et ta oli kõik need lood meelega üles puhunud: ahistaja ohtlikkus oli just selliselt välja mõõdetud, et mind muretsema panna, välistades siiski vajaduse politseisse pöörduda. Minu osa oli etendada Amy näitemängus kummis rinnaga kangelast, kes kaitseb oma naise au. Amy oli selleks liiga iseseisev kaasaegne naine, et endale tunnistada – oma lugudega taotles ta hätta sattunud neidise rolli, kelle ma ära päästan.
„Kas viimasel ajal ka?”
„Ei, mitte viimasel ajal,” vastas Marybeth huult närides. „Aga gümnaasiumis oli üks häiritud psüühikaga tüdruk.”
„Mismoodi häiritud?”
„Amyst sai talle nagu mingi kinnisidee. Õigemini Imelisest Amyst. Ta nimi oli Hilary Handy, see tüdruk jäljendas Suzyt, Amy parimat sõbrannat sarja raamatutes. Kujutan ette, et see võis Amyle algul isegi meelitav paista. Aga siis tollele tüdrukule sellest enam ilmselt ei piisanud – ta tahtis olla ise Imeline Amy, mitte enam teisejärguline tegelane Suzy. Ta hakkas meie Amyt jäljendama. Riietus nagu Amy, blondeeris juuksed ära, passis meie New Yorgi maja ees. Ükskord ma kõndisin tänaval ja tema tuli joostes mulle vastu, haakis ennast minu käevangu ja ütles: „Ma hakkan nüüd ise teie tütreks. Tapan Amy ära ja hakkan uueks Amyks. Teil on tegelikult ju ükskõik, mis? Peaasi, et teil oleks keegi Amy.” Nagu meie tütar oleks olnud väljamõeldud tegelane, kelle sa saad raamatus välja vahetada.”
„Lõpuks me saime tema jaoks lähenemiskeelu, sest ta lükkas Amy koolis trepist alla,” ütles Rand. „Häiritud psüühikaga tüdruk. Selline vaimne häire ei lähe lihtsalt üle.”
„Ja siis oli veel Desi,” ütles Marybeth.
„Jah, Desi,” ütles Rand.
Isegi mina olin kuulnud Desist. Amy oli enne ülikooli käinud ühes Massachusettsi internaatkoolis nimega Wickshire Academy, olin näinud sellest pilte: Amy kahvpallivõistkonna seeliku ja juuksepaelaga, alati sügisvärvide taustal, justkui oleks see kool asunud mitte kohas, vaid ajas. Nimelt oktoobris. Desi Collings õppis samal ajal poiste internaatkoolis, mis kuulus Wickshire’ga samasse komplekti. Amy lugudes oli see poiss kahvatu jumega romantiline kuju ja neil oli tüüpiline internaatkooli romaan: jalgpallivõistlused karges õhus ja tantsuõhtud üleköetud saalis, tumeroosa lillekimp tüdruku taljel, autosõidud Jaguari vana mudeliga. Väga sajandi keskpaiga stiilis.
Amy kurameeris Desiga päris tõsiselt umbes aasta. Kuid siis hakkas tal imelik: Desi rääkis nii, nagu nad oleksid kihlatud, ta teadis isegi öelda, kui palju ja mis soost lapsi nad saavad. Neile pidi sündima neli last, kõik poisid. See kõlas kahtlaselt Desi enda perekonna moodi ja kui siis poiss tõi oma ema Amyga kohtuma, jahmatas Amyt tema ja proua Collingsi silmatorkav sarnasus. Vanem naine suudles teda jahedalt põsele ja sosistas ükskõikselt kõrva: „Õnn kaasa.” Amy ei saanud aru, oli see hoiatus või ähvardus.
Kui Amy oli Desi maha jätnud, tilbendas poiss endiselt Wickshire’i kolledži ümbruses – tumedas bleiseris tontlik kuju nõjatumas raagus puu talvisele tüvele. Kord veebruariõhtul tantsupeolt naastes leidis Amy ta oma voodil päevateki peal alasti, lamamas, mingi arstimi üledoosist segases olekus. Varsti pärast seda oli Desi koolist läinud.
