sepa roju, meelitasid minult koha omale, mina poleks kunagi müünud. Niisugused head maad, mida juba minu kadunud isa ja vanaisa harisid ja seal vilja kasvatasid.”
Vaieldi hulga aega ja terve küla oli kohal. Kõik olid aga Tapo poolel ja hurjutasid seppa.
„Pea, ikka, pea, sina vana kitsipung, mehed tulid sõjast tagasi ja tahavad nüüd elada, sul pool küla käes, võid küll osa ära anda,” manitses keegi.
„Vaata, kuidas Võttele toimis, andis ilma küsimata Õnnemeelele talu tagasi, miks siis sina nii vastu punnid,” hurjutas keegi teine.
„Oleks veel üks, aga neid ju kaks – Tapo ja Võitu, rikuvad mu ilusa majapidamise täiesti ära,” vastas sepp.
„Pole midagi parata, tänu Taarale, et mehed elus ja tulid tagasi.”
„Miks nad just siia trügivad? Mingu mujale, maad igal pool küllalt – foogt pakub mõnes kohas päris muidu,” seletas sepp.
„Kodukoht, igaüks tahab koju tagasi,” arvas keegi.
„Need maad, mida foogt pakub, on viletsad …”
„Kes nüüd oma hea maa pealt tahab viletsale minna …”
„Ei meie mujale lähe. Mis oli oma, olgu ka oma,” teatas Tapo julgelt.
„Mis oli oma, see olgu ka oma,” kordas Võitu.
Õnnemeel astus nüüd vahele ja teatas, et tema arvates ei aita muud, kui mehed peavad minema foogti juurde ja küsima tema otsust. Tema on pandud kuninga poolt ametisse ja tema otsus on ka seadus.
Linda ja Võttele ei olnud Õnnemeele ettepanekuga päri. Nad kartsid foogti juba eneste pärast ja andsid nõu, et mehed tuleksid omavahel mingile kokkuleppele.
„Kas meie, eestlased, ei saa siis oma asjadega ise hakkama – on päris häbi asi, et minna taanlastelt abi otsima,” noomis Võttele.
„Ja kes teab, kui õiglane saab ka foogtigi otsus olema,” ütles Linda.
Õnnemeel vaikis. Ta ei tahtnud vaielda Lindale vastu, aga südames arvas, et foogtist on kasu, sest temal on võim. Ta teadis, mida tähendab vägi ja võim, oli kümme aastat seda omal nahal tunda saanud.
Võttele tuli viimaks välja uue ettepanekuga – asutada vahekohus. Kumbki pool määrab oma mehe kohtunikuks ja need valivad siis kolmanda.
„Kolm on kohtu seadus,” ütles ta.
„Sedasi on meil varemgi toimitud,” teatasid mitmed.
„Juba igivanast ajast saadik,” hüüdsid kõik.
Pooled leppisidki kokku, et luuakse vahekohus. Kumbki pool pidi otsima endale järgmiseks päevaks esindaja. Tapo ja Võitu olid kahekesi ühel poolel ja sepp teisel poolel.
Seepeale mindi laiali. Vangist tulnud mehed astusid Õnnemeele kotta, kus naised hakkasid neile rooga valmistama, mehed aga neilt uudiseid pärima. Arutati jällegi kohe Revala lahingu käiku, kuidas keegi oli haavata saanud ja miks vangi langenud.
„Rääkige ometi, kus te vangis olite ja mis tegite?” küsisid naised vahele.
„Puuh, see pole tähtis, küll räägime pärast, enne peame aga oma sõja asjad ära selgitama,” vastasid mehed.
Ehitustöödest Võttele krundil ei tulnud sel päeval enam midagi välja.
11
Järgmisel päeval koostati vahekohus. Sepp määras oma esindajaks kingsepa Kassisabast. Too oli tema endine naaber ja seega oli kindel, et kaitseb ka tema huvisid. Ta käis enne kingsepa jutul ja teatas, et annab talle sügisel kolm vakka otri vaeva eest, aga loodab, et talud jäävad temale, sest kust need odrad muidu tulevad kui mitte küla keskel olevalt rammusalt põllult. Kingsepp noogutas nõusoleku tunnuseks pead. Sepp läks rahuliku südamega koju.
