too ei taipa kunagi tõsist hädaohtu.
„Küll taipab, nii rumal ta pole, kuid ta tahab iga hinna eest saada Noort sinu mõju alt välja,” seletas Võttele.
„Milleks seda?”
„Kui poeg hakkab tema poole hoidma, teeb see sind tema vastu leebemaks ja sina hakkad siis ka tema poole hoidma.”
„Ah-ah! Ei ma usu, et ta nii lihtsameelne on.”
„Aga see on tal veel viimane lootus.”
„Ta peaks ju taipama, et ma oma teisi lapsi kunagi maha ei jäta. Ma olen kõigisse ühesuguselt kiindunud.”
„Jaa … seda ta siiski ei taipa.”
Varsti pärast seda oli poisike Õnnemeele pool ja neil oli jällegi jutt karujahist. Noor seletas, et emal oli olnud õigus mitte lasta teda jahile, sest karu võinuks korraga ka tema peale karata.
„Ega ma poleks sind üksinda jätnud.”
„Ema ütleb, et sa oled suur tuulepea, kunagi pole kindel, mida teed.”
„Ah, ema ütleb ainult nii, sest ta ei salli mind.”
„Pole tõsi, ema sallib sind küll, aga sa ise oled õel … ei käi meiega läbi, vaid selle koleda sepaga.”
Õnnemeel vaikis. Poeg rääkis vist tõtt, arvas ta. Jaa, lapsed räägivad alati tõtt. Poeg ütles, et ema sallib mind küll, aga ma ise olen õel. Ei käi neil, vaid suhtlen selle sepaga. Tõsi küll, nii see on. Ja Linda siis soovib, et neil käiksin. Ta pole siis mind veel hüljanud. Ehk armastabki mind, kui oleksin lahkem. Ehk … vist …
Ta seisis raasuke aega tummana, siis pani käe poja õlale ja lausus poolsosinal:
„Ütle emale, et ma olen tõeliselt halb ja õel teie rahva vastu. Ma kahetsen seda südamest. Palun vabandust. Aga ema on hea, on väga hea ja tore inimene – kõige parem maailmas, ütle talle … ja ta on ilus, su ema on väga ilus ja ma armastan teda … ütle talle tingimata.”
„Küll ütlen …”
Isa ja poeg lahkusid, kuid mõlemad tundsid sooja tunnet endi juures. Tundsid, et uus sõprus oli korraga nende vahel – meestevaheline sõprus.
9
Pakasene talv oli lühike. Juba varakult muutusid ilmad soojaks ja lumi sulas vihmaga. Vett oli siis palju, see leotas maa sügavalt märjaks ja tegi mulla pealt kohedaks. Mehed läksid juba enne käo kukkumist põllule ja külisid kaeru pajuurbade ajal. Enne pihlakate õitsemist olid odrad maas. Vanarahvas ütles, et tänavu tuleb viljarikas aasta. Seda ta oligi. Juba enne suviharja lokkasid orased ja rukis hakkas enne-aegu tolmama. Heinakamar oli tihe ja rohtu aasadel küllaldaselt. Perenaiste lüpsikud olid piimast triiki.
Mehed käisid päeval põllutöödel ja öösel õitsil. Hobused ja künnihärjad viidi ööseks rohule, sest harilikult ei jätkunud enam eelmise aasta heinu söödaks, ka oli värske rohi toitvam kui vana ja kuivanud hein. Rohumaad olid taludel ühised ja õitsil käidi tavaliselt kordamööda. Seda tegid ka Võttele ja Õnnemeel. Ühel ööl valvas Võttele mõlema talu loomi ja teisel ööl tegi seda Õnnemeel.
Õnnemeel kutsus vahel poja kaasa. Nad valvasid siis mõlemad ja ajasid juttu. Siis tehti lõkketuli üles, mille juures mugavalt istuti. Vahekord isa ja poja vahel oli muutunud nüüd lähedaseks. Isa oli puudutanud poja õrna kohta, oli kiitnud ta ema, ja pojal oli tekkinud isa vastu austus. Kord ütles Õnnemeel pojale:
„Kas kuuled ööbikute laulu?”
„Kuulen küll …”
„Eks ole ilus?”
„On küll …”
„Kui mina noor olin, siis ei taibanud, et on ilus … ei kuulnudki.”
„Miks ei kuulnud?”
„Mul polnud siis selleks kõrvu.”
„Kas nüüd on?”
„Nüüd on …”
Õnnemeel ohkas sügavalt. Poeg vaatas teda uurivalt ja küsis:
„Miks sa, isa, ohkad?”
Õnnemeel üllatus ja võpatas. Esimest korda oli poeg kutsunud teda isaks. Seda oli ta oodanud kogu aja. Nüüd oli ta rõõmust rabatud. Ta kogus ennast ja alles tüki aja pärast vastas:
„Eks ma ohka murede pärast. Mul on omad mured, nagu igal inimesel siin ilmas. Ka sinul, poeg, tulevad omad mured, kui kasvad suureks.”
„Ongi juba …”
„Ongi juba? Millised siis?”
„Sinu halb vahekord emaga …”
Õnnemeel kohkus. Või nüüd juba kannab poeg muresid ja seda tema pärast. Alles poisike ja muretseb. See oli talle valus. Ta oleks samas palunud andestust, kui poleks seda takistanud külm ja kange sakalase süda. Ta ei saanud muud, kui sirutas käe poja poole ja lausus:
„Ära enam muretse, ma tahan nüüd olla hea su ema vastu ja katsun luua sõbraliku vahekorra temaga – ma tõotan sulle, poeg.”
Õnnemeele hääl värises ja ta silmas läikis pisar. Poiss nägi seda, taipas, et isa sõnad olid siirad ja tulid südamest. Ta naeratas. Too märkas omakorda naeratust ja võttis seda poja rahuldusena. Oli äkki õnnelik ja rõõmusäde tekkis südamesse. See kippus sulama. Ometigi polnud see sakalase süda päris kivine …
„Ma siis ei muretse enam,” lausus nüüd poisike.
„Ära muretse, mu poeg.”
Vaikus.
Neil polnud järsku enam midagi teineteisele ütelda. Nad istusid vaikides, igaüks omas rõõmus. Mõlema kõrvad kuulasid ööbikute laulu ja kogu suvine loodus nende ümber laulis. Laulis hääletut laulu. Ja suveöö hellus ümbritses neid.
„Mine nüüd magama, oled väsinud,” ütles viimaks Õnnemeel pojale.
„Ei saa …”
„Miks?”
„Kõik on nii ilus ja rõõmus mu ümber, et ma ei saagi magada.”
„Saan aru … see kaunis ööbikute laul.”
„Ei … sinu tõotus – mul pole enam muret, seepärast.”
Nad jäid mõlemad õitsile kuni hommikuni.
Päike oli juba tõusnud ja loodus ärganud, kui Õnnemeel saatis poja koju.
„Mine nüüd ometi magama, oled kindlasti väsinud.”
„Jaa, isa, aga enne lähen ema juurde ja ütlen talle midagi.”
„Ütle, ütle, ja õnn kaasa!”
Võttele tare oli sel hommikul tavalisest helgem. Linda meel oli rõõmus. Ta äratas lapsi lauluga ja mehele vaatas ta õnnelikult otsa.
„Sul
