laste voodile, laskus põlvili ja kuulas. Katsus hingata endasse laste rahu ja muretust. Oleks palvetanudki, kui oleks suutnud. Aga ei suutnud, sest ei uskunud seda kristlaste Jumalat, keda ta vaenlased olid siia toonud ja kelle pärast ta oli nii palju kannatanud.
Kuid Linda uskus ja oli saanud rahu südamesse. Oli vist koguni õnnelik – õnnelik uue, mitteseadusliku mehega. Ei tahtnud tema, oma seadusliku mehe juurde tagasi tulla. Kas oli see õige? Ei! Tuhat korda ei! Ja seda teguviisi kannatas too kristlaste Jumal! Ebaõiglane oli see Jumal tema, õigust otsiva Õnnemeele vastu.
Ta süda läks kõvaks. Tõusis üles, sammus kärsitult mitu korda edasi-tagasi, kohendas tuld koldes ja siis heitis magama.
Oli küll voodis, aga uni ei tulnud. Tuli koldes oli löönud lõkkele ja leegi kiired valgustasid ähmaselt tare sisemust ning tahmaseid seinu – tema enda kätega laotud seinu. Kuna see oli? Oo, palju, palju aastaid tagasi, kui ta oli olnud veel noor ja reibas. Oli elanud küll üksinda, aga ei olnud tundnud üksildust. Maailm ta ümber oli lausa naernud talle vastu ja inimesed olid sõbralikud. Isegi kured olid igal kevadel hüüdnud talle tervitusi sealt taevasest kõrgusest ja Linda oli oma õekesega käinud teda külastamas; oli hoolitsevalt hüüdnud, et noormees, ära endale haiget tee. Oo, Linda, toosama Linda …
Õnnemeel lamas avasilmi ja vahtis tardunult oma kätega ehitatud maja, aga ei teadnudki, et see maja oli tähtsaks keskuseks Avispeal tema äraoleku ajal.
Pärast teistkordset küla mahapõletamist elasid selles Õnnemeele talus lesed-taluomanikud, sest neil polnud siis kuhugi minna. Saunaküla, mida Kassisabaks kutsuti, asetses küll ligidal, aga sealsed elamud olid sedavõrd väikesed, et vaevalt mahutasid endisse kõiki oma perekondade liikmeid. Õnnemeele tare oli aga mahukas ja omas veel mitmeid kõrvalehitisi.
Võttele, kes pärast Lindaga abiellumist oli asunud sinna elama, oli leskedele suureks abiks ja heaks nõuandjaks. Ta aitas ka nende maid majandada ja hiljem, kui lesed hakkasid oma talumaid müütama, ostis paljud neist endale.
Teiseks leskede maade ülesostjaks osutus endine Avispea sepp, kes elas Kassisabas. Seal oli rohkesti mehi alles, sest nood olid kas loomu poolest vigased või sõjainvaliidid, kes polnud võimelised maad harima, aga küll igasugu käsitööd tegema. Seal elasid reastikku kingsepp, rätsep, sadulsepp, ratassepp, parksepp, puusepp ja muidu sepp. Viimane lonkas küll ühte jalga, aga see ei takistanud tal sepatööd tegemast ega ka vajaduse korral põllul töötamast. Temast saigi siis Avispeal uus talunik. Ta oli jõukam teistest käsitöölistest, sest oli relvade tagumisega kogunud kaunikesti raha. Peale selle oli ta iseloomus veel tõhusalt kavalust, visadust ja ka kadedust.
Maade ülesostmisel tekkiski tal Võttele vastu suur kadedus. Ja peale selle veel kuri omakasu püüe, mis õieti küll kõigile inimestele omane, vaatamata usule või rassile.
Sepp teadis, et keset küla asetsevatel taludel olid viljarikkamad maad, sellepärast ihaldas ta neid endale. Üks niisugustest oli endise külavanema Kotso talu, mida majandas nüüd Juta. Et talu endale saada, pidi Juta mehele sokutama. Selleks hakkas sepp kohe otsima talle kosilast. Sõitis Tõrma, Räbala ja merepoolsed külad läbi ja otsis sobivat meest. See oli raske ülesanne. Kes oli kõigiti kõlvuline, sellel polnud talu, kellel juhtus aga olema talu, see polnud jälle kõlvuline. Sepa arvates oli küllaltki kõlvulisi mehi, sest mida üks lesknaine lapsega ikkagi pidi tahtma, aga Juta oli isekas ja talle ei meeldinud ükski väljaotsitud mees. Ta elas rahulikult Avispeal edasi ja majandas oma talumaid Linda ja Võttele abiga. See oli kõigiti sobiv, sest õekesed said omavahel hästi läbi, olid ühes leivas ja pidasid ka karjad koos. Peale selle kasvatasid mõlemad peagu ühevanuselisi poegi.
Ja mitte üksi Jutale ei tulnud uut meest otsida, vaid mitmele teisele naisele samuti, sest sepp tahtis mitme naise maad omandada. Ta oli noores eas kunagi sõitnud meredel ja oli käinud võõrastes maades, kus oli näinud ka talusid ja põllupidamisi. Talud olid seal suured ja ühes tükis. Elumajadeks peremeestel olid olnud lossid. Ka põllud olid seal ühes tükis ja igal oma kindel külvikord. Avispeal oli see teisiti. Talude põllud olid siin ühestikku ja neid peeti kaheaastase külvikorra järele: üks aasta oli põld vilja all ja teine aasta puhkas, mida nimetati kesaks. Peale selle käis külvikord kogu küla kohta ühiselt, see tähendab et kõikide talude kesa-, odra-, rukki- või kaerapõllud olid ühestikku, igaühel küll oma riba, mis oli naabri omast peenraga eraldatud, aga keegi ei saanud külida oma ribale seda vilja, mida tahtis, vaid ainult ühist viljasorti. Niisugune süsteem sepale ei meeldinud. Tema tahtis luua talu välismaa eeskujul ja kui võimalik, asutada suurtalu, nagu oli seal krahvidel või peeridel, ühe sõnaga – ülikutel. Ja miks ei oleks võinud sepast saada kodumaal ülik ja ta kandnud mõnesugust toredat nime, nagu oli teinud seda kuulus Saaremaa sepp, kes oli lasknud end kutsuda kuningaks?
Nii unistas siis Avispea sepp saada Virumaal kuningaks või vähemalt ülikukski. Selleks pidi ta kokku ostma vähemalt poole Avispea küla ja seda majandama.
Ka Võttele plaanitses Linda talu suurendamist. Seda aga koguni teisel põhjusel: ta tahtis parandada Õnnemeele poolt asutatud talu seisukorda. Omal ajal oli Kotso pannud Õnnemeele küla ääremaadele elama. Oli ajanud ta metsa. Seal olid aga kehvad maad. Mees oli teinud alet ja iga-aastase kütise põletamise kaudu parandanud küll maad, aga mõne aja pärast olid põllud muutunud jällegi kehvaks, sest maapõhi oli kruusane ja kuiv, allpool aga vesine. Võttele kavatses nood kehvad maad ühendada keset küla olevate rammusate maadega ja luua niimoodi ühtlase saagiga talu. Selleks pidanuks ka tema ostma või omandama leskede talumaid küla keskelt.
Sel ajal kui sepp sõitis Virumaad mööda ringi ja otsis leskedele sobivaid kosilasi, tegutses Võttele kodus ja ajas asju oma kava järele.
Ta
