style="font-size:15px;"> „Mind oli valitud ja kutsutud kohtunikuks, ära tule siin keerutama.”
„Aga mina tulen, olen sepp, kuulus Avispea sepp …”
Puusepp ja mõned teised saunaküla mehed, kes olid Võttelel abiks ehitustööl, ei kannatanud Kassisaba halvustamist välja ja hakkasid omakorda seppa sõimama.
„Mis sina, sitikas, siin lärmad, ammuks sa ise olid saunik ja elasid Kassisabas, nüüd, näe, võtad suu täis ja tuled pärisperemeest mängima,” hüüdis üks.
„Kõtt, kasi laua alla,” naeris teine.
„Vaat sulle kärakat, kes tulevad Võttelet kaitsma – kasige ise laua alla, te vaesed rotid,” hüüdis sepp.
Sõimamine ja sajatamine läks nüüd saunameestega lahti. Sepp ei olnud kade sõnadele, aga ka need ei pugenud tasku kangemate järele. Võttele kuulas pealt. Ka Linda oli ilmunud õuele ja teritas kõrvu. Talle ei meeldinud sõim ja ta sai erutatud. Tõttas sedamaid Võttele juurde ja sosistas talle midagi kõrva. Too lõi käega ja ütles:
„Ära karda, ei mina lähe sepaga sõnelema, tema vastu juba minusugune ei saa.”
Õnnemeel oli parajasti palgikoormaga naasmas. Ta kuulatas väheke aega pealt, siis hõikas:
„Pidage, mehed, milles asi seisab?”
„Õiendatakse vanu arveid,” märkis Linda.
Õiendatigi vanu arveid. Sepp oli omal ajal kedagi tüssanud, oli müünud terassilmaga haamri, aga see olnud lihtsast rauast või malmist koguni ja murdunud pooleks. Riist oli töökõlbmatu ja nüüd tagus mees puuhaamriga. Teisele oli müünud pehme teraga kirve, ka see riist olla töökõlbmatu. Sepp katsunud küll kirvest karastada, aga karastamine pole asja parandanud. Kolmandale oli teinud viletsa vikati, neljandale nüri sirbi – kõik see toodi nüüd ette ja hõõruti sepale nina alla, et suurküla rahvas kuuleks. Ja kuulsid ka. Naised olid tulnud taredest välja, vahtisid õieli kaeladega Võttele küüni poole, ja Tapo ning Võitu olid ilmunud kohale ja rõõmustasid, et kõik olid sepa vastu.
„Nüüd saab ta alles nahatäie ja annab talud kohe tagasi,” arvas Tapo.
„Hakkab häbi ja annab mõne lojuse lisaks,” lootis Võitu.
„Ei meie sepast nii kergesti võitu saada,” ohkas Linda, „küll näete, see läheb veel foogti juurest õigust otsima.”
„Lööme ta maha, kui läheb,” hüüdis Päll.
„Seda ma arvan, või mahalöömisele olete te mehed! Kas seda ongi teile vangipõlves õpetatud? Aga teadke, et mul on ka sulaste vägi abiks …”
Õnnemeel läks seppa vaigistama. Pani käe ta õlale ja lausus:
„Mis sa tühja tülitsed, katsume lahendada vaiksemalt need asjad.”
„See pole sugugi tühja tülitsemine, see on minu au ja talu küsimus korraga.”
„Ega sa seda siin niimoodi ikkagi ei lahenda.”
„Aga mulle tahetakse teha ülekohut, tahetakse minu oma rahadega ostetud talude maad ära võtta … Kus on õigus?”
„Ütle enne, kust sa need rahad said?” hüüdis keegi vahele.
„Petmise teel saadud,” naeris keegi teine vastuseks.
Sepa viha süttis uuesti. Õnnemeel võttis aga tal käe alt kinni ja kutsus oma koorma juurde.
„Näe, need palgiotsad on nagu näritud, tahaksin osta endale parema kirve. Kas sul on ehk müüa?”
Sepp seisatas ja mõtles.
„Oleks ehk küll … tead, ma müün sulle sõbramehe poolest hea kirve, kõva teraga nagu kivi.”
