koos emaga ja teistega Võttele juurde. Ma ei teagi, kuidas neist raskusist üle saan …”
Sepa silmad lõid põlema, ta nihutas ennast pingil ja hakkas muhelema, mingi hea mõte kihas tal peas, aga ta ei teadnud, kuidas seda välja tuua. Viimaks algas ääri-veeri mööda tähendusrikkalt:
„Pean ütlema, et Võttele on suureks õnnetuseks meie külas, lihtsalt õnnetuseks, saad aru … Võttis kõigepealt sinu naise, siis asus sinu talu pidama ja maid kokku ostma – ilma sinu loata, ja nüüd – nüüd ei taha naistki sulle tagasi anda. Poleks teda olnud, oleks asjad palju paremal järjel. Kõigepealt oleks Linda sind oodanud ja mul poleks talude tagasiandmisega muret, tema tegi ju otsa lahti … Muide, kas tead, ma oleks ostnud siinpoolse küla talud ja oleks …”
„Mida sa tahad siis sellega ütelda?” katkestas teda Õnnemeel.
„Tahan ütelda, et katsume saada mehest lahti – on sinul parem ja minul parem …”
„Ma ei mõista? Kuidas saada lahti?”
„Noh, kas mingu oma Lõpekundasse tagasi, või kadugu …”
„See pole võimalik.”
„On küll, kui teda üldsegi enam poleks elusate killas …”
„Mis? Ei, seda ma ei soovi – see on juba jõledus, las elada ja olla, küll me asjad ka ilma selleta lahendame.”
Õnnemeel tõusis üles, mis tähendas seda, et külaline pidi lahkuma. Jumalaga jättes lausus sepp:
„Sulle minu nõu ei meeldi, aga sinu oma ma katsun rakendada, katsun vähemalt … Kui ei näkka, siis proovime muud võimalust.”
„Head ööd!”
„Sulle ka!”
Juba mitmendat päeva käis sepa suurtalus jootude vastu valmistamine. Pruuliti õlut, küpsetati kakkusid, osteti kokku mõdu ja tapeti isegi vasikas. Viimane pidi küll ellu jäetama, nii-ütelda tagavaraloomaks, sest suve jooksul kadus mõnigi loom kas karu või hundi kurku, siis oli tagavarast midagi asemele võtta. Aga nüüd veristati see loomake ära. Mispärast siis? Et ohverdada oma elu talu terviku eest. Keegi pidi ju oma elu selleks andma. Ja elu ei olnud tol ajal kuigi kallis – ei inimesel ega ka loomal.
Jootudele kutsuti kõigepealt Tapo ja Võitu, ja külaliseks või tunnistajaks Õnnemeel. Tunnistajaid leidus ka sepa oma talus küllaldaselt, nii sulaste kui vaimude näol, aga Õnnemeele tunnistus oli tähtsam ja kaalukam. Tema sõna kaalus kindlasti kahe või kolme sulase oma. Pealegi ei tahtnud sepp oma sulaseid joomingule kutsudagi, need sõid ja jõid palju nagu alati, ja peale selle raiskasid veel tööpäevagi tagantjärele. Nii osutus siis Õnnemeel mitte üksi kaalukaks tunnistajaks, vaid ka odavaks. See viimane oli sepa vaatevinklist isegi tähtsam.
Kuid kutsutud külalised ei tulnud jootudele üksi. Nad olid võtnud kaasa naised, ja kellel oma ei juhtunud olema, võttis võõra või liignaise. Kuid mitte üksi need. Peale selle tulid ka teised tagasitulnud malevlased eesotsas Pälluga ja kahe Kassisaba mehega. Seega olid kohal kõik endised ja seni elus olevad malevlased peale Tõrmas elutseva Kalle. Teda ja Võttelet, kes olid kälimehed, ei suvatsenud sepp kutsuda, ja nad ei tulnud ka ilma kutsumata.
