taredes elamist. Sel teel oli Võttele saanud paari aastaga ligemale poole külamaade valdajaks, kuna sepal olid ainult üksikud metsaäärsed talud. See tekitas viimase juures musta meelehärmi ja tema kuningaks saamise plaanid kippusid luhtuma. Kuid kõige tähtsam talu, mis kuulus Jutale, oli siiski veel müümata ja seda tahtis sepp iga hinna eest endale. Juta talu maad olid suuremad teiste omast, kandsid head vilja, ja mis kõige olulisem, see oli endise kuulsa külavanema Kotso pärand. Selle omandamiseks pani sepp kõik rattad käima.
Viimaks õnnestuski tal leida Jutale sobiv kosilane, rikas vanapoiss Tõrmas. Ta oli küll vana ja haiglane, aga selle eest jõukas. Juta otsustaski sinna minna. Arvas, et ta niikuinii ühtegi meest enam armastada ei suuda, aga vanapoiss võib varsti ära surra ja siis on ta elamine iseseisev ja muretu. Pulmad peeti ära ja Juta läks minema, aga oma talu ta pärandas Võttelele. Sepp jäigi talust ilma.
See ajas mehe vihale. Ta katkestas vahekorrad Jutaga ja pööras ka selja Võttelele. Ta ei astunud enam jalagagi Võttele tarre ega kutsunud neid oma poole. Linda ja Võttele püüdsid küll sõprust jalule seada, kuid asjata. Sepp ei andestanud viimasele, et too oli hankinud endale suuremad maa-alad kui tema ise.
Kui Lindale sündisid lapsed, siis oli sepa pere alati nende varrudele kutsutud, kuid sinna nood ei läinud. Viimastele tekkisid ka uued ja uued lapsed, aga sinna Võttele peret vastu ei kutsutud. Muidu ei olnud neil omavahel mingeid õiendamisi, sest mõlema hooned asetsesid üksteisest kaugel ja karja- ning heinamaad kummalgi ise kandis. Ainult põllud seisid kõrvuti.
Selliselt oli elatud selles Õnnemeele kätega ehitatud tares ja üldse Avispeal tema äraoleku aastail.
Järgmisel hommikul läksid mehed talude piire ajama, Õnnemeel kutsus poja kaasa. Leiti üles endised kupitsad ja aeti sihte.
„Selle piiri ajame siit otsemaks, võta see põllutükk endale,” ütles Võttele maad mõõtes.
„See ju sinu rammus maa, mida mulle pakud,” vastas Õnnemeel.
„Võta aga võta, eks ta ole sinu loomade sõnnikuga rammutatud.”
„See metsaäärne põld võta ka endale, see mulle liiga kaugel.”
„Kas pole ehk palju?”
„Mulle jääb seda maad isegi küllaldaselt, võta aga rahulikult.”
„… aga kehva maad jääb sedaviisi liiga palju sulle.”
„Küll ajan sõnnikuga rammusaks …”
Piiriajamist lõpetades ütles Õnnemeel:
„Meie talude suurused saavad niimoodi peaaegu võrdseiks.”
„Seda ma soovingi. Ega sa oma süü pärast ole ära olnud, olid meie kõikide pärast vangis … nüüd katsume seda sulle kuidagi tasuda.”
Koju naastes oli Õnnemeele tuju hea. Ta naerataski, võimalik, et naeratas poja pärast, kellega oli koos töötanud ja asju arutanud. Leidis, et poiss oli kõigiti tema moodi, kuna ta arvamised olid olnud asjalikud ning targad. Võimalik, et Õnnemeele tuju oli hea ka teisel põhjusel: ta hakkas olema võrdne Võttelega. Ja kui ta oma talupidamise välja arendab, siis läheb viimaks Võttelest ettegi. Sel puhul nõustub Linda kergema meelega tulema tagasi tema juurde. Ta tahab saada veel kord kangeks ja väärikaks meheks Avispeal.
Veiste, tööhärgade ja hobuste jaotamisel läks asi niisama libedasti nagu põldudelgi. Võttele ja Linda nõustusid jagama kõik pooleks. Niimoodi sai Õnnemeel endale palju rohkem, kui oli arvanud, ja see rohkus tegi teda nüüd murelikuks. Leidis, et Võttele oli meelega andnud talle kõike küllaldaselt, et saada Lindat enesele. Tahtis temalt naise lihtsalt rikkusega ära osta. See erutas Õnnemeelt nüüd ja seepärast otsustas ta kindlasti jääda Linda suhtes endise nõudmise juurde.
