vist armunud temasse,” lausus viimaks Võttele.
„Ta on juba ammugi surnud …”
Linda ruttas lapsi magama panema. Aga mingil arusaamatul ajel võttis Noore ja Marta käekõrvale ning koos Võttelega siirdusid kõik metsatukka, kus andusid palvusele ja tänasid Jumalat. Linda pidi täna tingimata tänama Jumalat, sest ta oli saanud oma südamesse suure rahu. Ta laskis ka lastel ja Võttelel korrata tänusõnu ning paljaste põlvedega maa peal neid lausuda. Kergendatud südamega naasid nad koju. Õnnemeele majast möödudes kuulsid, et sepp istus seal ja mehed kirusid omavahel Võttelet. Õhtuses pimeduses nad ei näinudki möödujaid.
Võttele aeglustas sammu, ta südamerahu oli korraga kadunud. Enne kui nad sisenesid tarre, ütles ta tusaselt:
„Mis halba ma olen neile teinud, et nad vihkavad mind?”
„Jumala poeg oli kord ütelnud, et õndsad on need, keda kiusatakse taga õiguse pärast, sest nende päralt on taevariik,” sosistas Linda ja pigistas kõvasti mehe kätt.
Too pigistas vastu ja sai äkki hingerahu tagasi. Siis astusid nad aeglasel sammul oma uude tarre.
8
Tali tuli seekord lumerohke ja pakasene. Naised istusid siis vokkide ja kangastelgede taga, kuna mehed käisid metsatöödel. Tuisuse ja halva ilmaga olid nemadki kodus ja parandasid veoloomade rakmeid, painutasid regede jalaseid või painardeid saanidele, praavitasid põllutööriistu ning meisterdasid võimaluste piirides ka uusi. Metsas võtsid aga palke maha, endale tarbeks ja ka müügiks. Taanlased ehitasid suurematesse küladesse haldusametnike jaoks hooneid ja ostsid selleks ehitusmaterjali. Võttele ja sepp valmistasid neile seda üksteise võidu, Õnnemeel aga hoidis eemale. Ta vihkas taanlasi ja ei tahtnud neile midagi teha, isegi mitte raha eest.
Vahetevahel käisid mehed ka hunte taga ajamas. Neid oli jällegi hakanud Venemaa poolt sisse valguma ja pakaste öödega kippusid nad hoonete ligi ja olid ka teekäijatele kardetavad. Ühel jahiretkel olid mehed sattunud aga karu koopale. Loom peitis ennast tavaliselt kõrvalisse kohta, kuhu kaevas sügisel koopa ja puges külmade tulekul sisse. Lumi sadas peale ja keegi ei teadnudki, et seal magas mesikäpp. Kuid külma ja selge ilmaga ta hingeõhk andis peidukoha välja, sest see muutus koopa kohal auruks. Selline nähe on alati karude reetja.
Karu otsustati maha tappa. Karu nahad olid kallid ja otsitud kaup, ja peale selle olid nad ohtlikud kariloomadele, seepärast mindi ühisel jõul jahile. See ettevõte on aga kardetav toiming, sest loom on vihane, kui teda unest äratatakse, ja tormab esimesele vastutulijale kallale. Too peab olema siis külmavereline ja osav, et pussiga karule otse südamesse torgata. Kui aga piste vääratab, siis tekib kahevõitlus, mis teinekord lõpeb jahimehe surmaga või raskete vigastustega. Selleks tuldi harilikult kokku, kus siis jahipidamise plaan enne täpselt välja töötati.
Avispea mehed tulid selleks kokku Õnnemeele tarre. Sepp oli karutapmise alal suur asjatundja, sest ta oli elus teinud mitmed haarangud kaasa ja oli isegi paar karu oma käega surmanud. Ka Noor Õnnemeel võttis nõupidamisest osa ja kuulas tähelepanelikult meeste arutlusi. Ta silmad põlesid erutusest, tahtis tingimata minna ka jahile. Isale meeldis poja südidus ja ta otsustas poisikese kaasa võtta. Kuid Linda oli teisel arvamisel. Ta leidis, et jaht on ohtlik ja keelas pojale mineku.
Nüüd tekkis Õnnemeele ja Linda vahel sellepärast äge tüli.
„Ma võtan poja jahile kaasa,” teatas Õnnemeel uhkelt.
„Sul pole kedagi võtta, laps on minu kasvatatud ja mina võin ainult lubada.”
