neist on õigus?
Lahendus oli lihtsamast lihtsam, sest alati oli õigus Amyl ja seda igas peatükis. (Ja ärge te arvake, et ma oma vaidlustes päris-Amyga selle mainimata jätsin, tegin seda muuseas korduvalt.)
Need vastusevariandid – koostatud kahe diplomeeritud psühholoogi poolt, kes on ka ise lapsevanemad! – pidid aitama lugejal välja selgitada, milline on lapse iseloomu tüüp. Kas teie musirullike on nagu Brian – turtsakas mossitaja, kes ei talu üldse kriitikat? Või selgrootu pilgu kõrvale pööraja nagu Suzy? Salakaval uss nagu Joanna? Või siiski täiuslik just nagu Amy? Trendikate yuppie’de hulgas sai raamatusari ülimalt populaarseks, see oli vundament, millele tugines nende lastekasvatuse metoodika. Õigete vastuste otsimise Rubiku kuubik. Elliottid said rikkaks. Oli aeg, mil „Imelise Amy” raamatuid leidus igas kooliraamatukogus üle terve riigi.
„Kas te tõesti kardate, et see võiks olla kuidagi seotud „Imelise Amy” sarjaga?” küsisin mina.
„Me tõepoolest leidsime paar nime, kes võiksid politseile huvi pakkuda,” alustas Rand.
Ma turtsusin naerda. „Te ometi ei arva, et Judith Viorst röövis Amy oma Alexanderi jaoks, et tol ei oleks tulevikus enam Hirmsaid, Kohutavaid, Viletsaid ega Väga Halbu Päevi?”
Rand ja Marybeth pöörasid minu poole oma ideaalselt kokku sobivad hämmastunud-pettunud näod. Mu sõnad olid jõhkrad ja labased, aga just selliseid kohatusi kerkis mu keelele kõige ebasobivamatel hetkedel. See oli nagu ajupeer, mille üle mul puudus kontroll. Näiteks pani juba liigagi tuttavaks saanud naisuurija nägemine mind iga kord mõttes ümisema „Bony Moronie” viisi. Ta on kõhn nagu keetmata makaronid, mu Bony Moronie, laulis aju mulle isegi siis, kui uurija Rhonda Boney parajasti seletas, et nad hakkavad nüüd mu kadunud abikaasa leidmiseks jõge traalima. Kaitsemehhanism, kinnitasin endale, see pole muud, kui ainult veider kaitsemehhanism. Tahaksin osata seda välja lülitada.
Tõstsin jala ettevaatlikult põlvelt maha ja ütlesin sama ettevaatlikult, nagu mu sõnad oleksid ebakindlalt ülestikku laotud kallid portselantassid ja – taldrikud: „Vabandust, ma ei saa ise ka aru, miks ma niimoodi ütlesin.”
„Me kõik oleme väsinud,” pakkus Rand lahkelt.
„Peab võmmidele ütlema, et nad Viorsti pihtide vahele võtaksid,” pingutas Marybeth, „ja veel selle mõrra Beverly Cleary.” See ei kõlanud nagu nali, rohkem nagu andeksandmine.
„Ma vist peaksin teile mainima,” alustasin mina, „et sellistel puhkudel on politseinikel lausa tavaks…”
„Kahtlustada esimeses järjekorras abikaasat, ma tean,” segas Rand vahele. „Ütlesin neile, et nad raiskavad ainult aega. Mis küsimusi nad meile esitasid…”
„Need olid solvavad,” täiendas Marybeth.
„Nad siis rääkisid teiega? Minust?” Läksin minibaari juurde ja kallasin endale justkui muuseas džinni. Võtsin kohe kolm korralikku lonksu ja mu enesetunne halvenes veelgi. Tundsin hirmuga, kuidas seedetrakt tagurpidi tööle hakkab. „Mis sorti küsimusi nad teile esitasid?”
„Kas sa oled kunagi Amyle haiget teinud, kas Amy on meile kurtnud, et mees teda terroriseerib?” luges Marybeth üles. „Kas sa oled seelikukütt, kas Amy on rääkinud meile, et sa teda teiste naistega petad? Kõlab küll väga Amy moodi, eks ole? Tegin neile teatavaks, et me ei kasvatanud oma tütrest uksematti.”
