peale Rand ajas pea viltu ja ütles: „Aa! Ikonoklast. Põlgab lihtsustatud, sümboolset patriotismi.” Kui ma siis püüdsin selle naljaks pöörata, lisades, et ega mulle kirsitort ka eriti ei istu, asetas Marybeth oma käe Randi käsivarrele: „See on vanemate lahutuse pärast. Kõik traditsioonilised lemmikroad, maiused, mida perekond ühiselt jagab, tähendavad Nicki jaoks valusaid mälestusi.”
See, kuidas need inimesed kulutasid nii palju energiat, et mind enda jaoks lahti mõtestada, oli tobe ja lausa liigutav. Õige vastus: kirsid lihtsalt ei maitse mulle.
Poole kaheteistkümneks oli jaoskonnahoone nagu üle ääre keev mürakatel. Telefonid lärmasid, üksteisele karjuti ruumi teisest otsast. Naine, kelle nime mu kõrv ei tabanud, minu jaoks oli ta üks kädistav kõne taktis rappuv juuksekuhil, sundis mind ühel hetkel oma kohalolekut siiski tunnustama. Mul polnud aimugi, kui kaua ta oli juba mu kõrval kädistanud: „…ja kõige selle peamine mõte, Nick, on teha inimestele selgeks, et nad Amyt otsiksid ning et Amyl on armastav perekond, kes tahab teda tagasi. Oleme kõik pisiasjadeni läbi mõelnud. Nick, teie ülesanne… Nick?”
„Jahah.”
„Inimesed tahavad kuulda lühikest pöördumist tema abikaasalt.”
Go sööstis läbi toa minu poole. Ta oli sõidutanud mu jaoskonda ja läinud siis pooleks tunniks Baari asju ajama ja nüüd oli ta tagasi, nii ähmi täis, nagu oleks mu vähemalt nädalaks külmalt hüljanud – rabeles kirjutuslaudade vahelt läbi, tegemata välja noorest konstaablist, kellele oli ilmselt tehtud ülesandeks mu õde vaikselt ja väärikalt, olukorra tõsidusele sobivalt sisse juhatada.
„Pead sa ikka vastu?” ütles Go ja surus mu korraks ühe käe haardesse, nii nagu mehed seda teevad. Dunne’ide lapsed on käpardlikud kallistajad. Go pöial tabas valusalt mu paremat rinnanibu. „Oleks vaid ema praegu siin,” sosistas ta sama, mida mina olin just mõelnud. „Mitte midagi uut?” küsis ta eemale tõmbudes.
„Mitte midagi, mitte kuradi kõige vähematki…”
„Sa näed välja, nagu sul oleks väga paha olla.”
„Ma tunnen ennast tõeliselt sitasti.” Kavatsesin lisada, et olin ikka eesel küll, kui ei kuulanud Go nõuannet joomisega piiri pidada.
„Ma oleksin ise ka pudelile põhja peale teinud.” Ta patsutas mu selga.
„Ongi aeg,” ütles suhtekorraldaja-naine, ta ilmus jälle mu kõravale nagu maa alt. „Rahvast tuli kohale üllatavalt palju, ikkagi iseseisvuspäeva nädalalõpp.” Ta karjatas meid enda ees armetu nõupidamistetoa poole – alumiiniumist ribikardinad ja klapptoolid ja trobikond igavlevaid reportereid –, kus ta käskis meil üles poodiumile astuda. Tundsin end nagu kolmanda järgu kõnemees tähtsusetul konverentsil, mina oma tagasihoidlikus ametnikuvormis ja ajavahe-väsimusest kurnatud publik, kes unistas peatsest lõunasöögist. Panin siiski tähele, kuidas reporterid mind silmates elavnesid – ütleme siis otse välja, ikkagi päris viisaka väljanägemisega noor mees – ja samal ajal asetas suhtekorraldaja-naine valmis seatud alusele posteri Amy kõige esinduslikuma pildiga, kus ta näeb nii vapustavalt hea välja, et sa vaatad seda nägu ikka ja jälle ja imestad: kas ta on tõesti nii ilus? On jah, päriselt, ma põrnitsesin oma naise pilti ja kaamerad võtsid särinal üles seda, kuidas ma põrnitsen oma naise pilti. Meenutasin toda päeva New Yorgis, mil ma Amy uuesti üles leidsin: blondid juuksed ja kukal, muud ma ei näinud, aga teadsin kohe, et see on tema, ja teadsin, et see on enne. Kui mitut miljonit pead olin ma oma elu jooksul näinud ja nüüd järsku teadsin surmkindlalt, et see on Amy ilus peanupp, mis Seitsmendal avenüül mulle silma hakkas. Teadsin, et see on tema ja teadsin, et me jääme kokku.
Fotoaparaatide välgud sähvisid. Keerasin pead ja mu silme ees tantsisid tulukesed. See oli ulmeline. Niimoodi on inimestel kombeks kirjeldada olukordi, mis on tegelikult ainult ebaharilikud. Ütlesin endale: sul ei ole tegelikult aimugi, mis asi see ulmeline üldse on. Ilmselt oli pohmakas saavutamas haripunkti, mu vasak silm tuksles nagu süda.