„Olen tema isa ja isal on õigus.”
„Aga mina olen ema ja emal on õigus, kui laps on alles noor. Ta võib sattuda hädaohtu ja saada koguni surmagi.”
„Ma võtan poja oma kaitse alla.”
„Sinu kaitse ei maksa midagi. Tean juba, mida sinu kaitse tähendab – sattud hoogu ja unustad lapse … mina ei luba.”
„Sinu luba pole tarviski, mina tean ise, mis teen.”
„Kuidas sa seda julged ütelda – minu luba pole tarvis. Laps on seni minu kaitsel, kui elab minu juures, kas kuuled!” karjus nüüd Linda.
„Poeg, ära kuulagi, mis ema räägib … tule aga!”
Linda läks enesest välja, vana Kotso veri läks põlema.
Rusikad üleval jooksis ta Õnnemeele poole ja kisendas:
„Võttele, mis sa veel vahid, aja see mees siit minema, see koletis, see riivatu, kes pole sõrmegi liigutanud oma poja kasvatamiseks ja nüüd tuleb välja oma nõudmisega … Kasi, reotis minema!” Linda leidis seina äärest toobripuu ja tõttas sellega lööma. Võttele jooksis vahele, palus Õnnemeelt lahkuda ja hakkas naist rahustama. Haaras Linda ümbert kinni, kutsus Noore appi ja nad sisenesid kolmekesi tarre. Õnnemeel läks sõnakuulelikult minema.
Tares oli algul suur seletamine ja Linda viha vaigistamine. Noor tahtis tingimata minna jahile ja seepärast hoidis isa poole. Võttele nägi seda ja oli ettevaatlik oma seisukoha avaldamisega. Ta ei tahtnud sattuda Noorega vastuollu ja kaotada tema usaldust. Kui viimaks Linda rahunes, saadi jahi hädaohtu selgitada juba põhjalikumalt.
„Sa oled veel poisike ja ei taipa tõelist hädaohtu, kui saad suuremaks, leiad isegi, et emal oli õigus. Tea, et ema ainult armastuse pärast ei taha lasta sind jahile,” seletas Võttele.
„Ma olen sind seni hoidnud nagu silmatera, olen kasvatanud. Sinu elu ei pane ma kunagi, kunagi hädaohtu – saad aru, mu poeg,” pihtis Linda nuttes.
Viimaks saadi rahu majja ja Noor leppis ema keeluga. Kuid Linda ja Õnnemeele vahekorrad olid nüüd muutunud teravalt vaenulikeks.
Mees leidis oma õiguse olevat riivatud, kuna Linda pidas Õnnemeelt põrunuks. Nad ei teretanudki üksteist järgmistel päevadel. Ühel oli sakalase uhkus veres, kuna teisel oli Kotso kangus iseloomus. Mõlemad halvad ja raskesti parandatavad tõved.
Karujaht oli osutunud aga tõeliselt ohtlikuks. Loom oli vihas tormanud Kassisaba kingsepale peale, too oli küll susanud teda oma terava pussiga, aga see pole aidanud. Tekkinud kahevõitlus, kus sepp oli jõudnud appi ja virutanud oma sepikoja vasaraga karule otse silmade vahele, nii et see oli vajunud kokku. Kuid kingsepa õlg oli puretud ja käsi välja väänatud. Karu nahk oli jäänud siiski terveks.
Kui karutapmise lugu sai Lindale teatavaks, ütles ta pojale:
„Kas kuuled nüüd, kui ohtlik on see jaht, ja isa tahtis sind kaasa.”
„Sul oli õigus, ema, karujaht on ohtlik ja isa eksis.”
„Õnnemeel on suur tuulispea, ta ei anna kunagi endale selget aru, mida teeb … seda juba noorest east peale.”
Linda meenutas sellega lapse tapmist, kuid see mälestus tegi teda härdaks, ta hakkas nutma, hääl värisema ja abiotsivalt langes ta poja najale.
„Mis on, ema? Sa hakkad minestama …”
„Oh ei, mu laps, ma lihtsalt ei talu surma ohtu ega oma laste surma … ah!”
Võttele juhtus sel hetkel tuppa tulema, nägi Linda seisukorda ja ehmus. Arvas kohe, et see on rasedusest tingitud kriis. Võttis naise kätele ja pani lamama. Noor oli ta juures õnnetu ja ehmunud.
„See