Sepale kontvõõraste ilmumine ei meeldinud. Mitte seepärast, et tal poleks olnud nende jaoks jooke või toite, vaid tal oli kahju mahavisatud ainetest, sest mis kasu oli talle nende söötmisest-jootmisest? Mitte mingisugust! Nad olid talle lihtsalt tülinaks kaelas, sest ta tahtis ainult Tapot ja Võitut joota ja sööta ning Õnnemeelt sõbramehe poolest ka, nii palju kui too vastu võtaks. Nüüd oli tal aga sööjaid-joojaid rohkearvuliselt majas. Ei saa ju ütelda, et kontvõõrad oleksid ilmunud kohale seadusevastaselt. Ei! Tolleaegne komme ja tava oli niisugune, et igale peole olid kutsutud külalised ja kontvõõrad. Seepärast ei saanud sepp neid majast välja visata ega viisakalt minema ajada. Nii tuli tal leppida selle pahega.
Tapo ja Võitu olid küllakutsest väga liigutatud, pidasid seda endile suureks auks ja olid minnes ülevas meeleolus. Nad läksid kõik koos: nemad ise, naised ja Õnnemeel. Teel lausus Tapo mõtiskledes:
„Kentsakas mees too sepp, algul oli meie peale pahane ja vaidles kangesti kohtuotsuse vastu, nüüd aga kutsus järsku peole.”
„Jah, ta pole kunagi varem mind jootudele kutsunud, nüüd tegi isegi peo,” imestas Tapo naine omakorda.
„Mis muud, kui tahab tulevaste naabritega vahekordi jälle heaks teha,” arvas Võitu.
„… kas just seda, aga ma arvan, et tahab kohtade pärast kaubelda,” ütles Õnnemeel.
„Oo, ärge kaubelda küll laske,” hüüdis naine.
„Tingima meie ei hakka,” lisas kohe Tapo.
„Andku aga talud tagasi ilma tingimiseta …”
„Pange tähele, kui sepp hakkab tingima, siis on kaup sitt, seda ütles minu mees alati ja tema ei lasknud kunagi tingida,” seletas nüüd endise malevlase lesk, keda Võitu oli kaubelnud enesele uueks naiseks ja kelle viis nüüd peole.
Nad saabusid esimestena. Olid arad ja kohmetud, polnud ammugi jootudel käinud ega pidu näinud. Õnnemeel astus ette, teretas peremeest ja otsis üles ka perenaise, kes oli parajasti tares toimetamas. Sepp ise oli platsis ja pakkus külalistele kohe värsket õlut. See oli pooleldi käärinud ja pani varsti joojate kõhud korisema. Naised luksatasid kangest õlleaurust.
„See on tubli teie poolt, et võtsite naised kaasa, ainult Õnnemeel saabus üksinda,” lausus sepp.
„Joon ja söön selle eest kahe inimese kõhutäie …”
„Küll ta varsti tuleb ka naisega, sakalased on ju pikalise toimega,” arvas Võitu noorik.
Sepp kutsus külalised taretagusele murule, kus seisis suur laud igasugu toitudega ja mõdukannudega. Meestele torkas silma lai liud paksude lihakäntsakatega. Sellist suurt liha hulka ei olnud nad ammu näinud, mõni neist mitte kordagi elus. Mehed neelasid mõttes kõige rasvasemad tükid alla ja sirutasid kaela. Sepp ei viivitanud aga põrmugi, nihutas lihaliua Tapole ligemale ja lausus:
„Noh, võta ja söö – rüüpa mõdu vahele.”
„Eks jõuab sellega ka …”
Tapo ei rüübanud mõdu vahele, vaid võttis tüki leiba ja hammustas kordamööda – liha ja leiba. Kodus tegi ta seda ümberpöördult: enne leiba ja siis liha – üsna raasukene liha, aga hästi palju leiba. Nüüd hammustas aga veidikese leiba ja hästi palju liha. Võitu isul ei olnud aga halastust – ta näsis puhast liha ja rüüpas mõdu vahele. Ise ümises:
„Liha on üsna värske, see kipub südamele.”
„Võta aga mõdu vahele, siis ei hakka …”
„Ei meie vangis olles niisugust liha näinud,” ohkas Võitu.
„Kuivatatud kala,” lisas Tapo.
„Oli hallitanud seegi …”
Naised olid olnud ahnesti ka liha kallal ja jõid lausa mõdu. Sepa silm seisis nende peal, ta tahtis peamiselt mehi joota, et asuda varsti läbirääkimistele, seepärast kutsus oma eide ja käskis teda meelitada naised eemale ning pakkuda neile õlut ja odavamat kraami. Patsutas seejuures Võitu noorikule õlale ja küsis:
„On᾽s
