pidanud pöörduma, noh, ütleme majahoidja või kellegi sellise poole.”
„Meil ei tohiks siin Freddy Kruegereid palgal olla, vähemalt pole silma hakanud.”
„Ma pole neid filme näinud,” andis Gilpin vastu.
Ümbrik sisaldas kahte kokkumurtud paberilehte. Üks oli märgistatud südamega, teisele oli kirjutatud VIHJE.
Kaks paberilehte. Midagi uut. Mul tõmbus kõht krampi. Jumal teab, mida Amy oma kirjas mulle ütleb. Voltisin lahti südamega kirja. Soovisin, et ma poleks lubanud Gilpinil kaasa tulla, kuid siis nägin esimesi sõnu.
Minu kallis mees,
mulle tundub, et siin – üleva tarkusetempli seinte vahel! – on õige koht sulle öelda, et sa oled andekas inimene. Ma pole seda just sageli tunnistanud, kuid ma imetlen su mõistust: sa tead nii palju veidrat statistikat ja anekdoote ja üllatavaid fakte, sul on jahmatamapanev võime tsiteerida ükskõik millist nähtud filmi, sa haarad asju lennult ja oskad oma mõtteid kaunilt sõnadesse valada. Pärast aastaid kestnud kooselu võivad abikaasad kergesti unustada, kui väga nad teineteist imetlevad. Meenutan meie esimest kohtumist, kuidas sa mind tookord lummasid ja nii ma tahangi kasutada praegu juhust, et sulle kinnitada: olen endiselt lummatud, see on üks neid asju, mis mind sinu juures kõige enam võlub – sinu ANDEKUS.
Mu suu hakkas vett jooksma. Gilpin oli üle mu õla kaasa lugenud, ta isegi ohkas. „Kui kena temast,” märkis ta. Et kohe seejärel köhatada. „Hm, seda et – on need sinu omad?”
Ta oli tõstnud pliiatsi kustukummipoolse otsaga üles naisterahva aluspesu ühe teatud komponendi (tõtt-öelda oli tegemist vuplitega, täpsemalt stringidega, need olid punasest pitsist, aga ma tean, kui väga naised seda sõna jälestavad – te ainult guugeldage hate the word panties.) Need olid rippunud kapi uksenupu küljes.
„Ohoh, jaa. Piinlik lugu.”
Gilpin ootas minult seletust.
„Heh, ükskord Amy ja mina, noh, sa ju lugesid tema kirjakest. Me siis, ühesõnaga, tead küll, mõnikord tahad nagu veidi vürtsi lisada.”
Gilpinil venis suu kõrvuni. „Aa, sain aru, himur professor ja üleannetu tudeng. Eks ta ole. Teie kaks tegite vist kõike õigesti.” Ma sirutasin käe, kuid Gilpin oli juba õngitsenud välja asitõendite kilekoti ja libistas pesueseme sinna sisse. „Ainult ettevaatuse mõttes,” tähendas ta mõistatuslikult.
„Oi, palun mitte,” ütlesin mina. „Amy sureb…” Mu hääl katkes.
„Ära muretse, Nick, see on puhas formaalsus, vennas. Sa ei kujuta ettegi, mida kõike me peame tegema, sest nii on ette nähtud. Igaks juhuks, igaks juhuks. Naeruväärne. Mida see vihje ütleb?”
Lubasin tal jälle üle mu õla lugeda, kusjuures tema ärritavalt värske lõhn ei lasknud mul keskenduda.
„Ja mida see võiks tähendada?” küsis uurija.
„Pole aimugi,” valetasin mina.
Gilpinist viimaks lahti saanud, sõitsin kiirteel sihitult edasi, et teha mobiiliga üks kõne. Keegi ei võtnud vastu. Ma ei jätnud teadet. Kihutasin veel veidi maad edasi, nagu mul oleks võimalik kuhugi välja jõuda ja sõitsin siis kolmveerand tundi linna tagasi, et ühineda Elliottidega Days Innis. Sisenesin vestibüüli, mis kihas Kesk-Lääne Müügimeeste Assotsiatsiooni liikmetest. Igal pool ratastega reisikohvrid, omanikud kulistamas väikestest plasttopsidest tasuta jooke ja sõlmimas kasulikke suhteid, pingutatult kurisevad naerupahvakud ja taskutest välja vupsavad visiitkaardid. Sõitsin liftiga üles koos nelja mehega, kõik kiilanevad, khakipükstes ja golfipusades, kaela riputatud binoklid hüplemas ümaratel abielumehekõhukestel.