Kuid Desi helistas talle mõnikord ikka veel ja saatis mitu korda aastas pakse turvaümbrikus kirju, Amy viskas need pärast mulle näitamist avamata ära. Ümbrikel oli St. Louisi postitempel. Nelikümmend minutit autosõitu meie elukohast. „See on ainult kohutav, õnnetu kokkusattumus,” oli Amy mulle kinnitanud. St. Louisis elasid tema teada mingid Desi emapoolsed sugulased. Niipalju ta igatahes mäletas ega tahtnudki enamat välja uurida. Õngitsesin kord ühe soustist kleepuva kirja prügikorvist välja ja lugesin läbi, kuid see osutus lootusetult banaalseks, rääkis tennisemängudest ja reisimisest ja asjadest, mis võiksid huvitada hilisteismelisi. Nagu spanjelid. Püüdsin ette kujutada, mismoodi see sale dändi, kikilipsu ja paksuraamiliste prillidega tüüp murrab sisse meie majja ja krabab Amyst kinni oma pehmete maniküüritud kätega. Topib Amy oma uunikum-rotsteri pagasiruumi ja viib ta… tutvuma Vermonti antiigiäridega? Desi. Kas keegi pidas tõesti võimalikuks kahtlustada Desit?
„Desi muuseas elab siin üsna lähedal,” märkisin. „St. Louisis.”
„Näete nüüd!” ütles Rand. „Aga miks politsei sellest kinni ei haara?”
„Keegi igatahes peaks,” ütlesin. „Ma sõidan sinna ise. Homme, kui nad on siin otsimise lõpetanud.”
„Politsei igatahes oletab, et otsida tuleb siiski… kodu lähedalt,” mainis Marybeth. Ta pilk jäi õige pisut liiga kauaks minule pidama ning ta väristas õlgu, nagu püüaks üht teatud mõtet maha raputada.
Amy Elliott Dunne
Päeviku sissekanne
Suvi. Linnukesed. Päikesepaiste. Veetsin tänase päeva Prospecti pargis ringi uidates, nahk kipitamas, kondid haprad. Võideldes masendusega. Tegelikult edusamm, sest eelmised kolm päeva istusin ma kodus vana koledat pidžaamat seljast võtmata ja ootasin, et kell saaks viis ja ma võiksin trimpama hakata. Tuletasin endale meelde, kui hull on praegu olukord Darfuris. Et mitte kaotada mõõdutunnet. Mis tegelikult tähendas ju Darfuri elanike häda inetut ärakasutamist.
Viimase nädalaga on nii mõndagi kokku varisenud. Asi ongi vist selles, et kõik juhtus ühekorraga, nii et ma ei jõudnud vahepeal toibuda. Nick kaotas töö kuu aega tagasi. Masu peaks nagu tasapisi järele andma, kuid keegi ei paista seda märkavat. Niisiis jäi Nick oma kohast ilma. Vallandamiste teine laine, täpselt nagu ta ennustas, vaid mõni nädal pärast esimest. Oih, ennist me lasksime liiga vähe töötajaid lahti. Idioodid.
Esimese hooga mulle tundus, et Nick peab vastu. Ta on koostanud pikad nimekirjad asjadest, mida ta on alati kavatsenud teha. Osa sellest moodustavad kõiksugu pisitööd: ta uuendab kellapatareisid ja seab kellad õigeks, vahetab köögis välja kraanikausi äravoolutoru ja värvib üle kõik need seinad, mis me sisse kolides ise ära värvisime ja avastasime siis, et toon ei saanud päris see, mis pidi olema. Põhimõtteliselt teeb ta asju uuesti üle. Mis pole üldsegi paha – elus ei avane just sageli võimalust midagi uuesti ja paremini teha. Ja siis on tal veel kavas olulisemad tegemised: ta loeb „Sõda ja rahu”. Kaalub araabia keele õppimist. Ja muidugi pühendab palju aega selle uurimisele, millised oskused võiksid lähematel kümnenditel kõrges hinnas olla. Mul on seda valus pealt vaadata, kuid tema säästmiseks ei näita ma oma ängistust välja.
Pärin temalt ühtelugu: „Kuidas sa ennast tunned?”
Alguses täie tõsidusega, kohvi juues püüan ta pilku ja asetan oma käe tema omale. Siis justkui möödaminnes, kerge hääletooniga, reipalt. Lõpuks hellusega, voodis ta juukseid silitades.
Kuulen alati sama vastust: „Kõik on korras. Ausalt öeldes ma ei taha sellest eriti rääkida.”
Ma koostasin tema olukorda puudutava testi: kuidas sa kohaned töökaotusega?
a) Käin päev otsa pidžaamas ringi ja söön kilode kaupa jäätist – tusatsemine kosutab hinge!
b) Kirjutan oma endise bossi kohta inetusi ja levitan neid netis – kättemaks on magus!
c) Kuni ma endale uue töökoha leian, otsin ootamatult tekkinud vaba aja täitmiseks kasulikku tegevust, nagu sellise võõrkeele õppimine, mille järele võiks tulevikus nõudmist olla, või loen viimaks ometi läbi „Sõja ja rahu”.
See oli mõeldud komplimendina, sest õige vastus oli c, aga Nick ainult muigas mõrult, kui ma talle oma testi näitasin.
Vaid
