sokke kokku korjanud, kuni ühel päeval oli see kõik justkui õhku haihtunud.
Kaubanduskeskuse hääbumine tähendas Carthage’i linnale praktiliselt pankrotti. Inimesed kaotasid töö ja pidid oma majadest välja kolima. Mitte keegi ei uskunud, et lähem tulevik võiks tuua midagi head. Miks me mitte kunagi lõppu ei näe? Aga seekord paistis küll, et meie Goga saame seda näha. Nagu kõik teisedki.
Pankrott sobis suurepäraselt minu psüühilise seisundiga. Olin juba aastaid kannatanud igavuse all. See polnud mingi virisev, kärsitu poisikese igavus (kuigi ei saa ka öelda, et ma oleksin sellest tasemest üle olnud), vaid mingi tihke kõikehõlmav haiguslik seisund. Mulle oli hakanud tunduma, et enam polegi jäänud midagi uut avastada. Meie ühiskond on täielikult, hukatuslikult tuletuslik (kuigi kriitilises võtmes kasutatuna on sõna tuletuslik juba iseenesest tuletis). Meie oleme esimene põlvkond, kellele pole antud näha midagi esimesena. Me vahime maailma imesid, pilk tühi, suutmata vaimustuda. Mona Lisa, püramiidid, Empire State Building. Džunglis saaki ründavad kiskjad, sulama hakanud iidsed jäämäed, purskavad vulkaanid. Mulle ei meenu mitte ainuski imeline nähtus, mida ma oleksin oma silmaga esmakordselt näinud, ilma et see oleks mulle kohe meenutanud mõnd filmi või telesaadet. Või närust reklaamiklippi. Te ju teate seda blaseerunud kõikenäinu täishäälikuid venitavat kommentaari: juuba näähtud. Ma olen sõna otseses mõttes kõik juba ära näinud, kusjuures kõige hullem – see, mille pärast ma võiksin endale kuuli pähe kihutada – on äratundmine, et vahendatud kogemus on alati võimsam. Pilt on selgem, toob üksikasjad paremini esile, kaameratöö ja taustamuusika valik manipuleerivad mu tunnetega tõhusamalt, kui tegelikkus suudaks. Ma pole sugugi kindel, kas me oleme praegusel arengustaadiumil enam üldse pärisinimesed, igatahes need meist, kes kasvasid üles teleri ja kino ja nüüd siis ka Interneti mõju all. Kui meid reedetakse, teame kohe, milliste sõnadega sellele reageerida, kui armastatud inimene sureb, teame kohe, mida sellisel puhul öelda. Kui tahame mängida seksijumalat või laia lehte või hoopis narri, teame kohe, millist teksti panna. Me kõik kasutame ühte ja sama kapsaks lapatud käsikirja.
Meie ajal pole just lihtne olla algupärane inimene, teesklematu tõeline sina ise ja mitte kogum iseloomuomadusi, mis pärinevad etteantud tegelaste piiramatust valikust.
Ja kui me kõik etendame mingit osa, ei saa me olla üksteisele hingesugulased, sest kellelgi hinge tegelikult ju pole.
Asi arenes koguni nii kaugele, et mulle ei läinud enam miski korda, sest ma polnud ju pärisinimene ja seda ei olnud tegelikult üldse keegi.
Oleksin andnud ei tea mida, et tunda ennast jälle pärisinimesena.
Gilpin avas ukse, mille taga asus sama ruum, kus nad olid mind eelmisel õhtul küsitlenud. Laua keskel seisis Amy hõbedane kingikarp.
Jäin keset lauda laiutavat karpi ainiti põrnitsema, nii kurjakuulutav oli see oma uues ümbruses. Mind valdas õud. Miks ma seda varem üles ei leidnud? Oleksin pidanud leidma.
„Palun,” ütles Gilpin. „Me tahaksime, et sa sinna sisse vaataksid.”
Avasin karbi nii ettevaatlikult, nagu see võiks sisaldada maharaiutud pead. Kuid leidsin eest ainult kahvatusinise ümbriku kirjaga ESIMENE VIHJE.
Gilpin itsitas. „Võid kujutada ette meie hämmastust: teadmata kadunud naise juhtum ja meie avastame ümbriku, kuhu on kirjutatud ESI-MENE VIHJE.”
„See kuulub aardejahi juurde, mida mu naine…”
„Just. Korraldas sulle igal pulma-aastapäeval. Su äi juba seletas meile.”