Marybeth avas mulle ukse mobiiliga rääkimist katkestamata, osutas telerile ja sosistas mulle: „Meil on siin kandik lihalõikudega, kui tahad keha kinnitada, armas poiss,” läks seejärel vannituppa ja tõmbas ukse kinni, telefonivestlus jätkus nüüd summutatult.
Mõni minut hiljem tuli ta vannitoast välja, täpselt kella viieste kohalike uudiste alguseks, mille peauudis oli Amy kadumine. „Ideaalne foto,” pomises ta, kui Amy nägu meile ekraanilt vastu vaatas. „Seda pilti näinud, teavad inimesed täpselt, milline Amy välja näeb.”
Ma ise leidsin, et see portree, mälestus Amy lühikeseks jäänud näitlejakarjäärist, oli küll ilus, kuid samas veidi segadusseajav. Amy pildid kippusid üldse jätma muljet, nagu ta jälgiks sind, kuhu sa ka ei läheks, ja tõid meelde need portreemaalid kummitusmajade seintel, mis pööravad pilku, kui keegi neist möödub.
„Peaksime andma neile ka mõne ilustamata pildi,” leidsin mina. „Sellise rohkem igapäevasema.”
Elliottid noogutasid päid nagu paarisrakend, kuid ei öelnud midagi, keskendunud vaatamisele. Kui uudistelõik oli läbi, katkestas Rand vaikuse: „Mul on süda paha.”
„Ma mõistan,” ütles Marybeth.
„Kuidas sina vastu pead, Nick? küsis Rand, selg kumaras, käed põlvedel, nagu valmistuks püsti tõusma, leidmata selleks jõudu.
„Ma olen ausalt öeldes täitsa läbi. Tunnen ennast nii kasutuna.”
„Kuule, ma lihtsalt pean küsima – oled sa mõelnud oma töötajatele, Nick?” Rand ajas ennast viimaks püsti. Ta astus minibaari juurde, kallas endale ingverilimonaadi ja pöördus minu ja Marybethi poole. „Teile ka? Keegi soovib midagi?” Mina raputasin pead, Marybeth palus toonikut.
„Tilga džinniga, mu tüdruk?” küsis Rand ja tema madal hääl tõusis lause lõpus ootamatult kõrgeks.
„Muidugi. Jah. Palun.” Marybeth sulges silmad ja kummardus, nii et pea puudutas põlvi, tõmbas korra sügavalt hinge ja tõusis jälle istuma täpselt endises asendis, nagu oleks vahepeal veidi joogat teinud.
„Andsin neile nimekirja neist kõigist,” vastasin. „Aga meie äri on liiga argine, Rand. Ma ei usu, et selle uurimissuuna peale oleks mõtet aega kulutada.”
Rand tõstis käe suule, sõrmed harali, ja hõõrus nägu üles-alla, nii et tema silme alla tekkisid täiendavad nahavoldid. „Meie muidugi tegime oma äri suhtes sama, Nick.”
Rand ja Marybeth nimetasid „Imelise Amy” raamatusarja alati oma äriks, mis oli mulle alati pisut tobe tundunud: tegemist oli ikkagi lasteraamatutega, mille peategelane on täiuslik väike tüdruk, kes ehib iga raamatu kaant – koomiksivariant minu päris-Amyst. Kuigi tegelikult see oligi nende äri ja veel täiesti arvestatav äri. Peaaegu kaks aastakümmet püüti neid järjekindlalt algklassiõpilastele kaela määrida, eelkõige tänu iga peatüki lõpus leiduvale küsimustikule.
Kolmandas klassis näiteks avastas Imeline Amy, et tema sõber Brian annab kilpkonnale, nende klassi maskotile, liiga palju toitu. Tüdruk püüdis Brianile aru pähe panna, poiss aga jätkas ikkagi kilpkonna ülesöötmist ja nii ei jäänud Amyl muud üle, kui minna õpetajale kituma: „Proua Tibbles, ma küll ei tahaks keelt kanda, aga ma lihtsalt ei tea enam, mida ma tegema pean. Ma püüdsin Brianiga ise rääkida, aga nüüd… Paistab, et vajan mõne täiskasvanu abi…” Tagajärjed:
1) Brian ütles Amyle, et ei saa teda enam usaldada ega rääkinud enam temaga.
2) Arglik sõbranna Suzy ütles Amyle, et poleks pidanud õpetajale kaebama, vaid Amy oleks ju võinud Briani teadmata ülearuse toidu kilpkonna akvaariumist välja võtta.
