milleks veel nii suuri ruume vajad?” hurjutas sepa-isand.
„See mul ainukene hoone, kuhu pean kõik ära mahutama, sellepärast pean ruumikama tegema,” vastas Võttele.
Linda ei kannatanud teiste kadedust välja, ta hüüdis:
„Ärge kartke, ehitame veel teisigi maju juurde ja küll näete, et jäävad needki kitsaks, meie tööl on Jumala õnnistus juures.”
„Päh-äh-ää! Kas selle pisikese maalapi peal või?” naeris sepp.
„Ära pähhita ühtegi, Võttelel on küla keskpaik käes, tema rammusad põllud kasvatavad rohkemgi vilja kui sinu laialdased alad,” seletas keegi seinaehitaja.
„Teeme aga teeme toreda tare, saab uhkuseks Avispeale ja eeskujuks kogukonnale,” hüüdis samast keegi teine.
„Lähme parem minema, mis me oma kallist aega siin raiskame,” ütles sepp Õnnemeelele ja tegi minekut.
Õnnemeel jäi aga paigale. Ta tegi, nagu vahiks ehitajaid, aga kiikas ise Lindat, tunnistas, kas on too ikkagi rase ja kui kaugel. Linda märkas seda ja taipas. Sai pahaseks ja ütles:
„Mis sina siin vahid, hakka ka minema nagu teinegi, töötegijaid teist niikuinii ei ole …”
„Pea ikka, pea, ära ole nii upsakas … tead, et upsakus ajab upakile.”
Kui Linda kohtas Võttelet, kaebas ta: „Ma ei kannata seda Õnnemeelt enam silma otsaski … on muutunud mulle vastumeelseks.”
„Ära tee temast väljagi, kallis naine …”
Kõikide üllatuseks sai Võttele tare varem valmis, kui arvati. Enne külmade tulekut asuti sisse elama. Enne peksti hilisemad rehed ja siis toodi rehe alla veised. Aida jaoks oli eraldi ruum, kuhu paigutati terad. Võttele tasus foogtile lõivud kogu talu eest, aga vaatamata sellele jäi tal vilja veel küllaltki üle. Seda müüdi siis Kassisaba rahvale ja mujale toiduks. Linda tänas Jumalat ja märkis, et ainult tema õnnistusel läheb kõik hästi. Ainult üks asi vaevas ta südant – see oli Õnnemeele jälitav hoiak.
Juta ja Kalle käisid oma pojaga neil külas. Kuigi Lindal midagi ei puudunud, tõi Juta siiski oma rikkusest talle alati midagi kaasa. Tõi kord terve kanga villast vatmanit, millest käskis õmmelda Õnnemeelele uue ülikonna. Linda oli omalt poolt andnud talle ka tüki riiet, aga mees polnud veel lasknud midagi õmmelda. Ei olnudki nagu huvitatud korralikust riietumisest. Kandis üht ja sama vana ülikonda ja oli sellega rahul. Üldsegi oli Õnnemeel oma välimuse suhtes ükskõikne. Arvati, et vangipõlve elu oli teinud ta tuimaks. Seal ju ei tohtinudki mehed endid harida ega isegi nägu pesta. Seepärast võttis Juta Õnnemeele kord käsile, hakkas teda õpetama ning noomima ja soovitas Linda asemel leida teist naist. Imestati aga, et ta ei vaadanud ühtegi leske ega tütarlast, keda leidus ümbruskonnas küllaldaselt. Ei teinud neist väljagi, aga rääkis alaliselt Lindast ja käis teda lihtsalt vahtimas.
„Ega sa temast nii kergesti lahti saa,” ohkas Juta.
„Olengi saanud … olen talle kindlasti ütelnud, et ma tema juurde tagasi ei lähe ja Võttele kinnitas sedasama omalt poolt.”
„Aga Õnnemeel käis foogti juures …”
„Mis ta seal käis?”
„Sinu pärast… sind tagasi nõudmas …”
„Ja foogt?”
„Olla lubanud …”
Linda ehmus, seda ei oleks ta uskunud. Foogti asi pani teda mõtlema. Ta kartis foogti nagu kõik elanikud, sest tol mehel oli võim ja vägi, ta võis inimesi karistada, lasta peksta ja isegi saata surma. Foogti kardeti ja püüti temaga kokkupuutumist vältida. Nüüd kippus see Lindale osutuma möödapääsematuks. Ta jäi murelikuks. Juta aga rahustas teda ja ütles:
„Ega tänavu ei tule sellest midagi välja …”
„Miks mitte?”
„Ma ütlesin Õnnemeelele, et sa kannad last, sellepärast ei tule tänavu minekust midagi välja.”
„Aa … nüüd ma mõistan, miks ta mind kangesti silmitseb ja vahib, tahab nähtavasti teada, kas olen ja kaua …”
„Ega ükski võim ei saa sind teise mehe lapsega üsas sundida üle minema.”
„Kas ka foogt mitte?”
„Ka tema mitte …”
Samal õhtul istusid Linda ja Võttele kahekesi kolde ees ja arutasid jällegi Õnnemeele asju.
„Kas tead, et Õnnemeel oli käinud minu pärast foogti juures?”
„Kalle rääkis mulle, jah …”
„Kas sa ei karda, et võivad mind vägisi sundida?”
„Ei karda …”
„Aga mina kardan – kardan väga seda foogti.”
„Egas foogt pole ainukene võim maailmas, on temast ülemaid ka.”
„Kes siis?”
„Piiskop – piiskop Ostrat.”
„Arvad sa?”
„Mitte ei arva, vaid tean.”
„Ja mis siis?”
„On sedamoodi, et kui foogt peaks hakkama sind tagasi nõudma, siis läheme piiskopi juurde ja ütleme, et oleme kristlikult laulatatud. Mäletad, kui preester Kaikivald luges sõnu: kolmainu Jumala nimel laulatan teid üheks abielurahvaks. Mis Jumal on ühendanud, seda ei pea inimene mitte lahutama … Kas mäletad?”
„Mäletan küll …”
„Noh, see ongi kõik – ükski inimene ei pea meid lahutama.”
Linda nägu lõi särama. Ta ei olnud tulnudki sellele mõttele. Jumala ühendamine oli ju palju tähtsam kui kõik muu. Isegi foogti käsk ei maksnud siin midagi. Linda ei suutnud oma rõõmutuhinat taltsutada, langes Võttelele kaela ja hakkas teda kallistama.
„Tarkpea oled sa mul – tore ja tark mees. Mis sellest, et oled vaikne ja tagasihoidlik, aga pea on sul õigel kohal. Kõik, mis oled teinud, oled targasti teinud. Minu elu on sellest ajast palju kergem, kui sain sinu omaks.”
„Tasa, tasa, naisukene, ära mind kiida, vaid kiida iseennast – sina oled tarkpea.”
Võttele kallutas ennast naise poole ja küsis poolsalaja:
„Ütle, kas oled ikka sedamoodi?”
Linda tõmbas mehe kõrva oma suu ligi ja sosistas:
„Vist küll …”
„Noh, siis on tore … siis ei hakka isegi vanapagana hammas meile peale, rääkimata foogti omast.”
„Ütle, Võttele, kes on too vanapagan?”
„Noh, eks ta ole vist seesama saatan, kellest rääkisid papid ja kaupmehed Riia all, kui olin seal vangis. Aga kust sina seda oled