Tegin ümbriku lahti ja tõmbasin välja paksu taevasinise paberilehe – Amy isiklik kirjapaber – mis oli keskelt kokku murtud. Tundsin suus oksemaitset. Need aardejahid taandusid ikka ja alati ühele küsimusele: kes on Amy? (Millest mu naine mõtleb? Mis oli viimase aasta jooksul tema jaoks kõige olulisem? Millistel hetkedel oli ta kõige õnnelikum? Amy, Amy, Amy, mõtleme nüüd pingsalt Amy peale.)
Lugesin esimest vihjet, hambad ristis. Võttes arvesse viimasel aastal meie abielus valitsenud meeleolu, pidi see mulle kindlasti halba valgust heitma. Ma ei vajanud enam midagi, mis mulle halba valgust heidaks.
Ma olen üks sinu õpilastest
ja kui õpetaja on ilus ja tark nagu sina,
siis avanen talle igas mõttes kui pinal
ja sina saad sule mu tinti kasta
ja endale üht-teist veel õpetada lasta.
Siis kiirusta, kallis, palun sind,
sest see on koht, kust sa leiad mind.
Nägin vaimusilmas stseeni oma alternatiivsest elust. Oleks kõik läinud nii, nagu mu naine oli kavandanud, oleks ta eile pingsalt jälginud, kuidas ma seda salmikest loen, ilme ootusärev, silmis palavikulise lootuse läige: palun saa sellest vihjest aru. Palun saa minust aru.
Kuni ta oleks viimaks küsinud: taipasid? Ja mina oleksin vastanud:
„Ohoo, ma isegi taipasin! Ta peab ilmselt silmas minu kabinetti. Mu töökohta kolledžis. Ma käin seal loenguid pidamas. Hah. Mida muud see võiks tähendada?” Ma lugesin silmi kissitades kirjaread uuesti üle. „Ta ei ajanud sel aastal asja just liiga keeruliseks.”
„Tahad, ma sõidutan su sinna?” pakkus Gilpin.
„Ah, mis, mul on ju Go auto.”
„Ma siis järgnen sulle enda autoga.”
„Pead sa seda nii oluliseks?”
„Noh, see ju annab aimu tema käikudest päev-paar enne kadumist. Mis ei ole igatahes tähtsusetu.” Ta pilk langes sinisele paberilehele. „Väga armas, mis? Nagu filmis: aardejaht. Mu oma naine ja mina, me vahetame õnnitluskaarte ja heal juhul käime väljas söömas. Paistab, et teie võtsite asja tõsisemalt. Rõhusite romantikale.”
Selle peale jäi Gilpin oma kinganinasid vahtima ja kõlistas kohmetult võtmetega.
Kolledž oli suure žestiga eraldanud mulle kapisuuruse kabineti, kuhu mahtusid täpselt ära kirjutuslaud, kaks tooli ja mõni riiul. Loovisime Gilpiniga läbi suvise rahvaülikooli õpilaste vahelt, kelleks olid lapseohtu noored (tülpinud, kuid sellele vaatamata pidevas tegevuses, sõrmed tippimas telefonisõnumeid või tellimas muusikat) ja otsustava ilmega vanemad inimesed, ilmselt kaubanduskeskuses töö kaotanud, kes lootsid endale uue ameti õppida.
„Mis ainet sa annad?” küsis Gilpin.
„Ajakirjandust, õpetan tulevasi ajakirjatoimetajaid.” Tüdruk, kes oli käigu pealt tekstisõnumit saates unustanud, et ta ei viibi üksikul saarel, oleks mulle peaaegu otsa jooksnud. Ta astus pilku tõstmata viimasel hetkel kõrvale. See vihastas mind nagu vanurit, kes ei salli, kui tema muru peal tallatakse.
„Mina sain aru, et sa tegid ajakirjandusega lõpparve.”
„Kes ise ei oska…” ütlesin muiates.
Keerasin kabineti ukse lukust lahti ja astusin umbsesse tolmu järele lõhnavasse ruumi. Olin võtnud suve vabaks ja polnud siin mitu nädalat käinud. Kirjutuslaual lebas uus ümbrik, peale oli kirjutatud TEINE VIHJE.
„Kas see võti on alati su võtmekimbus?” küsis Gilpin.
„Just.”
„Järelikult võis Amy seda laenata, et siia sisse saada?”
Rebisin ümbriku lahti.
„Ja
