tuleme – selleks tulimegi koju, et kodu korda seada.”
Tulijad olidki kohal ja läks suureks teretamiseks ja seletamiseks. Kõiki ei tuntudki kohe ära. Mehed olid muutunud ja näod ununenud. Kuid varsti jõuti selgusele. Kolm meest olid endised Avispea talunikud ja kaks Kassisaba elanikku. Viimased märkasid nüüd, et nende saunad asusid metsa ja põõsastiku varjus ja olid terved. Nad hüüatasid meeleheast ja hakkasid minema. Seal nägi aga üks neist Õnnemeelt ja jooksis endist pealikut teretama. Teine ei läbenud sedagi, vaid pöördus ligidal seisva Linda poole: „Kuule, perenaine, kas minu omaksed elavad veel ja on alles?”
„Peatuge veidi, peame selgitama, kes kustki on.”
„Siit, ikka siit – Viho on mu nimi, kas siis ei mäleta?”
„Õige küll, miks ei mäleta. Oo, sinu naine on ikka siin ja vist peregi läinud suuremaks … vihtleb rahvast.”
Viho vedas kaaslast käest, kes oli elavas jutlemises Õnnemeelega.
„Tule, Koti, kas kuulsid – meie naised ja lapsed on alles, tule!”
Koti ei märganudki kutset, vaid arutas elavalt Revala lahingu käiku, kus nad olid sattunud vangi ja saanud haavata.
„Ei tea, kas naisel leiba kodus on? Kere mul tuliselt hele,” küsis Koti Lindalt.
„Küllap on, ta sul tragi naine, elab ise ja kasvatas lapsed.”
„Noh, mis siis – kuule Koti, hakkame minema, saame süüa …”
Viho hakkas jällegi minema, aga teine peatus nüüd Õnnemeele ees ja vahtis uurivalt.
„Ütle, pealik, kuidas sina tookord ellu jäid, mitu vaenlast oli ühekorraga sinu kallal ja igaüks tagus …”
„Kas mõtled seda Revala lahingut või?”
„Seda neh … oota sina, Viho, üks hetk, ma tahan ometi kuulda, kuidas see asi arenes ja kuidas pealik pääses. Mina leidsin ennast siis surnute hunnikust, kuidas sinna sattusin, ei tea, aga seal ma olin, ja kui tuldi meid matma, siis ärkasin ellu … Nad sidusid mu pea kinni ja viisid vangi, näe, pidasid, sarvikud, meid nii kaua kinni, et alles nüüd lasti lahti.”
„Näen, et sul, sõber, polegi kõrva,” märkis Õnnemeel.
„Sinna ma selle obaduse saingi, rippus algul pea küljes niisama ja taanlased lõikasid pärast sootumaks ära.”
„Oled vist selle poolest kurt?”
„Päris kurt just pole, teisega kuulen paremini … tuul vihiseb ainult tühjast kohast mööda.”
„Kuule, Koti, hakkame ometi minema, ma olen näljane.”
„Oota veel üks hetk, pealik polegi seletanud, kuidas see lahing tookord arenes ja kuidas ta eluga pääses …”
„Teinekord seletan, see võtab poole päeva aega.”
„Ega mul kiiret pole, aga kangesti tahaks teada.”
Viho võttis Koti käest ja hakkas teda kodu poole tirima.
„Ütle, pealik, kas mu vanamoor veel elab?”
„Ei tea, pole seal käinud,” vastas Õnnemeel.
„Tema, kadunud loomakene, on juba ammugi surnud,” teatas Linda.
„Seda ma arvasingi, oli alati põdur ja vaakus surma.”
„Mida nüüd peale hakkad?”
„Eks hakka omaette elama ja jällegi kotte kuduma.”
„Su saun ongi tühi ja rahval kotte vaja.”
„Aga kus lapsed on?”
„Need on lennanud laiali, kes läinud mehele, kes võtnud naise, ja elavad eemal,” seletas jälle Linda.
„Seda ma arvasin, aga nüüd olen vähemalt kodumaal,” hüüdis Koti juba kaugemalt, sest teine vedas teda kõigest jõust eemale.
„Kange hing sel Kotil sees, ilma kõrvata, aga kuuleb niisama hästi kui meie kahega,” ohkas Linda.
„Oli mul üks paremaid malevlasi tookord,” lausus Õnnemeel.
Kolm endist Avispea talunikku, Päll, Tapo ja Võitu, olid samal ajal omavahel ägedas seletamises. Kuuldes, et nende talude maad on võõrastes kätes, said nad erutatud ja ründasid Võttelet küsimustega: „Kes andis maad ära? Kes lubas müüa? Miks naised ise ei pidanud talusid? Kus perekonnad nüüd on?” Mehed ei olnudki sedavõrd huvitatud oma perekondadest kui maadest. Pällu krunt oli just Õnnemeele ja tema oma talu vahepeal ja Võttele lubas selle kohe tagasi anda.
„Sul pole ju hooneid ega inventari, mis maaga üksinda peale hakkad?”
„Kus mu naine ja lapsed on?” küsis Päll.
„Naine ja tütar elavad minu juures, ehitasin leskedele selleks tare,” vastas Võttele.
„Mis lesk ta on, ma ju elus.”
„Peeti surnuks, kõiki kadunud malevlasi peeti siin surnuks, aga sinu naine ei läinud teisele nagu mõned.”
„Kes teda tahtiski …”
„Su naine on tubli inimene, kasvatas lapsed ja käis Võttelel samal ajal tööl, et neid toita,” seletas keegi.
„Aga meie, mida kõik meie pidime vangipõlves kannatama, seda ei küsi keegi,” pahandas Päll.
Halvem lugu oli Tapo ja Võituga. Nende krundid olid just keset sepa talu maid ja kõige magusamas kohas – rammusa mullaga maal. Sepp ise oli ilmunud kohale ja teatas, et tema ei loovuta meestele nende talusid. Saagu või halvem.
„Sinul, sital, pole peretki. Kelle abil mõtled talu taastada?” ütles ta Võitule.
„Kus minu pere siis on?”
„Naine on ammugi teisel mehel ja lapsed ka kaugel.”
„Kui kaugel?”
„Seal kus nainegi …”
„Noh, ütle, kus?”
„Vist Agelinnas … esmalt läksid Pudivere kanti elama, aga rahvas räägib, et olla sealt lahkunud.”
„Siis hakkan ise talu pidama, aga maad pean tagasi saama …”
„Ei saa,” vastas sepp järsult.
„Küll saame,” hüüdis Tapo, „läheme kuningale kaebama, tema laskis meid koju, minu naine on alles, mina pean talu tagasi saama, ja samuti Võitu ka, hakkame kas või koos pidama …”
„Mis müüdud, see müüdud, tagasiandmist ei saa olla,” teatas sepp.
„Aga kuningas? Kui tema annab, mis siis ütled?”
„Kümme aastat on vana tava, kui kümme aastat on maa kellegi valduses olnud, siis kuulub ta ka ilma