Sepa viha oli veidike küll vähenenud ja riid oli katkenud, aga südames leegitses vaen edasi ja ta hakkas hauduma mitmesuguseid plaane, kuidas kohtuotsuse täitmist vältida. Algul otsustas jõuga vastu hakata ja arvestas meeste vahekordi. Tal olid sulased ja paar kindlat Kassisaba meest ka, aga Õnnemeelele ei olnud ta kindel. Too tundus küll sõbramehena, aga võis viimasel hetkel meelt muuta, nagu oli keeldunud temapoolseks kohtunikuks tulemast. Seejuures kartis ta veidi ka tagasitulnud malevlasi. Nood võisid mõne kardetava relvaga välja tulla ja kasvõi surmata. Ta loobus jõukatsumise mõttest. Siis kaalus kavalust või mõnd väikest petmist: meelitada Tapo ja Võitu mõnesugusele ,,meekakule”. Sepa pea töötas kogu õhtupooliku uute probleemide kallal ja ta pühkis selle tagajärjel vahetevahel higigi otsmikult. Kuid kohtuotsuse täitmist ei pidanud ta kuidagi võimalikuks, sest kahe talu eraldamine tema talu südamikust oleks lõhkunud kogu talu majapidamise. Tal oli veel üks võimalus tagavaraks, nimelt minna foogti juurest abi otsima. Aga esialgu loobus ta sellest mõttest. Ta otsustas pidada Õnnemeelega aru ja küsida temalt nõu.
Õhtul läkski sepp Õnnemeele poole. Seal olid aga tagasitulnud malevlased koos ja arutasid uute talude korrastamise asja. Tapo ja Võitu jagasid parajasti sepa odrapõldu, mis ulatus üle nende talumaade. Sepa ilmumine pani kõiki vaikima ja odrapõllu jaotamise seisma. Päevane tüli ei olnud täiesti kustunud, aga uut riidu ei tulnud. Sepp ei avanud kogu õhtu jooksul suudki ja kuulas ainult teiste juttu pealt. Kui temalt ühte või teist küsiti, andis kuiva vastuse ja vaikis. Ootas teiste meeste lahkumist. Kui need viimaks olid läinud ja ta peremehega kahekesi jäänud, lausus ta:
„Tõin sulle hea kirve, aga tasu ma selle eest ei taha, anna vaid head nõu, kuidas ma oma talu lõhkumisest pääseksin.”
Niisugust nõu Õnnemeelel praegu ei olnud. Ta polnud isegi mõtelnud selle probleemi üle, sest pea oli tal teisi muresid täis. Oli ju selge, et kui endised omanikud saavad talud tagasi, siis tähendab see sepa suurtalundi lõhkumist. Aga mis sellest? Küllaltki oli olnud varem lõhkumisi ja hävitamisi, kogu Avispea küla oli lõhutud ja inimesed laiali paisatud, nüüd tolle sepa talu pärast pead murda või muret tunda oli talle mõistmata. Aga kui nüüd sepp oli toonud hea teraga kirve, mida ta vähemalt lootis, siis hakkas ka tema talu säilitamise üle mõtlema. Peale pikka vaikimist arvas Õnnemeel:
„Ainukene võimalus oleks, kui pakuksid Tapole ja Võitule tüki maad oma talu ääre pealt, et nad võiksid seal asutada uued talud. Sellega sa säilitaksid vähemalt oma talu südamiku. Aga seda asja peab väga tasa ja targu ajama: peaksid pakkuma neile mingeid hüvitusi kas inventari või hoonete näol ja ajama juttu sõbralikult … kas või koguni mõdukannu man.”
„Aga osturahad, mida olen talude eest tasunud? Need peaksid nad mulle tagasi maksma.”
„Jäta need osturahad, neil niikuinii raha pole ja selle nõudmine rikuks ainult kasuliku kauba … Tee nagu Võttele, tema ei küsinud midagi.”
„Eh, Võttele tegi seda Linda pärast – tahtis naise sinult lihtsalt ära osta,” märkis sepp tähendusrikkalt.
Ta oli puudutanud aga Õnnemeele valusat kohta. Too muutus morniks; oli ise sedasama arvanud, aga pidanud saladuseks, kuid nüüd oli sepp seda otse väljendanud, mis teda solvas. See ei mahtunud Õnnemeele uhkustundesse. Ta vastas külmalt:
„Linda saan ma niikuinii tagasi – need on kaks iseasja, mida ei maksa ära segada …”
Sepp sai Õnnemeele sõnadest nagu nõelatud, ta tõmbas rinna õhku täis ja hüüdis:
„Õigus,