„Aga kuidas jääb hoonetega?” küsis Õnnemeel.
„Eks endised ole sinu omad, minu ehitatud kuuluvad aga mulle.”
„Need on aga kõik minu maa peal.”
„Mis sulle meeldivad, jätad omale ja ehitad ise samasugused uued minu maa peale; mis sulle aga ei meeldi, need vean ära,” seletas Võttele.
Õnnemeel oli nõus ja mehed lõid käed kokku. Ainult uue tare pidi Võttele enesele ehitama juba käesoleval sügisel. Linda oli aga mures. Sügis oli juba käes ja aeg ei olnud enam sobiv uue tare ehitamiseks.
„Ära karda, ma korraldan talgud, kutsun vennad Lõpekundast appi, palkan puusepad ja pottsepad ning panen asjad käiku. Küll näed, et juba enne talve elame uues tares.”
„Ja senikaua elame kahekesi saunas, sest Õnnemeelega ma ühte ruumi küll elama ei lähe.”
„Olen nõus. Ja pane tähele, naine, ehitame endile niisamasuguse uhke koja, nagu oli see sinu kadunud isal, kadunud külavanemal Kotsol …”
„Kas suudame?”
„Küll suudame …”
Linda naeratas. Talle meeldis kiire ja julge otsusega mees. Ta lõi silmad üles ja mõtles: see on küll Jumala jõud, mis on tulnud Võttele peale.
7
Õnnemeele kojutulekuga muutusid asjad Avispeal. Kui sepp sai kuulda, et Võttele annab poole talu Õnnemeelele, hüüdis ta võidukalt: „Noh, nüüd jään mina siis kõige suuremaks talunikuks Avispeale!” Ta ilmus varsti Õnnemeelele külla ja tegi sõprust. Pidas nüüd end viimasega võrdseks või koguni tähtsamakski temast. Oli ta ju omal ajal tagunud relvi malevlastele ja saanud käskusid pealikult. Siis oli ta imestanud pealiku tarkust ja täitnud kuulekalt ta käsklusi. Nüüd võis ta aga sama pealikuga ajada juttu nagu mees mehega ja avaldada ka oma arvamist ja vaadet. Nüüd oli tal suur talu, mitu sulast ja vaimu ning rohkem varandust kui pealikul. Sellepärast võis sepp nüüd isegi rinna ette ajada ja rääkida kõrgendatud häälel, nagu tavatsesid teha pealikud, rahvavanemad ja ülikud. Ta võis koguni sajatada seda, keda tahtis. Võttelet ta tahtnuks küll väga sajatada, aga ei julgenud. Ta ei teadnudki päriselt, miks ei julgenud. Vist küll Kotso tütre Linda pärast, kes oli ju pealiku naine, aga elas ajutiselt Võttelega.
Võttele hakkaski kohe endale uut taret ehitama. Kõik avispealased olid abiks, naaberküladest ja kaugemaltki. Ainult Õnnemeel ja sepp puudusid. Nad käisid küll tööd vaatamas, tegid märkusi ja andsid õpetust, kuid käsi külge ei pannud. Selle asemel oli meistreid, poolmeistreid ja muidu-meistreid kõik kohad täis. Saunaküla puusepad, pottsepad, aamissepad ja koguni kingsepad olid kohal. Võttele ise kamandas. Pani pottsepad kohe ahju tegema, enne kui seinad olid üleval. See oli targasti mõeldud, sest ahjuvõlvid tahtsid kuivada. Ja kui tare sai valmis, olid kividevahed juba kuivad ja võis kohe hakata maja kütma.
Puusepad pandi piitasid tahuma ja uksi tegema. Peenema töö mehed valmistasid pinke, laudu ja isegi uusi voodeid. Mõned punusid vitstest hälle lastele ning puure kanade jaoks talveks. Muidu käis kiire seinte ladumine: iga nurga peal oli mees ja kandi peal koguni kaks. Võttele oli eelmisel talvel võtnud palju palke maha, et järgmisel aastal vedada välja müügiks. Nüüd kulusid palgid omale marjaks – olid kuivad ja kooritud. Jäi üle vaid tappida ja varada. Peenemad palgid ja sirgemad seati sarikateks.
Tare sai suur ja moodne. Suurem kui oli olnud Kotsol ja parem kõigist teistest, sest tare otsa ehitati ruumikas rehealune, kuhu võidi talveks tuua lehmad ja hobused. Võttele ei soovinud, et Linda käiks Õnnemeele juures lehmi lüpsmas ja ta ise seal hobuseid talitamas. Künnihärjad
