pomises midagi ja kehitas õlgu.
„Oled sa küll kange … see sakalaste kangus pole su naha alt veelgi lahkunud,” ohkas Juta.
„Ei lahkugi enne surma …”
Õnnemeel jäigi Juta juurde ööseks. Kui ta oli söönud ja jällegi tublisti mõdu maitsenud, muutus tigedaks ja hakkas kiruma oma konarlist elu, kuid ei süüdistanud kedagi oma ebaõnnes.
5
Õnnemeel jõudis järgmise päeva õhtul koju. Ta oli endiselt tusane ja sõnakehv. Küsis poja järele ja kuuldes, et too oli läinud koos Võttelega metsa maha võtma, rahunes ja sisenes tarre. Heitis kohe uuriva pilgu Linda välimusele. Tahtis näha, kuivõrd õige oli Juta jutt selle rasedusest. Leidiski, et Linda oli keskelt märgatavalt tüse, ja siis arutles aega. Tema arusaamisel pidanuks sünnitamiseni olema veel mitu kuud aega. Lisas sellele veel mõne kuu otsa ja tuli otsusele, et peaks ligemale aasta ootama, kui Linda tema juurde tulekust võiks juttu olla. See teadmine tegi ta meele veelgi süngemaks. Ta otsustas aga foogti juures käimisest mitte midagi rääkida ja kahetses koguni, et oli sellest Jutale kõnelnud.
Linda nägi küll Õnnemeele morni nägu, aga kõnetas teda siiski.
„Kus sa siis olid, et ei käinud kodus magamaski?”
„Oh, käisin Jutat ja Kallet vaatamas – saatsid terviseid.”
„Käisid Tõrmas? Ja nende riietega?”
„Mul pole ju paremat …”
„Võttele oleks omad annud.”
„Peaksin endale laskma õmmelda. Kas poleks sul riiet mulle laenata?”
„Miks laenata? Mul veel sinu endist riiet alles, su oma lammaste villast kootud, võta aga …”
„Hea küll, siis lasen sellest õmmelda.”
„Muidugi …”
Jutt oligi otsas. Linda talitas kolde man ja lusikas kukkus maha.
„Oh, heldeke, vist tuleb veel külalisi,” lausus ta.
„Eks peaks veel teisigi malevlasi tulema Taani vangist.”
„Oleks suur õnnistus – leskesid palju ootamas. Kas tead, keda võiks oodata?”
„Ei tea, vangid olid kõik laiali paisatud … kus üks või teine.”
„Aga Kallega olid sina siiski koos?”
„Meie ainult …”
„Mh …”
Jutt oli jällegi otsas. Linda leidis aga uue jutuaine.
„Käisid siis päris jala Tõrmas? Võtnuks ometigi ratsu. Suures laanes tee ääres on kiskjad liikvel … karud!”
„Karud! Eh, milleks siis see riistapuu on?”
Õnnemeel tõmbas põuest pussi välja ja näitas Lindale.
Tera läikis ta peos. Mingi seletamatu hirm torkas Lindal südamesse, Õnnemeel kandis pussi. Jah, vana malevlane on harjunud kandma relva, kunagi kandis mõõka, nüüd kannab vähemalt pussi, rahustas ta ennast. Aga tabamata hirm püsis ikkagi südames. Selle hajutamiseks ta arutles:
„Sa pole ju nii tugev, et võiksid karuga rindupidi kokku minna.”
„Mina? Miks mitte? Kas olen siis sinu silmis kesine?”
„Seda küll mitte, aga mõtle oma orjapõlve aastatele, seal kurnatakse ju inimene välja.”
„Ära karda, kuigi olen kondine, on jaksu lihastes veel küllalt.”
„Ega ma seda kardagi, aga karuga võideldes on mõnigi mees alla jäänud.”
„Puss! Mis jaoks tal see lõikav tera siis on? … Tappa!”
Linda vaikis.
Nüüd pakkus Linda mehele einet. Too keeldus. Soovis oodata, kuni Noor ja Võttele saabuvad, et siis koos õhtustada. Sõna lausumata torkas Õnnemeel käed vöö vahele, nagu oli tal harjumuseks juba pealiku ajast, ja väljus tarest.
Õuel kohtas ta sulast, kes oli ka endine malevlane, saanud sõjas haavata ja nüüd töötas Võttele talus.
„Kuhu too pealiku-isand nüüd sammud seab?” küsis too.
„Ei kuhugi, tulin lihtsalt veidi ringi vaatama.”
„Kus pealiku-isand nood vahepealsed aastad on olnud?”
„Orjuses … olen olnud põrgus, mida need kristlased on juba maa peale toonud. Aga ütle parem, miks too Pärdi-isand meie küla maha põletas?”
„Oh, kurb lugu, ma ise ei olnud siis siin, aga rahvas rääkis, et see oli juhtunud päris kogemata, õnnetus! Va nõid, või Pärdi-isand, nagu teda vahest kutsuti, oli hakanud seda ristikuju tänavanurgalt kõrvaldama, oli teinud tule alla, et ära põletada, aga näe, sädemed olid lennanud lähema tare katusesse, see oli läinud põlema ja siis levinud tuli kohe teistesse majadesse. Küla hooned olid kõik alla tuule ja nii siis kogu küla põles tuhaks – koos selle ristikujuga. Räägivad, et tema seda tegi, ei oleks tohtinud puutuda …”
„Kurb lugu küll, aga mõned majad jäid siiski alles.”
„Jah, sinu talu ja … ja ka saunaküla seal eemal. Rahvas arvab, et jäi sellepärast alles, et Linda oli usklik. Kuju usklikku ei karista.”
„Küllap nad jäid sellepärast alles, et asetsesid suurkülast eemal, tuli ei ulatanud lihtsalt sinna.”
„Võimalik, et ka see. Aga kui tuli oleks tahtnud, oleks võinud isegi sinna ulatuda … vist ikkagi ristikuju ei lubanud.”
„Kas saunaküla rahvas oli siis ka usklik, et ristikuju jättis need puutumata?” küsis Õnnemeel pilgates.
„Ei seda saa sugugi ütelda, seal need kõige ennatumad elavadki, aga tuli ei tahtnud neid roojuse pärast …”
„Kes seda ütles?”
„Noh, nõnda arvatakse …”
„Aga ütle, vennas, miks meie rahvas Avispea küla enam üles ei ehitanud? Pärast esimest, riialaste mahapõletamist ehitasime küla ühe sügisega üles. Vaevaselt küll, aga siiski elamiskõlbuliseks.”
„Vaata, polnud ehitajaid. Puha naised. Neist pole hoonete ehitajaid ja metsa mahavõtjaid. Need nagu kanad, kes ilma kuketa ei mune.”
„Eh, eh, või nagu kanad,” naeris Õnnemeel.
Nad astusid tööliste tarre, kus jutt kestis edasi.
Oli juba pime, kui Noor tuli isale järele ja kutsus sööma. Einetati siis koos, kuid räägiti vähe. Võttele seletas, et käisid palke maha võtmas, sest peab sedamaid hakkama uut elumaja ehitama. Linda päris Tõrma rahva elu-olu üle teateid. Õnnemeel ise rääkis peamiselt aga pojaga.
„Kus
