„Sa ikka ei saa aru, Amy. Ei saagi aru saada. Mina olen neljateistkümnendast eluaastast peale tööl käinud. Mul polnud võimalik minna kuradi tenniselaagrisse ja loova kirjutamise laagrisse ja ülikooli ettevalmistuskursustele ja osaleda muus sellises ilges jamas, mida kogu ülejäänud New York peab nähatavasti endastmõistetavaks, sest ma pidin pühkima laudu kaubanduskeskuse einelauas, niitma muru või sõitma Hannibali, et seal turistide jaoks kuradi Huck Finni kostüümis lolli mängida, või keset ööd vahvlivorme küürima.”
Mul tekib kange tahtmine naerda, lausa laginal naerda. Ma puhkeksin südamest naerma ja see nakataks Nicki ja juba me naeraksime koos ja kõik oleks jälle hästi. See tema näruste töökohtade nimekiri. Nicki naisena seisab mul alati meeles: inimesed peavad raha pärast ükskõik kui vääritut tööd tegema. Pärast Nickiga abiellumist olen hakanud lehvitama kaaskodanikele, kes on riietunud mingiks toiduaineks.
„Mina olen pidanud kõigist meie ajakirjale kaastööd teinutest kõige rohkem rügama, et üldse pääseda toimetuse palgale. Mul võttis põhimõtteliselt kakskümmend aastat aega, et ennast üles töötada, ja nüüd on sellel varsti kriips peal ja mul ei ole halli aimugi, mida kuradit ma veel oskaksin teha, kui ma ei taha saba jalge vahel tagasi koju minna, jõe äärde vesirotti mängima.”
„Kardan, et Huck Finni rolli jaoks oled sa juba liiga vana,” ütlen mina.
„Käi õige persse, Amy.”
Ja ta kaob magamistuppa. Ta pole mulle veel kunagi niimoodi öelnud, aga need sõnad tõusid ta huulile nii kergelt ja järsku ma taipan – varem poleks ma seda aimatagi osanud –, et, mõttes on ta seda varemgi teinud. Korduvalt. Kes oleks osanud arvata, et minust saab naine, keda tema mees persse saadab. Me ju ometi vandusime teineteisele, et lepime alati enne magamaminekut ära. Tehke kompromisse, rääkige teineteisega ja ärge kunagi vaenu ööseks küdema jätke – kolm kuldaväärt nõuannet, mille iga vastabiellunud paar saab endale pulmakingiks, põlvest põlve. Aga meil on küll viimasel ajal niimoodi välja kujunenud, et ainult mina teen kompromisse, me ei saa oma probleeme mitte kuidagi selgeks räägitud ja Nickile ei valmista vähimatki raskust vihaga voodisse heita. Ta oskab oma emotsioonid kinni keerata nagu kraani. Praegu ta juba norskab.
Ja siis ma ei suuda ennast tagasi hoida, kuigi tean, et pole minu asi oma nina toppida, et Nick satub raevu, kui teada saab: ma astun prügikorvi juurde ja õngitsen sealt välja kaardimakse kviitungid, et oskaksin ette kujutada, kus ta terve öö oli. Kaks baari, kaks stripiklubi. Ma lausa näen teda neis kohtades, rääkimas minust oma sõpradele, sest ta pidi seda tegema, et kogu see väiklane, ennasthaletsev tigedus saaks lõpuks niimoodi vabalt välja voolata. Ma kujutan elavalt ette, kuidas nad istuvad ühes kallimat sorti striptiisiklubis, mille uhkeldav interjöör laseb meestel arvata, et kogu võimutäius on ikka veel nende käes, et naised on loodud neid teenima: tahtlikult vilets akustika ja tümpsuv muusika kaotavad vajaduse omavahel vestelda, õieli nibudega naine istub kaksiratsi minu mehe süles (niisama, see oli ainult nali, kinnitab Nick), ta juuksed valguvad seljale, suu sätendab huuleläikest, aga mina ei tohiks lasta sel ennast häirida, oh ei, poisid tahavad ju mõnikord lõbutseda, ma peaksin kaasa naerma, ma olen ju ometi lahe tüüp.
Silun kokkukägardatud paberitüki sirgeks ja näen noore naise käekirja – Hannah – ja telefoninumbrit. Kahetsen, et see ei ole midagi tobedat nagu filmis, näiteks CanDee või Bambie, mille peale ma saaksin silmi pööritada. Või Misti, mõlema i täpi asemel väike süda. Aga ei, tema on Hannah, pärisnaine, tõenäoliselt samasugune nagu ma ise. Nick pole mind kunagi petnud, ta vandus, et ei ole, aga ma ju tean, et ta ei saa kurta võimaluste vähesuse üle. Võiksin temalt Hannah’ kohta aru pärida ja tema vastaks, et tal pole aimugi, miks too naine talle oma numbri andis, ta ei tahtnud solvata ja võttis lihtsalt vastu. Mis võib ka täitsa tõsi olla. Või siis mitte. Ta võib mind täpselt sama hästi teiste naistega petta ja seda minu eest varjata ja hakata mind põlgama sellepärast, et ma midagi ei aima. Ma istun hommikusöögilauas tema vastas ja vohmin pahaaimamatult hommikusöögihelbeid ja tema vaatab, et on alles loll, ja kes siis suudaks austada lolli naist?