Fotoaparaadid klõpsusid ja kaks perekonda seisid kõrvuti, kõigil suu nagu kitsas pilu, Go oli meist ainus, kes meenutas lihast ja luust inimest. Meie teised nägime välja nagu midagi, millega on inimese koht maha märgitud, nagu mingid kestad, mis keegi leidis kusagilt ja pani toe najale püsti. Amy oma papist alusel jättis palju usutavama mulje. Me kõik olime selliseid pressikonverentse juba näinud, siis kui mõni teine naine kaduma läks. Meie kohus oli esitada etüüd, mida televaatajad meilt ootasid: murelikud, kuid lootusrikkad lähedased. Kofeiinist krillis silmad ja kaltsunuku lõdvalt rippuvad käed.
Keegi ütles minu nime, publik neelatas ootusärevalt nagu üks mees. Etendus alaku.
Kui ma filmilõiku hiljem nägin, ei tundnud ma oma häält ära. Näogi tundsin ära suure pingutusega. Viski, mis kallerdas naha all kleepuva kihina nagu teo limane jälg, andis mulle ülesöönud päevavarga välimuse, just sellevõrra sensuaalse, et mõjuda kahtlustäratavalt. Kartus, et mu hääl võib kõlada ebaselgelt, pani mind ekstra pingutama, mille tulemusel ma hääldasin iga sõna eraldi, nagu loeksin ette börsikursse. „Me tahame ainult seda, et Amy jõuaks turvaliselt koju tagasi…” Lootusetult ebaveenev, seosetu väide. Oleksin võinud sama hästi näiteks suvalisi numbreid üles lugeda.
Rand Elliott tõttas mind päästma. „Meie tütar Amy on üks ütlemata armas tüdruk, temas on nii palju elurõõmu. Ta on meie ainus laps, tark, ilus ja kuldse südamega. Ta tõepoolest ongi meie Imeline Amy. Ja meie tahame teda tagasi saada. Nick ootab teda tagasi.” Rand pani mulle käe õlale, pühkis silmi ja mina kangestusin tahtmatult. Jälle mu isa: mehed ei nuta.
Rand jätkas jutustamist: „Me kõik ootame teda tagasi sinna, kuhu ta kuulub – oma perekonna rüppe. Operatiivkeskus, millega te saate ühendust võtta, asub Days Innis…”
Saatelõik näitab Nick Dunne’i, kadumaläinud naise abikaasat seismas metalses tardumuses äia kõrval, käed risti rinnal, pilk tühi, peaaegu igavlev, samal ajal kui Amy vanemad valavad pisaraid. Aga see pole veel midagi. Järsku käivitub mu vana sissejuurdunud reaktsioon – vajadus näidata inimestele, et ma ei ole mingi mölakas, vaid oma külma silmavaate ja ülbe närakalõusta kiuste tegelikult täitsa kena inimene.
Ja sealt see tuleb, samal ajal kui Rand palub härdalt oma tütre elu säästa – minu tappev naeratus.
Amy Elliott Dunne
Päeviku sissekanne
Ma ei kavatse Nicki süüdistada. Ma ei süüdista Nicki. Ma keeldun – keeldun! – muutumast kriipsusuuga kimedahäälseks tigetüdrukuks. Nickiga abielludes andsin ma endale kaks lubadust. Esiteks: ei mingeid tantsiva ahvi suunalisi nõudmisi. Teiseks: ma ei tee kunagi nii, et ütlen talle: Muidugi, ma ei pane seda üldse pahaks, (et sa jääd täna kauemaks, et sa tahad veeta selle nädalavahetuse oma semude seltsis, et sa tahad teha asju, mida sa tahad teha) ja siis ikkagi karistan oma meest selle eest, mille kohta ma talle ütlesin, et ma ei pane seda pahaks. Kardan nüüd, et olen mõlema lubaduse murdmisele väga lähedal.
Ja ikkagi. Täna on meie kolmas pulma-aastapäev ja mina istun üksinda kodus, nägu pisaratest maskina pingul, sest kujutage ette: just nimelt täna pärastlõunal saadab Nick mulle häälepostiga teate, millest ma kohe aiman, et see on midagi koledat, tean juba esimese sõna juures, sest see tuleb tema mobiililt ja taustal kostab meeste hääli ja siis tekib pikk tühi vahe, nagu ta murraks pead, kuidas seda mulle öelda, ja siis kuulen ma tema taksosõiduhägust häält, klaasi kummutamisest juba vesist ja laiska, ja tean, et saan vihaseks – õhust on puudus, huuled tõmbuvad pingule, õlad kerkivad üles, vana hea ma nii ei tahaks vihastada, aga vihastan ikkagi tunne. Kas mehed siis ei tea, mis tunne see on? Sa kohe