Rand pani mulle käe õlele. „Nick, me oleksime pidanud kohe esimese asjana sulle ütlema: me teame, et sa ei teeks mitte iialgi, mitte ilma peal Amyle haiget. Ma isegi jutustasin politseile loo sellest, kuidas sa meie mereäärses suvilas kord hiire lõksust päästsid.” Ta vaatas Marybethile otsa, justkui tahaks kindel olla, et naine ikka mäletab seda lugu ja Marybeth jäi ustava huviga kuulama. „Kuidas sa jändasid terve tunni, et tänamatu elukas nurka ajada ja siis sõna otseses mõttes sõidutasid rotipoja linnast välja. Kas suudaks siis selline mees oma naise vastu kätt tõsta?”
Mind valdas äge süümepiinapuhang ja ma tundusin endale vastik. Oleksin äärepealt nutma hakanud, parem hilja kui mitte kunagi.
„Me armastame sind, Nick,” ütles Rand ja pigistas lõpetuseks mu õlga.
„Me tõesti armastame sind, Nick,” kordas Marybeth kajana. „Sa oled meile poja eest. Meil on südamest kahju, et lisaks murele Amy pärast pead sa taluma veel seda – kahtlustuse musta varju.”
Mulle üldse ei meeldinud see kahtlustuse must vari. Oleksin eelistanud selliseid väljendeid nagu juurdluse tavapärane käik või ainult vormi täiteks.
„Neile paistis tegevat muret restoranis laua tellimine tolleks õhtuks,” ütles Marybeth pisut liiga ükskõikse pilgu saatel.
„Laua tellimine?”
„Nad ütlesid, et sa olid öelnud neile, et oled Houstonis laua kinni pannud ja siis nad kontrollisid üle ja avastasid, et see pole nii. Nad panid seda vist väga imeks.”
Ma polnud ei restoranis lauda reserveerinud ega isegi kingitust ostnud. Sest vaadake, kui ma kavatsesin Amy tol päeval ära tappa, siis oleks olnud ju mõttetu õhtuks lauda kinni panna ja hankida kingitus, mida ma nagunii talle kunagi üle ei anna. Väga praktilise meelega mõrvari tunnusmärgid.
Ma olen tõepoolest peaaegu haiglaselt praktilise meelega, kõik mu sõbrad võivad seda politseile kinnitada.
„Ee, ei. Ei, ma tõepoolest ei reserveerinud midagi. Nad said ilmselt valesti aru. Pean neile seda ütlema.”
Vajusin jõuetult Marybethi vastu diivanile. Ei tahtnud, et Rand mind jälle puudutaks.
„Ah, hästi. Pole midagi,” ütles Marybeth. „Kas ta… Ah, kas teil oli ka sel aastal see aardejaht?” Ta silmad hakkasid jälle punetama. „Enne kui…”
„Jah, nad andsid mulle täna esimese vihje kätte. Leidsime Gilpiniga teise minu kabinetist kolledžis. Ma pole veel lahendust ära arvanud.”
„Kas sa näitaksid seda meile?” küsis ämm.
„Pole kaasas,” valetasin.
„Kas sa… sa ju püüad selle ära lahendada, Nick?” palus Marybeth.
„Kindlasti, Marybeth. Ma leian vastuse.”
„Ma lihtsalt ei talu mõtet, et see, mida ta puudutas ja viis igale poole, jääbki nüüd hüljatult vedelema…”
Minu salamobiil hakkas helisema, heitsin pilgu ekraanile ja klõpsasin kaane kinni. Oleksin pidanud sellest vabanema, kuid lihtsalt ei suutnud veel.
„Sa peaksid vastama kõigile kõnedele, Nick,” ütles Marybeth.
„Ma nägin, kes helistab – nad koguvad jälle kolledžile raha.”
Rand istus mu kõrvale diivanile. Igivana paljunäinud polster vandus alla kahe inimese raskusele, nii et me vajusime kokku, käsivars vastu käsivart, mis Randi sugugi ei häirinud. Ta oli üks neid inimesi, kes tulevad sind embama kuulutades, et: „Mina olen suur kallistaja,” vaevumata küsima, kas see sulle meeldib.
Marybeth pöördus tagasi olulisema teema juurde. „Me peame tõesti võimalikuks, et mõni Amy-sarja fanaatiline austaja on ta röövinud.” Marybeth vaatas mind, nagu püüaks mulle auku pähe rääkida. „Aastate jooksul on ju igasuguseid asju juhtunud.”