Nüüd ma jälle nutan, Hannah näpu vahel.
Nii naiselik nõrkus, kas pole: hakata kinni ühestainsast semudega pummeldamas käimisest ja paisutada see millekski nii suureks nagu truudusemurdmine, mis viib abielu hukuni.
Ma enam ei tea, mida ma peaksin tegema. Tunnen ennast nagu kriiskav turueit või läbitrambitud uksematt – ise ka ei tea, kumb ma siis olen. Ma ei taha olla tige, ei oska isegi arvata, kas ma üldse peaksin vihastama. Kaalun võimalust pageda hotelli, lasta temal vahelduseks mõistatada, kus ma olen ja mida ma teen.
Jään veel mõneks minutiks paigale, tõmban siis kopsud õhku täis ja sukeldun meie alkoholiaurudest niiskesse magamistuppa ja kui ma voodisse ronin, keerab tema end minu poole, põimib käed mulle ümber, surub oma näo mu kaelale ja me ütleme täpselt ühel ajal: „Anna andeks.”
Nick Dunne
Fotoaparaatide välgud hakkasid sähvima ja mina pühkisin naeratuse näolt, aga mitte nii kiiresti, kui oleksin pidanud. Tundsin, kuidas kuumus kaela pidi üles tõuseb ja nina kattub higipisaratega. Loll, Nick, loll oled. Ma olin just suutnud ennast kokku võtta, kui pressikonverents kuulutati lõppenuks ja oli juba hilja parandada muljet, mille ma endast jätnud olin.
Kõndisin koos Elliottidega väljapääsu poole, pea õlgade vahel, lootuses varjuda uute välklambisähvatuste eest. Olin juba peaaegu uksel, kui Gilpin minu poole tõttas, käsi õieli: „Kas saad mulle veel paar minutit pühendada, Nick?”
Kuni me jaoskonna kaugemas otsas asuva kabineti poole kõndisime, viis uurija mu kurssi viimaste uudistega. „Me vaatasime sinu lähedal üle selle maja, kuhu oli sisse murtud. Seal on ilmselt keegi elanud, laboritehnikud võtavad praegu jälgi. Paistab nii, et veel ühte majja sinu naabruskonna serval olid kodutud endale pesa teinud.”
„Pagan, see just teebki mulle muret,” ütlesin mina. „Igal pool pesitsevad mingid tüübid. Terve linn on täis vihaseid tööta jäänud inimesi.”
Veel aasta tagasi oli Carthage tegus ärikeskus ja ettevõte, mille najal kõik siin koos püsis, oli amööbina laiali valgunud kaubanduskeskus Riverway Mall, lausa linn linnas, mis andis tööd neljale tuhandele kohalikule, viiendikule siinsest elanikkonnast. See valmis 1985. aastal ja pidi meelitama kokku ostjaid kõikjalt Kesk-Läänest. Mäletan nüüdki veel pidulikku avamist: mina ja Go, ema ja isa jälgisime tseremooniat hiigelsuurel värskelt asfalteeritud parkimisplatsil kõige tagumistest ridadest, sest isa pidi alati igalt poolt kõige esimesena minema pääsema. Isegi siis, kui me käisime pesapalli vaatamas, tuli auto jätta otse väljapääsu kõrvale ja lahkuda pärast kaheksandat jooksu, minu ja Go sinepiga kokku mäkerdatud näod ettearvatavalt vingus, pahurad ja päikese käes ülekuumenenud lapsed: Miks me mitte kunagi lõppu ei näe? Vaid tol avamispäeval oli viimane rida isegi eeliseks, sest meie pilgule avanes sündmuse kogu suurejoonelisus: ühtses rütmis kannatamatult jalalt jalale tammuv rahvahulk, linnapea puna-valge-sinisel platvormil; pidulikult kaikuvad sõnad – uhkus, kasv, jõukus, edu – voogasid nagu ookeanilained üle meie peade, kes me olime sõdurid kaubanduse võitlustandril, relvastatud vinüülkaantega tšekiraamatute ja tepitud käekottidega. Ja lõpuks uste avanemine. Ja võidukas sööst konditsioneeritud õhu keskele, kus meid võtsid vastu ostlemismuusika ja naeratavad müüjad, meie naabrid. Isa laskis meil seekord isegi sisse minna, ta koguni seisis järjekorras ja ostis meile midagi – papptopsitäied kihisevat apelsinilimonaadi.
Veerand sajandit oli Riverway Malli edu tagatud. Siis saabus masu, mis pühkis minema ühe Riverway poe teise järel, kuni lõpuks läks põhja kogu kaubanduskeskus. Nüüdseks on järel ainult miljon ruutmeetrit kajavat tühjust. Ei leidunud enam kompaniid, mis oleks seda endale tahtnud, ega ärimeest, kes oleks lubanud sellele uut elu, mitte keegi