Tapol ja Võitul oli aga raskusi oma esindaja määramisega. Nad otsustasid paluda selleks Õnnemeelt, kuid too loobus. Ta ei tahtnud oma endiste malevlastega vastuollu sattuda, see aga osutuks vältimatuks – sest kui otsustab anda talud endistele omanikele tagasi, siis saab sepa näol enesele verivaenlase kaela, kui pooldab aga jätta talud sepale, siis vihastavad Tapo ja Võitu. Nood võivad ta isegi vihaga maha lüüa, sest eelmisel õhtul olid just jutustanud, kuidas nad olid vangis olles kupja maha löönud, kes oli neid peksnud. Ta teadis, et vangipõli oli teinud mehed kurjaks ja hoolimatuks, ja seda tajus ta isegi enese juures. Nii loobus siis Õnnemeel austavast ettepanekust, põhjendades oma teguviisi sellega, et on olnud kümme aastat kodumaalt eemal ja ei tunne enam hästi uusi olukordi kohapeal. Nüüd mindi Võttele palvele. Too võttis ettepaneku vastu. See ei meeldinud küll Lindale, sest ta kartis tüli sepaga, aga Võttele märkis, et tema pooldab õigust ja astub ka otseselt õiguse eest välja.
„Las ta põrnitseb edasi, minul ei ole sellest külma ega sooja, aga meelehead tunnen siiski, sest ta kelkis kõik see aeg, et on suurima talu omanik Avispeal,” vastas ta Lindale.
„Ega see asi veel sellega lõpe, kui kohus otsustab anda talud meestele tagasi, siis läheb sepp kindlasti foogtile kaebama.”
„Las kaevata, seal on ennemgi kaebamas käidud.”
Rohkem seletamist ei olnud ja Võttele asus vahekohtus Tapo ja Võitu huvisid kaitsma.
Esindajatel tuli nüüd valida kolmas kohtunik. Võttele tegi ettepaneku valida selleks aamissepp Kassisabast. Kingsepp nõustus sellega. Talle meeldis asjaolu, et saunaküla mehed ajavad suurküla meeste asju, ja pealegi oli sepp unustanud talle seletamast, et valigu kolmandaks kohtunikuks üks kindel tema huvide pooldaja. Kui nüüd vahekohus järgmisel päeval kokku tuli, siis asi ei andnudki kaua vaielda, sest kaks kohtunikku pooldasid talude tagasiandmist endistele omanikele; kingsepp vaidles küll vastu, aga kaks meest olid ühe vastu ja otsus oli sepa kahjuks. Kingsepp ei tahtnudki kaua puigelda, sest südames oli ta talude tagasiandmise poolt; mitte just õigluse pärast, aga sepa pärast, kes oli teda omal ajal tüssanud kirve müügiga. Kahju oli tal muidugi kolmest vakast otradest, aga salaja hellitas ta lootust, et Tapo ja Võitu annavad talle ehk vilja heast meelest, ilma küsimatagi.
Kui nüüd kohtuotsus tehti sepale teatavaks, sattus too marru. Kõigepealt läks ta oma viha kingsepa peale välja valama. Käratses ja karjus, lubades selle teha vaeseomaks ja koguni saunahüti maha põletada. Kingsepp ei kannatanud sõimamist välja, hakkas vastu ja kutsus naabrid appi. Seal oligi kohal aamissepp, keda sepp samuti hurjutas; naised tulid platsi ja Kassisabas toimus äge sõimamine, mis oleks ehk lõppenud tõsise lööminguga, kui äsja kojusaabunud Viho ja Koti poleks vahele astunud. Viimane haaras oma kaitserelva, pika soome pussi, pihku ja ajas sepa lihtsalt Kassisabalt minema.
„Oleme küllalt punast verekest elus valanud, suurem asi va sepa rojule veidikene kuppu lasta,” hüüdis ta.
Sepp läks vihase näoga minema, kuid langes otsemalt Võttele kallale, kes oli parajasti küüni ehitamas.
„Mis sa siin suurkülas kopid ja ehitad, kasi Kassisabasse, seal su õige paik, ei sa kõlba meie sekka … ise aupärast talunik, aga mestid saunikutega … Miks sa minult tahad talud ära võtta ja pead salajast viha mu vastu, sina raisakull niisugune?”
„Pea ikka, pea! Ja taltsuta oma suud,” hurjutas teda Võttele.
„Pole sinul mind taltsutada, taltsuta iseennast, näe, võtsid
